Ameerika arhitekt, kirjanik ja leiutaja Buckminster Fuller on kirjutanud järgmist: “Me oleme sunnitud leppima petliku ideega, et igaüks peab leiba teenima. Tänapäeval on tõsiasi, et üks inimene kümnest tuhandest on võimeline saavutama sellise tehnoloogilise läbimurde, mis teeniks ka kõiki ülejäänuid. Tänapäeva noortel on täiesti õigus, kui nad leiavad, et igapäevase leiva nimel rügamine on lollus. Me leiutame töökohti, kuna meil on ekslik arvamus, et igaüks peab mingil moel tööd rügama, sest Malthus-Darwini teooria kohaselt me peame õigustama oma eksistentsi. Ja nii meil ongi inspektorite inspektorid ning inimesed, kes valmistavad instrumente, mille abil inspektorid saavad inspektoreid inspekteerida. Tegelikult peaks olema kõigide inimeste ülesandeks minna tagasi kooli ning jätkata mõtisklemist selle üle, mida nad parajasti siis mõtlesid, kui keegi tuli ja nende mõttelõnga katkestas sellega, et käskis neil tööle minna.“

Aina kiireneva tehnoloogilise arengu ajastul näib 19. sajandi algusest pärit hirm, et masinad võtavad meie töö ära, aina rohkem asjakohane. Automatiseerimine lubab meile rohkem vaba aega, kuid ei ole päris selge, milline näeks välja ühiskond ilma tööta, ning kas sel juhul oleks võimalik säilitada soovitud sotsiaalset ja majanduslikku struktuuri. Automatiseerimisega ei muutu ebavajalikuks mitte ainult lihtsa töö tegijad nagu supermarketi kassiirid või vabrikutöölised, vaid ka paljud oskustöölised. Kui masinad vähendavad inimeste poolt tehtava töö hulka, siis näib absurdne, et kõik see meie eest ära tehtud raske töö võib tegelikult tekkinud majanduskriisi läbi elutingimusi halvendada.

Majandusteadlaste suurim probleem selles olukorras on, kuidas jaotub raha. Ilma tööta ei ole inimestel võimalik osta automatiseeritud tööstuse poolt toodetud kaupa ning ilma raha liikumiseta on majanduskriis vältimatu. Üks võimalik lahendus on luua uusi töökohti lihtsalt sellel eesmärgil, et inimestel oleks tööd. Palju meeldivam lahendus oleks struktureeritud töötus, mis suurendaks vaba aega nii, et sellega ei kaasneks elukvaliteedi langust. Mõnede kriitikute arvates on see võimatu sellel põhjusel, et töö ei ole lihtsalt vahend vaid eesmärk ise – oluline ühiskonda panustamise viis. Sel juhul oleks suure osa inimeste liigitamine funktsionaalselt üleliigseks sotsiaalselt negatiivsete tagajärgedega. Radikaalne restruktureerimine võib ilma korraliku ettevalmistuseta kaasa tuua ebakõlad ning paistab, et see on toimumas hoolimata meie püüetest seda tagasi hoida.

Leidub ka optimiste, kes arvavad, et see probleem on illusoorne. On möödunud pea 200 aastat sellest, kui väljendati esmakordselt mehhaniseerimisega seotud muresid ning siiani ei ole need põhjendatud olnud. Arvatakse, et õige pea on meie tööturg üle ujutatud selliste töökohtadega, mida me varem ei osanud ette näha. Samamoodi nagu tööstuslik tootmine lõi uue tööturu, kui põllumajanduses töökohad kokku kuivasid, loodetakse et õige pea tekib uus sarnane lahendus.

Siiski ei saa olla sellise stsenaariumi kordumises kindel. Twitter on loonud napilt 400 uut töökohta, kuigi tegemist on sotsiaalmeedia hiiglasega, kes on väärt 9 miljardit dollarit. Aina enam asendatakse masinatega töökohti ka hariduses ja tervishoius – valdkondades, mida peeti automatiseerumise osas immuunseks. Ei saa olla kindel, kas olukorras, kui masinad täidavad kõik meie vajadused, on uute töökohtade loomine üldse ihaldusväärne? Ühest küljest on automaatne tööjõud suurepärane võimalus suurendada tootlikkust ning võimaldada kõigile rohkem vaba aega; teisest küljest ei ole aga selge, milline peaks olema ühiskonna struktuur, et automatiseerimine saaks toimuda. Selle olukorra ignoreerimine toob kaasa majanduse kokkuvarisemise ning laialdase vaesuse – irooniline asjade käik olukorras, kus inimkonnal on suuremad ressursid kui kunagi varem. Kuidas siis võiks välja näha lahendus?

Kõikide inimeste tööl peaks olema reaalne põhjendus. Kui masin suudab ülesannet teha odavamalt ning efektiivsemalt, siis peaks see jääma masina tööks. Subjektiivne elukvaliteedi hinnang on tööhõivega tihedalt seotud ning sotsiaalses mõtlemises peab toimuma muutus suhtumises töösse. Tööhõive kui sotsiaalse panustamise mõõde peaks jääma minevikku. Tehnoloogia tagaks elukvaliteedi tõusu ning ühiskond, mis soodustab loovaid ja intellektuaalseid eesmärke, vähendaks ebameeldivat tunnet, et töö kadumisega pole elul enam eesmärki.

Hariduse parandamine saaks ka probleemi leevendada. Automatiseerimine haridusvaldkonnas võimaldaks pakkuda kõrgel tasemel haridust üle terve maailma. Valitsuste eesmärgiks peaks olema riigi intellektuaalse võimekuse suurendamine, et kindlustada majanduslikku stabiilsust. See on sotsiaalselt kasulik, kui inimestel on võimalik rohkem oma vaba aega kasutada kultuuri ja teaduse valdkonnas. Loomulikult ei piisa ainult ühiskondlike väärtuste ümberhindamisest. Struktureeritud töötus vajab universaalset baas-sissetuleku garantiid riiklikul tasandil. Töötundide vähendamine peaks olema järk-järguline protsess, et minimaliseerida töötuse majanduslikku ja ühiskondlikku negatiivset mõju.

Lihtsa töö automaatiseerimine võimaldab rohkem vaba aega, kuid selle juures on oluline pöörata tähelepanu kahele asjale – kuidas me muudame sotsiaalseid väärtusi nii, et töötust ei alaväärtustata ning kuidas saavad valitsused ja majandusteadlased korraldada struktureeritud töötust, vältides majanduse kokkuvarisemist ning katastroofi. Hetkel toimub raha liikumine läbi kaupade ja teenuste. Kui automatiseerimise tagajärjel ei saa inimesed pakkuda kaupu ja teenuseid, ei saa nad palka ning neil ei ole raha, mida kulutada või maksudeks maksta. Automaatiseerimine nõuab uut viisi, kuidas jagada ressursse – sujuvat üleminekut majandusele, mis tagab baas-sissetuleku kõigile. Kuidas me saame masinavärgi kõiki osi välja vahetada ning samas seda töös hoida?

Allikad: IEET, Project Syndicate

Toimetas Katrin Suik