Foto: Pixabay / geralt

Suurimaks vastuoluks elektroülitundlikkuse (EÜT) määratlemisel on asjaolu, et puuduvad tunnustatud kliinilised ja bioloogilised kriteeriumid laialdaselt aktsepteeritud diagnoosimiseks. Praeguseks on siiski juba piisavalt andmeid, et EÜT-d saaks tunnistada selgelt määratletud ja objektiivselt iseloomustatud neuroloogilis-patoloogiliseks häireks, kinnitab allolev uurimus, mis on avaldatud veebilehel kiirgusinfo.ee.

Käesolev uurimistöö näitab, et 1) EÜT patsiendid on sageli mitmekordse keemilise tundlikkusega (MKT) ja 2) EÜT ja MKT individualiseeritud häirel on ühine patofüsioloogiline mehhanism sümptomite tekkimiseks. Ilmnes, et EÜT-d ja MKT-d võib määratleda kui unikaalset neuroloogilist sündroomi, sõltumata selle põhjuslikust päritolust.

Käesolevas ülevaates eristame EÜT enda etioloogiat keskkonnaga seotud põhjustest, mis vallandavad patofüsioloogilisi ja kliinilisi muutusi. Vastupidiselt praegustele teaduslikult põhjendamatutele väidetele lükkame me vaieldamatult ümber hüpoteesi notseeboefektist EÜT tekke ja selle esinemise seletamiseks. Samuti lükkame ümber eksliku kontseptsiooni, et EÜT-d võiks taandada ebamäärasele ja tõendamata „funktsionaalsele kahjustusele“. Vastupidi, näitame siinkohal, et EÜT patsientidel ja eelkõige tervetel isikutel on olemas objektiivsed patofüsioloogilised muutused ja kokkupuutest elektromagnetväljadega tingitud mõju tervisele, mis tähendab, et ülemäärased mitte-soojuslikud inimtekkelised elektromagnetväljad on tervisele tõsiselt kahjulikud.

Käesolevas ülevaates ja meditsiinilises hinnangus keskendume äärmiselt madalate sageduste, traadita side raadiosageduste ja mikrolainete elektromagnetväljade mõjule. Arutame, kuidas paremini määratleda ja iseloomustada EÜT-d.

Võttes arvesse WHO pakutud põhjuslikkuse kriteeriume, näitame, et EÜT on tegelikult põhjuslikult seotud suurenenud kokkupuutega inimtekkeliste elektromagnetväljadega ja mõnel juhul ka keskkonnakemikaalidega. Seepärast kutsume üles kõiki valitsusi ja rahvusvahelisi tervishoiuasutusi, eriti WHO-d, kiiresti arvestama pandeemilise katkuna kasvavat EÜT-d ja tunnustama EÜT-d kui uut tõelist elekrtomagnetväljadega põhjuslikult seotud patoloogiat.

Ajalooline taust

Kliinilistest sümptomitest, mis on arvatavasti põhjustatud kokkupuutest mikrolainetega, teatasid algselt nõukogude teadlased (Dodge, 1969; Carpenter, 2015). Need koosnesid peavalust, väsimusest, söögiisu kaotusest, unetusest, keskendumisvõime ja lühiajalise mälu kadumisest, mööduvatest kardiovaskulaarsetest häiretest ja labiilsest emotsionaalsest käitumisest. Mõningaid või kõiki neid sümptomeid kirjeldati eelkõige inimestel, kes puutusid kokku mikrolaine radarseadmetega. Nõukogude ajal ei tunnistanud lääne teadlased seda sümptomaatilist kirjeldust, kuid 1972. aasta dokumendis loetles USA mereväe meditsiiniuuringute instituut üle 2500 viite bioloogilise ja kliinilise reaktsiooni kohta raadiosageduslikule kiirgusele (RSK) või mikrolainekiirgusele, mis olid avaldatud kuni 1972. aasta aprillini maailma teaduskirjanduses (Glaser, 1972).

1979. aastal registreeriti mikrolainete põhjustatud kliinilised sümptomid uue kliinilise sündroomi raames, mida nimetati „mikrolainesündroomiks” (Pollack, 1979). Seda konkreetset kliinilist sündroomi, mida täheldati mikrolainetega kokku puutuvatel töötajatel, kirjeldati järgnevalt: see hõlmab närvisüsteemi ja sellele iseloomulikud sümptomid on väsimus, peavalu, düsesteesia ja mitmesugused autonoomsed häired. Kirjeldatud mikrolainesündroom on sümptomaatiliselt samaväärne William Rea poolt 1991. aastal eksperimentaalselt tuvastatud patoloogilise häirega, mida nimetati elektromagnetvälja ülitundlikkuseks (Rea et al., 1991).

