Tänane “Ajatu” ilmus esimest korda 14. detsembril 2013.

Sergio Juarez Correa on õpetaja Mehhiko vaeses piirkonnas Matamoroses, José Urbina Lópezi  põhikoolis. Ta oli rahulolematu seal kehtiva õppesüsteemiga, otsustas teha julge sammu ning katsetada radikaalsemat õppemeetodit. Tema jaoks oli valitsuse määratud õppekava igav ning suures osas aja raiskamine. Correa silmis ei olnud tüüpiline “tuubi pähe, mida õpetaja ütleb ning taasesita õpitu laitmatult” kuigi efektiivne – testide tulemused olid viletsad ning need, kes ka said häid hindeid, ei olnud õppetööst täielikult haaratud ega saanud oma täit potentsiaali rakendada. 2011. aastal otsustas ta, et see peab muutuma.

Sergio Juarez Correa kasvas ise üles Matamoroses ning ta oli hakanud õpetajaks, et aidata lastel õppida piisavalt, et teha oma eludega midagi enamat. Linnakeses valitseb vaesus ning lokkab kuritegevus ning ta ei soovinud, et selline oleks kogu elu, mida sealsed lapsed teavad. Kui ta oli võtnud vastu otsuse, et kehtiv õppesüsteem ei tööta, hakkas ta lugema raamatuid ning otsima ideid internetist. Tema otsingud viisid ta videoni, kus kirjeldati tööd, mida tegi Suurbritannias Newcastle’i ülikooli haridusliku tehnoloogia professor Sugata Mitra. Nimelt, 1990-ndate lõpus ja 2000-ndate alguses viis Mitra läbi eksperimente, kus ta võimaldas lastele Indias ligipääsu arvutitele. Ilma igasuguse juhendamiseta olid nad suutelised endile õpetama üllatavalt palju asju, alates DNA replikatsioonist ja lõpetades inglise keelega.

See video esindas tärkavat hariduslikku filosoofiat, mille järgi on maailm, kus inimestel on ligipääs piiramatule informatsioonile, muutnud seda, kuidas me mõtleme, suhtleme ja infot töötleme. Selle järgi on osutunud de-tsentraliseeritud süsteemid produktiivsemaks ja väledamaks kui tavapärased ranged süsteemid. Innovaatilisus, loomingulisus, iseseisev mõtlemine ja probleemide lahendamise oskus on muutunud olulisemaks kui praeguse süsteemi masinlikult juurutatavad täpsus, regulaarsus, tähelepanu ja vaikus.

1899. aastal rõõmustas USA haridusametnik William T. Harris, et USA koolid olid arendanud endale masina ilme. See õpetab õpilasi käituma korrapäraselt, olema oma kohas ning mitte teistele ette jääma. Siinkohal peame küsima endilt, kas sellisel masinal on veel kohta tänapäevases infoühiskonnas? Haridussüsteem, mis rutiinselt testib lapsi lähtuvalt nende oskusest meenutada informatsiooni ning tõestada väikese koguse oskuste valdamist, tõstab esile vaadet, et õpilased on materjal, mida töödelda, programmeerida ning kvaliteedikontrolli panna. Seda tugevdab asjaolu, et kooli juhtkond valmistab ette õppekavade standardid ning arengukiiruse kavad, mis ütlevad õpetajatele, mida ja kui kaua õpetada. Klassiruumis toimuvat jälgitakse piinliku täpsusega – 2010. aastal oli USA-s vaid 50% riigikoolide personalist õpetajad. Aga kui 1970. aastal olid kolm peamist tööturul nõutavat oskust lugemine, kirjutamine ja aritmeetika, siis 1999. aastal olid need muutunud hoopis meeskonnatööks, probleemide lahendamise ja isikutevahelise suhtlemise oskusteks.

Seda kõike asus Correa oma uue lähenemisega muutma. Tema ja teiste uudsete lähenemistega õpetajate jaoks ei ole teadmised tarbeese, mida õpetaja annab õpilasele, vaid hoopis midagi, mis tuleb õpilaste endi uudishimust ajendatud avastamisest. Õpetajad pakuvad vihjeid ja soovitusi, mitte vastuseid, ning seejärel astuvad eemale, et õpilased saaksid õpetada nii ennast kui ka üksteist.

