Foto: Alexandra_Koch/ pixabay.com

Terve maailm toetub PCR-testidele, et “diagnoosida” SARS-CoV-2 nakkust, kuid teadus on selge: need ei ole eesmärgipärased. Nii algab Torsten Engelbrechti (auhinnatud saksa ajakirjanik, raamatu “Virus Mania” autor) ja Konstantin Demeteri (iseseisev uurija) populaarsust kogunud artikkel, mis kritiseerib koroonaviirust puudutavat teadust. 

Ülemaailmsed lukustused ja hügieenimeetmed põhinevad haigusjuhtude arvul ja suremusmääradel, mis on loodud nn SARS-CoV-2 RT-PCR testide abil, mida kasutatakse “positiivsete” patsientide tuvastamiseks, kusjuures “positiivne” võrdsustatakse tavaliselt “nakatunuga”.

Kuid uurides tähelepanelikult fakte, võib järeldada, et need PCR-testid on diagnostilise vahendina mõttetud.

ALUSETU “TESTIGE, TESTIGE, TESTIGE, …” MANTRA

16. märtsil 2020 COVID-19 käsitleval pressikonverentsil ütles WHO peadirektor dr Tedros Adhanom Ghebreyesus:

“Meil on kõikidele riikidele lihtne sõnum: testige, testige, testige.”

Sõnumit levitati kogu maailmas, näiteks Reuters ja BBC poolt. Ka veel maikuus rõhutati, et testimine on ainus viis mõistmiseks, kui palju koroonaviirus levib.

See näitab, et usk PCR-testide paikapidavusesse on nii tugev, et see võrdub religiooniga, mis ei talu praktiliselt mitte mingeid vasturääkivusi.

Kuid on teada-tuntud tõsiasi, et religioonid käsitlevad usku ja mitte teaduslikke fakte. Nagu ütles kahekordne Pulitzeri preemia laureaat ja 20. sajandi võib-olla kõige mõjukam ajakirjanik Walter Lippmann: “Seal, kus kõik mõtlevad ühtemoodi, ei mõtle keegi väga palju.“

Alustuseks on väga tähelepanuväärne, et polümeraasi ahelreaktsiooni (PCR) tehnoloogia leiutaja Kary Mullis ise nii ei mõelnud. Tema leiutis andis talle 1993. aastal Nobeli keemiapreemia.

Kahjuks suri Mullis eelmisel aastal 74-aastaselt, kuid pole kahtlust, et biokeemik pidas PCR-i viirusnakkuse tuvastamiseks sobimatuks.

Põhjus on selles, et PCRi kavandati kasutada tootmistehnikana, mis võimaldab replitseerida DNA järjestusi miljoneid ja miljardeid kordi, mitte aga diagnostilise vahendina viiruste tuvastamiseks.

Kuidas PCR-testidel põhinevad viirusepandeemiad võivad viia katastroofideni, kirjeldas Gina Kolata oma 2007. aasta New York Timesi artiklis “Usk kiiresse testi viib epideemiani, mis polnud seda”.

KEHTIVA KULDSTANDARDI PUUDUMINE

Lisaks väärib märkimist, et PCR-testidel, mida kasutatakse niinimetatud koroonaviirusega nakatunud patsientide tuvastamiseks, puudub kehtiv kuldstandard nende täpsuse hindamiseks.

See on oluline põhipunkt. Testide täpsuse – st rangelt öeldes „tundlikkuse” [1] ja „spetsiifilisuse” – määramiseks tuleb neid teste võrrelda „kuldstandardiga”, mis tähendab kõige täpsemat saadaolevat meetodit.

Näiteks rasedustesti kuldstandard oleks rasedus ise. Kuid nagu ütles Austraalia nakkushaiguste spetsialist Sanjaya Senanayake ABC teleintervjuus vastuses küsimusele “Kui täpne on [COVID-19] testimine?”:

„Kui meil oleks uus test kuldse stafülokokki tuvastamiseks veres, on meil juba verekultuurid olemas – see on meie kuldstandard, mida oleme aastakümneid kasutanud ja mida saaksime selle uue testiga võrrelda. Kuid COVID-19 jaoks pole meil kuldstandardit.”

Jessica C. Watson Bristoli ülikoolist kinnitab seda. Hiljuti ajakirjas The British Medical Journal avaldatud artiklis “COVID-19 testi tulemuse tõlgendamine” kirjutab ta, et COVID-19 testimiseks puudub selge “kuldstandard”.