Esimese inimtekkeliste elektromagnetväljadega kokkupuute võimalike kahjulike tervisemõjude kirjelduse andis 1984. aastal Rootsis Ulf Bergqvist, kes teatas hästi dokumenteeritud ülevaateartiklis kliinilistest sümptomitest, mis esinesid inimestel, kes kasutasid visuaalset kuvariterminali (VKT) (Bergqvist, 1984). Registreeritud sümptomite hulka kuulusid silmaprobleemid, silmahäired koos nägemisvõime muutumisega, luu- ja lihaskonna vaevused, näonaha lööve, stress ja psühholoogiline stress, mis hõlmas eelkõige meeleoluhäireid, ning raseduse katkemine. Näidati, et VKT-d või televisiooni (TV) kasutavate normaalsete vabatahtlike nahas oli suurenenud koondunud nuumrakkude arv (Johansson et al., 2001), mis viitab sellele, et need kahjulikud tervisemõjud võivad olla seotud elektromagnetväljade mõjuga. Siiski selget põhjuslikku seost sümptomite esinemise ja VKT-ga või TV-ga seotud elektromagnetväljade kokkupuute vahel ei suudetud kindlaks teha. Seega ei olnud antud vaatlusuuringus võimalik seostada sümptomite esinemist konkreetselt elektromagnetväljadega kokkupuutega.

Pärast VKT-uuringut viisid Ulf Bergqvist ja Evi Vogel koos teiste Euroopa Komisjoni heaks töötavate Euroopa teadusekspertidega läbi rahvusvahelise küsimustikupõhise uuringu ja teatasid 1997. aastal, et patsientidel, kes väidavad end olevat EÜT-d, on sageli „neurasteenia” sümptomid, peavalu ja nahasümptomid ning harvemini unehäired ja ärevus (Bergqvist ja Vogel, 1997). Kuid ka neid sümptomeid peeti mittespetsiifilisteks ja mitte põhjuslikult seotuks elektromagnetväljadega. Tegelikult ei suutnud see suur rahvusvaheline küsimustikupõhine uuring kliiniliselt määratleda nn EÜT patsientide tegelikku sümptomaatilist pilti ja selle võimalikku seost elektromagnetväljadega.

1998. aastal teatas USA riiklik keskkonna- ja terviseteaduste instituut, et kokkupuude elektri- ja magnetväljadega (50–60 Hz) võib avaldada mõju tervisele (NIEHS, 1998), ning 2000. aastal täheldati Singapuris peavalu suurenenud esinemissagedust mobiiltelefonide kasutajatel (Chia et al., 2000). Seejärel kirjeldas 2002. aastal Roger Santini Prantsusmaal mobiiltelefonide kasutamisega seotud kliinilisi sümptomeid ühes Prantsuse insenerikoolis (Santini et al., 2002) ja aasta hiljem mobiiltelefonide tugijaamade lähedusega seostatud sümptomeid (Santini et al., 2003).

Kas pseudohaigus või mitte?

Tegelikult, nagu mitmed teadlased on rõhutanud (Carpenter, 2015), pärinevad kaalukaimad tõendid selle kohta, et EÜT on tõeline mikrolainesündroomiga sarnane sündroom, aastatel 1980–2000 teatatud juhtumitest, kus tervete inimeste akuutne suure intensiivsusega kokkupuude kõrgsagedusliku mikrolainekiirgusega põhjustas „pikaajalise haiguse” (Williams ja Webb, 1980; Forman et al., 1982; Schilling, 1997, 2000; Reeves, 2000). Veelgi enam, kuna on näidatud, et MKT on seotud EÜT-ga 25% EÜT juhtudest (Belpomme et al., 2015) ja et mõlemad häired on seotud põletiku, oksüdatiivse stressi, võimaliku vere-aju barjääri avanemise ja neurotransmitterite kõrvalekalletega (Belpomme et al., 2005; Irigaray et al., 2018; Belpomme ja Irigaray, 2020), arvatakse, et nii EÜT kui ka MKT on objektiivsed somaatilised häired, mille puhul ei saa väita, et need tulenevad kiirgusega mitte seotud psühholoogilisest või psühhiaatrilisest põhjusest, ja kumbki ei tulene lihtsast määratlemata ja tõendamata funktsionaalsest kahjustusest (Belpomme ja Irigaray, 2020, 2021; Belpomme et al., 2021). Siiski ei saa välistada, et eelloetletud häired ei võiks esineda patsientidel, kellel on teatud kindlad psühholoogilised tunnused (Frick et al., 2002).

