Foto: Tayeb MEZAHDIA / Pixabay

“Slate and Scientific American” väljaande teadusajakirjanik Melinda Wenner Moyer avaldas 2018. aastal The New York Times’is arvamusloo, mis erineb paljuski tema seni kirjutatud töödest. Vaktsiine propageerivate ning nende olulisust rõhutavate artiklite autor kirjutab teadlaste seas valitsevast hirmust tõtt rääkida ning sellest, kuidas uuringute tulemuste interpreteerimist tsenseeritakse.

Varem on Moyer kirjutanud ja avaldanud artikleid näiteks sellest, kui oluline on täiskasvanute vaktsineerimine läkaköha vastu, beebide vaktsineerimine gripi vastu, olgugi, et see pole osutunud kuigi tõhusaks. Samuti sellest, et tuulerõugete vastu on targem vaktsineerida, mitte neid läbi põdeda.

Ta on alati olnud üsna kindlameelne vaktsiinide pooldaja. Ajakirjanikuna sattus ta uurima vaktsineerimist puudutavat teadust ning märkas teadlaste tõrkuvat hoiakut ning seda, kuidas inimesi selles valdkonnas tihti sunnitakse vaikima sunnitakse. “Dr Paul Offit ütleb, et teaduslike uuringute tegijad peaksid tulemustega teistmoodi ümber käima, kui on oht, et nende leiud võivad avalikkust hirmutada. Ta arvab, et väiksemahulisi ja murettekitavaid uuringud ei peaks üleüldse avaldama, sest need võivad kokkuvõttes tuua kaasa rohkem kahju kui kasu,” kirjutas Moyer.

Melinda Wenner Moyer viitas 2017. aasta uuringule, milles osales 458 ema ja kellel ilmes spontaanne nurisünnitus 4 nädala jooksul pärast gripivaktsiini saamist. See uuring näitas, et naistel, kes olid gripi vastu vaktsineeritud, oli 7.7x suurem risk laps kaotada kui neil, kes ei olnud gripi vastu vaktsiini saanud. Dr.Offit tahtis, et see uuring saaks maha maetud. Ta ütles Moyerile, et seda uuringut poleks pidanud avaldama, sest see oli “väike ja vastuoluline varasemalt läbi viidud uuringutega”. Huvitaval kombel avaldati kõigest paar kuud varem uuring, milles kajastus 358 gripile kaotatud lapse elu ja järeldati, et “enamik lapsi, kes gripi kätte surevad, on vaktsineerimata”. See ei olnud dr Offiti arvates liialt väike uuring, millega meedias figureerida, kuigi seal oli 100 inimest vähem kui nurisünnitusi puudutavas uuringus.

Moyer kirjutab: “Teadusajakirjanikuna olen kirjutanud mitmeid artikleid, et vaigistada vaktsiinivastaste ängi ja propageerida vaktsineerimist. Hiljuti panin tähele, et vaktsiine ümbritseval hirmupilvel on veel üks saatanlik efekt: see õõnestab vaktsiine puudutava teaduse usaldusväärsust. Veebruaris pakkus sõltumatu Alicia Patterson Foundation mulle stipendiumit, et vaktsiinidest kirjutada. Üsna pea leidsin end tupikust. Kui ma püüdsin kirjutada ootamatutest või vastuolulistest aspektidest, mis puudutasid vaktsiinide tõhusust või ohutust, ei tahtnud teadlased minuga suhelda. Kui ma saingi nad telefoni otsa, kerkis pinnale suur murepilv. Nad on nii mures ühiskonna vaktsiinides kahtlemise pärast, et nad on asunud ennast tsenseerima ja vähendavad “soovimatute” leidude olulisust ning võib-olla isegi väldivad niisuguste uuringute ette võtmist, millel võivad olla soovimatud tulemused. Neid, kes kirjutamata reegleid murravad või ignoreerivad, kritiseeritakse.”

Ta lisas, et selle kõige eesmärgiks on “avalikkuse kaitsmine ning tahe kindlustada see, et üha rohkem inimesi võtaks vaktsiine omaks”. Kuid pikemas perspektiivis tulistab see lähenemine iseennast jalga. Progressiks on vaja teaduses valitsevat õiglust ja siirust ning valmisolekut seista silmitsi ebamugavate küsimustega.

Mis sa teed? Sa rikud kõik ära!

