Kõrgelt alla vaatamine tekitab hirmu paljudes täiskasvanutes. Paanilist kõrgusekartust nimetatakse akrofoobiaks ja see võib muuta inimese elu üsna raskeks, vahendab TÜ teadusuudiste portaal Novaator.

Pikka aega arvati, et kõik inimesed sünnivad kõrguskartlikena. 1990-ndatel avastas USA Berkeley California ülikooli psühholoog Joseph Campos, et imikutel tekivad kõrgusekartlikkuse märgid pärast seda, kui nad hakkavad käpuli ringi liikuma. Hirm süveneb, mida rohkem liikumiskogemusi saadakse.

Tol ajal jäi selgusetuks, mis täpselt kõrguskartlikkust tekitab. Süüdlaseks peeti laste tekkivat sügavustaju või liikumisel saadud vigastusi ja negatiivseid muljeid. Nüüdseks on selge, et sügavustaju areneb välja juba tükk aega enne roomama õppimist. Kukkumisel tekkinud kõrguskartus on samuti katsetega välistatud.

Uusimas uurimuses tegi Campos katseid imikutega, kes veel ei roomanud. Osasid lapsi sõidutati väikese käruga ringi, teisi aga mitte. Paari nädala järel pandi lapsed olukorda, mis jäljendas meetrijagu allapoole kukkumist. Samal ajal jälgisid uurijad laste südame löögisagedust, et aru saada, kui ärevaks lapsed muutusid. Rahutuks muutusid ainult need imikud, kes olid käruga palju ringi liikunud.

Järgmine katse tehti liikuvate seinte ja laega ruumis, kus tekkis mulje kiiresti edasi liikumisest. Ka seal hakkasid tagasi põrkama ainult need lapsed, kes olid käruga ringi sõitnud. Campose sõnul paneb inimese kõrgust kartma meie asendi- ja liikumistunnetus, mis põhineb nägemismeele kaudu saadud infol. Ringiliikumine õpetab imiku ajule olema ettevaatlik ja jälgima, mis ees toimub.

Uurija pakkus selgituse ka sellele, miks kõrgusekartlikud lennukiaknast välja vaadates peapööritust ei tunne. Lennukis ei saa aju lihtsalt piisavalt info, kuna ette ja külgedele nägemine on piiratud.

Allikad: Novaator, Psychological Science

Foto: yasalud.com

Toimetas Ksenia Kask