Peamine raskus seisneb selles, et EÜT patsiendid ei ole seotud mitte ainult ülitundlikkusega madala intensiivsusega inimtekkeliste elektromagnetväljade suhtes, vaid nende võimaliku seose tõttu MKT-ga võivad nad olla tundlikud ka mitmete kemikaalide madala kontsentratsiooni suhtes. Seega võivad mõlemad keskkonnast tingitud stressitegurid käivitada neil patsientidel kliinilisi sümptomeid ja patoloogilisi muutusi nõrga või isegi väga nõrga keskkonna elektromagnetväljade intensiivsuse või kemikaalide kontsentratsiooni korral.

Paljud EÜT patsientidel tehtud provokatsioonitestid olid metoodiliselt ebapiisava kvaliteediga (Rubin et al., 2010, 2011). Nagu rõhutati 2021. aasta konsensusaruandes (Belpomme et al., 2021), oli peamine kriitika see, et need provokatsioonitestid tehti enne, kui EÜT oli objektiivselt diagnoositud biomarkerite ja pildistamismeetodite abil. Antud tähelepanek ja vigane uurimismeetod on toonud kaasa negatiivsed leiud. Peame aga teaduslikult põhjendamatuks spekuleerida, et kõigi patsientide elektromagnetilise mõju väited on alusetud ja et nende subjektiivne sümptomaatiline tunne võib olla seotud mõne mitte-elektromagentvälja (EMV) psühhosomaatilise või notseebo mõjuga tervisele (Belpomme et al., 2021; Belpomme ja Irigaray, 2021).

Ühes EÜT topeltpimedas eksperimendis võrreldi EMV-ga seotud sümptomaatilist talumatust näilise ekspositsiooniga. Sümptomeid põhjustas pigem väljamuutus sisse- või väljalülitusel, mitte EMV katkematu ekspositsioon. Nagu autorid väidavad, tähendab see, et „statistiliselt usaldusväärsed somaatilised reaktsioonid subliminaalsele EMV-ga kokkupuutele saadi tingimustes, mis põhjendatult välistasid mis tahes psühholoogilise protsessi põhjusliku mõju” (McCarty et al., 2011).

Selliseid provokatsioonitestidega registreeritud positiivseid mõjusid on näidanud ka kaks varasemat sõltumatut EÜT juhtumiaruannet (Hocking ja Westerman, 2002, 2003) ning kaks hiljutist uuringut. Kõik neli tööd näitavad objektiivset elektromagnetväljade mõju EÜT patsientide südame löögisageduse varieeruvusele (SLV) topeltpimedas provokatsiooniuuringus (Havas et al., 2010) ning üldisemalt mõju verele, südamele ja autonoomsele närvisüsteemile (Havas, 2013). Provokatsiooniuuringud, milles kasutati sarnaseid objektiivseid lõpp-punkte, esitasid sõltumatult ka kaks Saksa biofüüsikut – Andreas Tuengler ja Lebrecht von Klitzing, kes leidsid, et SLV, naha kapillaaride verevoolu muutus (NKVM), naha elektripotentsiaal (NEP) ja elektromüogrammi muutuse salvestused on sobivad mitteinvasiivsed meetodid EÜT patsientide elektroülitundlikkuse mõõtmiseks (Tuengler ja von Klitzing, 2013; von Klitzing, 2021). Samad autorid teevad ettepaneku kombineerida SLV, NKVM-i ja NEP-i pidevaid mõõtmisi vastavalt elektrokardiogrammi (EKG), Doppler-meetri ja elektroodimaatriksi salvestuste kaudu; enne elektromagnetvälja, selle ajal ja pärast versus näiline ekspositsioon. See meetod võimaldab tõenäoliselt eristada EÜT patsiente muu patoloogilise seisundiga inimestest (Tuengler ja von Klitzing, 2013).

Tegelikult näib, et EÜT patsientide puhul on olemas kontiinum akuutsetest sümptomitest krooniliste sümptomiteni ja bioloogilistest mõjudest tervisemõjude ning haigusteni, mis avalduvad ravi või tõhusa kaitse puudumise korral. Oletame, et EMV-ga seotud haiguse kulgemisel on kaks etappi: esimene, kus EMV-ga seotud bioloogilised mõjud võivad ilmneda minimaalsete kliiniliste sümptomitena, ja teine, kus patofüsioloogilised muutused ja terviseprobleemid on ülekaalus ja viivad kroonilise haiguse tekkeni. Kui esimene etapp võib olla pöörduv, siis teist etappi võivad iseloomustada oletatavad patoloogilised neuroloogilised kahjustused, mis võivad püsida ja olla pöördumatud.

