Imelise Teaduse 2013. aasta märtsinumbris ilmus artikkel tulevikurongist, mis  võib viia reisija poole tunniga näiteks Tallinnast Riiga. 

Sa istud Tallinnas rongiistmele ja uksed sulguvad. 17 sekundi pärast liigud sa kiirusega 600 km/h ning umbes poole tunni pärast saad jalutada Riia vanalinnas. Saage tuttavaks – just sellise transpordiühenduse loomisega tegelevad Ameerika leiutaja ning Hiina ülikool.

Tööpäeva lõpp New Yorgis. Tuhanded inimesed liiguvad busside, autode ja rongide poole. Aga ühes keskmise suurusega jaamahoones seisavad kuus inimest väikese silindrilise ratasteta vaguni juures. Nad istuvad mugavatele istmetele, uks sulgub ja sõiduk libiseb magnetitest kantuna hääletult õhutühja tunneltorusse. Väljas olijad kuulevad kõlavat plaksatust, mis annab tunnistust sellest, et torus lülitus sisse magnetväli. Vaid hetke möödudes hakkab vagun kihutama otsekui väljatulistatud kuul. 17 sekundit hiljem on vaguni kiirus 600 km/h. Poole tunni pärast on reisijad Washingtoni jõudnud. Tavalise rongiga võtnuks selline reis aega umbes kolm tundi.

Eelkirjeldatu oli ameeriklase Daryl Osteri visioon tuleviku transpordivahendist. Ta on saanud patendi võimalikule tulevikus kasutatavale transpordilahendusele, mis kombineerib õhutakistuseta tunneltorud maglev-tehnoloogiaga, milles rattad ja rööpad on asendatud tugeva magnetväljaga .

Vaakumrongi või tunnelitorudel põhinev transpordisüsteemi idee pole uus. Kuid tänaseni on ikkagi veel silmas peetud ratastel või magnetilisel juhtteel sõitvaid ronge. Daryl Osteri kerged reisijatekapslid aga hõljuvad torudes, milles puudub nii hõõrde- kui õhutakistus. Teisisõnu võib öelda, et kapslite liikumist ei takista miski, need võivad suurel kiirusel edasi kihutada ja nende energiatarbimine on väike. Tehnoloogia, mille nimeks on ET3 (Evacuated Tube Transport Technologies) töötati välja koostöös Hiina Southwest Jiaotongi ülikooli teadlastega.

Täielikult arvutite poolt juhitud kapslid saadetakse teele väga lühikeste intervallide järel ja need ei põrka teineteisega kokku. Ühe torutrassi läbilaskevõime saab seetõttu olema samasugune kui 32realisel maanteel.
Daryl Oster võrdleb ET3-e tööpõhimõtet internetiga. Internetis liiguvad väikesed „informatsioonipakikesed“ tihedas liikluses, aga sellegipoolest kiiresti. Igal teabekild on varustatud n-ö aadressiga ja leiab seetõttu tee internetivõrgustikus ise üles. Sama põhimõte peab ka reisijatekapsleid suunama. Igal kapslil on oma numbrikood ja reisijatel tuleb vaid soovitud sihtkoht sisse toksida. Kapsli arvuti hoolitseb selle eest, et see õigeid torusid pidi sihtkohta sõidab. Süsteemi välja ehitades ja arendades moodustab see ühel hetkel suure torude võrgustiku.

ET3-süsteem ei hakka sisaldama pöörmeid nagu me neid raudteedelt tunneme, vaid rohkem maanteedelt tuntud maha- ja pealesõiduteid. Kui kapsel läheneb kohale, kus juhttee jaguneb, annab magnetiline navigatsioonisüsteem vaid minimaalse tõuke suunamaks kapslit õigesse torusse.

Leiutaja sõnul polevat torudes vaakumi tekitamine sugugi keeruline – selle ülesande lahendab pumpadesüsteem. Torud ise on aga nii tugevad, et õhust tühjendamine neid ei deformeeri. Leiutaja leiab ka, et vaakumiga on meil juba küllaldaselt palju kogemusi. Seda on kasutatud nii termostes kui televiisorites ning konstruktsioonid pole lekkinud ja on suutnud vaakumit aastaid säilitada. Seepärast võib arvata, et sama saab kehtima ka torude kohta, milles kapslid liuglema hakkavad.

Loe tervikartiklit Imelisest Teadusest.

Vaata videot, kuidas tulevikurongiga reisimine käib, siit.

Toimetas Õnne Puhk