Radiatsioonkiirituse hirm tuleb sellest, et inimestel puuduvad teadmised ohtlikust radiatsioonitasemest ja tõenäosusest sellega kokku puutuda. Meedia kajastab 2011. aasta Fukushima sündmusi kui Tšornobõli järel üht ohtlikumat tuumakatastroofi, lugejateni jõuab info radiatsiooni levimisest üle kontinentide ja sellega seoses ka väidetavast vähijuhtumite arvu katastroofilisest tõusust. 1986. aastal teatas aga keemik ja teisitimõtleja Galen Winsor, et radiatsioonikiiritus ei ole sugugi ohtlik ning õige oleks tuumaenergia kontekstis küsida hoopis, kelle käes on plutoonium.

Hirm radiatsiooniga kokku puutuda on õpitud käitumine. Kuid veelgi enam, see ei ole miski, mida õpime isiklikust kogemusest või vaatlustest – inimesed ei suuda radiatsiooni tajuda ning ohu olemasolu peavad meile kinnitama vastavad eksperdid. Meedia on üks kanaleid, mis pakub inimestele teavet ohu olemasolust ning selles ei ole midagi uut. Pittsburghi Ülikooli professor Bernard Cohen uuris The New York Times’i infopanka ning leidis, et aastatel 1974–1978 ilmus lehes umbes 120 lugu autoõnnetustest, milles sai surma 200 000 inimest, samas kui radiatsiooni kohta käivates lugudes oli surmajuhtumeid null. Kas teie teate kedagi, kes on surnud või haigestunud radiatsiooni tagajärjel? Teate ehk kedagi, kes teab mõnda radiatsiooni ohvrit?