Võttes arvesse kõiki olemasolevaid teaduslikke andmeid, usume, et inimtekkelised elektromagnetväljad võivad olla põhjuslikult seotud kahjulike kliiniliste sümptomite ja kahjulike patofüsioloogiliste muutuste esilekutsumisega EÜT patsientidel. Sellest tulenevalt lükkavad tänased tõendid ümber EÜT psühhopatoloogilise mehhanismi.

Jätkuvalt valitseb segadus EÜT ja EMV põhjustatud idiopaatilise keskkonnatundlikkuse seisundi (IKTS-EMV) vahel. EÜT on WHO praegusel hinnangul puude seisund, mille põhjuslik seos elektromagnetväljaga ei ole tõestatud ja mis seega ei kuulu meditsiinilise diagnoosimise ja ravi alla, samas kui IKTS-EMV tõenäoliseks põhjuseks loetakse EMV-d.

Elektroülitundlikkuse kirjeldamine

Oleme teinud ettepaneku määratleda EÜT-d kui patoloogilist, geneetilise või epigeneetilise eelsoodumusega ülitundlikkuse seisundit inimtekkeliste elektromagnetväljade suhtes, nagu see on inimese poolt tekitatud kemikaalide puhul MKT patsientidel (Belpomme et al., 2021). Seevastu IKTS-i võiks määratleda kui keskkonnast tulenevat talumatust inimtekkeliste elektromagnetväljade, kemikaalide või muude stressitegurite suhtes, ilma et oleks vaja omandada ülitundlikkuse seisundit. Täpsemalt tegime ettepaneku määratleda EÜT-d kliiniliselt ja bioloogiliselt kui füsioloogilise kesknärvisüsteemi (FKS) lokaliseeritud EMV taluvuse lävendi vähenemist, mis tähendab, et EÜT patsientidel võib EMV talumatus esineda nõrga või isegi väga nõrga EMV intensiivsuse korral, samas kui EMV talumatus tervetel inimestel võib esineda kõrgema EMV intensiivsuse korral (Belpomme ja Irigaray, 2021). Seega teeme ettepaneku, et EÜT määratlus piirduks eeldatava patoloogilise kehasisese EMV ülitundlikkuse omandamisega, samas kui IKTS-EMV-d määratletakse rangelt võttes kui eeldatavat EMV-ga seotud keskkonnatalumatust.

Vastupidiselt varasemale oletusele, et inimtekkeliste elektromagnetväljadega kokkupuute mõju normaalsetel tervetel inimestel ei ole või on vähene, on paljud provokatsiooniuuringud, milles kasutati peamiselt madalsageduslikke ja raadiosageduslikke mittetermilisi inimtekkelisi elektromagnetvälju tervetel vabatahtlikel, näidanud bioloogilisi mõjusid.

Need mõjud seisnevad β-jälgvalgu (prostaglandiin D süntaasi) perifeerse vere kontsentratsiooni vähenemises (see molekul on endogeenne und soodustav neurohormoon) (Hardell et al., 2010), une-EEG muutustes (Mann ja Röschke, 1996; Schmid et al., 2012) ja puhke-EEG muutustes (von Klitzing, 1995; Huber et al., 2002; Ghosn et al., 2015; Loughran et al., 2019), esilekutsutud elektriliste potentsiaalide muutustes (Carrubba ja Marino, 2008) ning EEG almarütmi (Croft et al., 2008; Vecchio et al., 2012) ja EEG aeglase beeta-, kiire beeta- ja gammarütmi muutustes (Roggeveen et al., 2015). Samuti on näidatud, et selline kokkupuude madalsageduslike või peamiselt raadiosageduslike EMV-ga muudab tervetel inimestel aju reaktsiooni mäluülesande ajal (Krause et al., 2000), mõjutab normaalsetel inimestel unest sõltuvat soorituse paranemist (Lustenberger et al., 2013), muudab 50 Hz kokkupuutest tingituna inimese sooritusvõimet ja psühhofüsioloogilisi parameetreid (Crasson et al., 1999), põhjustab ärritust ja muutusi üldises heaolus (Zheng et al., 2015; Miller et al., 2019), muutab lõhnatunnetust (Carlsson et al., 2005) ja mõjutab kognitiivset sooritusvõimet (Verrender et al., 2016). Lisaks on teatatud, et mobiiltelefoniga seotud EMV-ga kokkupuude vähendab aeglast ajupotentsiaali tsentraalses ja temporo-parieto-oktsipitaalses ajupiironnas (Freude et al., 1998), suurendab aju glükoosi ainevahetuse aktiivsust (Volkow et al., 2011) ja hapnikutarbimist frontaalses ajukoores (Curcio et al., 2009), muudab mitte-termilise raadiosageduskiirguse poolt põhjustatud hemoglobiini deoksügenisatsiooni rakuvabades preparaatides (Mousavy et al., 2009; Muehsam et al., 2013), mõjutab inimese vere elektrilisi omadusi, mida mõõdetakse impedantsspektroskoopiaga (Sosa et al., 2005), suurendab vere viskoossust (Tao ja Huang, 2011), muudab aju vaskularisatsiooni (Huber et al., 2002; Aalto et al., 2006), muudab vererõhuga seotud barorefleksi aktiivsust (Braune et al., 1998) ja kutsub esile vagaalse närvi stimulatsiooni EKG-s ja EEG-s (Burgess et al., 2016). Lisaks on näidatud, et mobiiltelefoni indutseeritud südame löögisageduse varieeruvus sõltub hingamisest, st sisse- ja väljahingamise suhtest (Béres et al., 2018).