Moyer kajastab, millise suhtumise osaliseks teadlased vastuolulise info korral saavad: “Siin on üks juhtum, mis illustreerib hästi kriitiliste leidude avaldamist. 2005. aastal avaldas National Institute of Allergy and Infectious Diseases asutuses töötanud (rahvuslik allergia- ja nakkushaiguste instituut) Lone Simonsen koos enda kolleegidega uuringu, mis näitas, et gripivaktsiin ennetas üle 65-aastaste seas vähem surma kui esialgselt loodetud. “Mul oli huvitav vestlus vaktsiini-inimestega,” meenutab dr Simonsen, kes tegeleb nüüd George Washingtoni Ülikoolis globaalse tervishoiu uuringutega. “Nad küsisid: “Mida sa teed, Lone? Sa rikud kõik ära.”” Tema töö aitas kaasa efektiivsema gripivaktsiini väljatöötamisele vanematele inimestele, kuid ta tundis ennast siiski põlualusena: “Ma tundsin seda isiklikul tasandil, sest mind ei kutsutud eriti erinevatele koosolekutele ja kohtumistele. Möödus hea 10 aastat enne, kui see ei olnud enam vastuoluline.”

2009. aastal leidis epidemioloog Danuta Skowronski (British Columbia Center for Disease Control) koos enda kolleegidega andmeid, mis viitasid, et hooajalisel gripivaktsiinil võib olla seose gripipandeemiaga. Põhjuslikku seost ei suudetud leida- järsku on hooajalise gripivaktsiini saanud inimesed vastuvõtlikumad pandeemilistele tüvedele. Kuid üks võimalik selgitus on see, et hooajaline gripivaktsiin halvendab inimese immuunsust nendele tüvedele. Dr Skowronski meeskond kordas oma leidusid viies erinevas uuringus ning jagas infot kolleegidega. “Vastupanu oli meeletu,” sõnas dr Skowronski, ning lisas, et nii mõnigi kahtles, kas “leitud info on avaldamiseks sobilik.” “Ma uskusin, et mul pole mingit õigust seda infot mitte avaldada. See oli liiga oluline,” märkis dr Skowronski, kes saatis oma leiud kolme ajakirja ning läbis kaheksa pikka arvustust enne kui lõplik uuring Plos Medicine’is avaldati.

Läinud septembris avaldas ajakiri Vaccine uuringu (projekt Vaccine Safety Datalink, mis sündis Centers for Disease Control and Prevention ja mitmete tervishoiuasutuste vahel), mis leidis seose (aga mitte põhjusliku seose, nagu autorid ettevaatlikult märkisid) gripivaktsiini ja nurisünnituse vahel. Üsna pea pärast seda teataski Vaccine Education Centeri juht ja rotaviiruse vastase vaktsiini üks väljatöötajatest Paul Offit The Daily Beast-is, et see uuring poleks kunagi pidanud ilmavalgust nägema, sest see oli väiksemahuline uuring ja pealegi vastuolus seni ilmunud töödega. Lisaks mainis ta, et autorid olid andmeid kontekstist välja rebinud. Üks arst juurdles populaarses Science-Based Medicine blogis, miks niisugust uuringut üleüldse rahastati.

Moyer tõdes, et paljud rõhutavad väikeste ja pealtnäha mittemidagi ütlevate uuringute olulisust, sest need võiksid ergutada suuremate samateemaliste uuringute läbiviimist. “Selle info peaks teadlastele kättesaadavaks tegema, et nad teaksid sellest, vaatleksid ning uuriks edasi,” ütles Mayo Kliiniku vaktsinoloog ja ajakirja Vaccine toimetaja Gregory Poland. Kriitiliselt tähtis on ka see, et teadlased selgitaksid oma leidude tagamaid hoolikalt ning jätaks võimalikult vähe ruumi valeks tõlgendamiseks.

“Kui mingi uuring ehmatab lapsevanemaid ja peletab neid vaktsiinidest eemale, võivad inimesed surra. See on suur risk, mida võtta teadusliku arutelu pühaduse ja aususe nimel. Ka mind hoiatati korduvalt, et kui ma sellest teemast kirjutan, võib see minu enda “käed veriseks jätta”, kuid kas teaduslike uuringute lämmatamine pole pikemas plaanis ohtlikum?” küsib artikli autor. “Kui me jõuame punkti, kus me ei taha mingitele asjadele otsa vaadata, sest meile need ei meeldi, oleme jamas,” rääkis dr Edward Belongia, üks Vaccine’is ilmunud uuringu autoreid.

Nii et ka vaktsiine pooldavate teadlaste hulgas ei valitse alati üksmeel ja nad on hakanud mõistma, et tänu internetile on inimestel tõepoolest ligipääs ka nendele uuringutele, mida tahetakse maha vaikida. Kui aga rohkem ajakirjanikke hakkas teemale ausamalt otsa vaatama, nagu seda tegi oma arvamusloos Melinda Wenner Moyer, võib koguni juhtuda, et vaktsiinide vastased ja pooldajad hakkaksid teineteist paremini mõistma.

Allikad: The New York Times, + lingid artikli sees

Foto: sciencenews.org

Toimetas Piret Pärnamaa