Tabelis 5 (vt SIIT) on toodud 31 pime või topeltpimedat provokatsiooni- või vaatlusuuringut, mis kõik näitavad elektromagnetväljade mõju tervetele inimestele (uuringute nimekirjaga saab tutvuda ingliskeelses materjalis).

Võttes arvesse eespool kirjeldatud EMV mõjusid tervetele inimestele, on äärmiselt raske võrreldavate meetoditega teaduslikult tõestada EMV põhjustatud spetsiifilist ülitundlikkust EÜT patsientidel, st nende tundlikkust madalama intensiivsusega EMV suhtes. Seetõttu võib EMV ülitundlikkuse uurimine sellise kliinilise lähenemise abil EÜT patsientidel jääda pikaks ajaks lahtiseks. Kuigi erinevates loomkatsetes ja inimuuringutes on EMV-le omistatud toksiline patofüsioloogiline roll, ei ole seda rolli veel spetsiaalselt EÜT puhul uuritud.

Etioloogia

Paljude provokatsioonitestide ebakindlad tulemused, mida on tehtud EÜT patsientidel, kes on ise teatanud oma haigestumisest, ja nende valesti tõlgendamine on viinud mõningate notseeboefektide postuleerimiseni; see on põhjuseks suurele segadusele, mis praegu valitseb teadlaste ja meditsiinilise kogukonna ning sellest tulenevalt ka rahvusvaheliste ja riiklike meditsiini-, tervishoiu- ja ühiskondlike institutsioonide vahel. Suur viga on see, et nende provokatsiooniuuringute esitatud negatiivseid tulemusi ei ole tõlgendatud nii, et need tulenevad mitte nende ebaõigest metoodilisest praktikast (Blackman, 2009; Schmiedchen et al., 2019; Belpomme et al., 2021), vaid pigem mõnest notseeboefektist, pidades EÜT-t psühholoogiliseks haiguseks (Rubin et al. 2010, 2011). Tõepoolest, nn notseeboefekt on parimal juhul hüpotees, mida tuleb kinnitada sobivate eksperimentaalsete uuringutega (Belpomme et al., 2021; Belpomme ja Irigaray, 2021). Seda ei ole toimunud. Vastupidi, piiratud arvu EÜT patsientide intervjuude põhjal on kahtlustatud, et nende patsientide EÜT-ga seotud psühhosotsiaalne käitumine on haiguse esinemise ja kannatuste suhtes sekundaarne tagajärg, mitte põhjus (Dieudonné, 2016). Lisaks näitavad EÜT patsientidel tuvastatud molekulaarsed (Belpomme et al., 2015; Irigaray et al., 2018a; Belpomme ja Irigaray, 2020) ja radioloogilised kõrvalekalded (Heuser ja Heuser, 2017; Irigaray et al., 2018b; Greco, 2020), et EÜT on neuroloogiline somaatiline haigus, mitte psühholoogiline haigus.

Sarnaselt on näidatud, et MKT-d seostatakse mitte ainult suurenenud tundlikkusega mitmete kemikaalide suhtes, vaid seda põhjustab ka kokkupuude enamasti sünteetiliste keskkonnakemikaalidega geneetiliselt vastuvõtlikel inimestel (Bartha et al., 1999). Seetõttu ei saa ei MTK-d ega EÜT-d pidada psühholoogilist päritolu olevaks.

/../

Loe edasi: kiirgusinfo.ee

Toimetas Liis Ellert / kiirgusinfo.ee

Originaal: Why electrohypersensitivity and related symptoms are caused by non-ionizing man-made electromagnetic fields: An overview and medical assessment – ScienceDirect