Correa eksperiment algas sellega, et ta rääkis lastele, kuidas maailmas on lapsi, kes suudavad kirjutada sümfooniaid, ehitada roboteid ja lennukeid, kuid miks ei arva keegi, et nemad seal Mehhiko slummis sellega hakkama saaksid. Samuti pajatas ta, kuidas nende lähedal, teisel pool USA-Mehhiko riigipiiri on lastel on sülearvutid, kiire internet ja eraõpetajad. Matamorose lastel aga oli katkev elekter, paar arvutit, piiratud internet ning vahel ka tühi kõht. “Aga teil on midagi, mis teeb teid iga teise maailma lapsega võrdseks. Potentsiaal,“ ütles Correa neile. “Nüüdsest hakkame me kasutama seda potentsiaali, et muuta teid maailma parimateks õpilasteks.“

Alustuseks kirjutas ta tahvlile lihtsad küsimused: “1=1.00 ½=?  ¼=?” ning ilma, et ta oleks murdude ja komaga arvude põhimõtet neile seletanud, jalutas ruumist välja, et jätta õpilased selle üle arutlema. Pärast paari minutit, eksimust ja arutelu leidsidki õpilased vastused. Sellise iseõppmisega said Juarez Correa õpilased lõpuks Mehhiko parimaid tulemusi matemaatikas ja võõrkeeltes.

Sugata Mitra ja mahajäetud arvuti

Sugata Mitra – mees, kelle ideest Correa eeskuju võttis, oli leidnud oma kontorihoone seinas, mis eraldas hoonet slummist, augu, kuhu ta jättis arvuti. Ta varustas selle elektriga ning tahtis näha, mida lapsed teevad, eriti kui ta ise midagi ei ütle ja kaugelt jälgib. Tema üllatuseks nuputasid nad kiiresti välja, kuidas masinat kasutada.

Selline ootamatu tulemus inspireeris teda edasi katsetama. Mitra otsustas arvutisse laadida molekulaarbioloogia materjale ning paigaldas selle ühte Lõuna-India külla. Valinud välja väikese grupi lapsi vanuses 10–14, ütles ta neile, et arvutis on huvitavaid asju ja et nad võiksid sellele silma peale visata, kuigi lastel polnud aimugi, kuidas üldse arvutiga ümber käia. 75 päeva pärast Mitra naasis ja tegi neile testi molekulaarbioloogia kohta. Lapsed vastasid õigesti igale neljandale küsimusele, kuid pärast järgmist 75 päeva hakkasid nad andma juba igale teisele küsimusele õigeid vastuseid. Selle meetodiga ja ilma igasuguse juhendamiseta olid algkooli lapsed ära õppinud keskkooli õppekavasse kuuluva materjali.

Mitra võitis 2013. aasta alguses globaalselt ideede konverentside sarjalt TED-ilt miljonit dollarit, millega ta on alustanud seitsme pilvekooli (Schools in The Cloud) rajamist – kahte Suurbritanniasse ja viit Indiasse. Nendes ei ole õpetajaid, õppekava ega eraldatust vanusegruppidesse – vaid umbes kuus arvutit ja inimene, kes valvaks laste ohutuse üle. Mitra projekti põhimõte on, et lastel on oma õppimise üle täielik kontroll. Lapsed kogunevad gruppides arvutite ümber ja uurivad teemasid, mis neid huvitavad. Aeg-ajalt ilmuvad seintele Skype’i vahendusel õpetajaid, kes julgustavad õpilasi nende ideid uurima. Samas on aga õpilastel alati võimalus õpetaja pilt välja lülitada.

Sellise iseõppimise meetodi taga on hariduslik filosoofia, et kui sina ise ei ole see, kes kontrollib õppimist, siis sa ei õpi nii hästi. Viimasel ajal on sellele hakatud otsima ka teaduslikku seletust ning see ka leitud. Näiteks 2009. aastal viidi Louisville’i ülikooli ja MIT-i koostöös läbi uuring, milles osales 48 last vanuses 3–6 aastat. Lastele näidati mänguasja, mis suutis muuhulgas piiksuda, toone mängida ja peegeldada. Poolele grupile näitas uurija ette ühe asja, mida mänguasjaga teha oli võimalik ja jättis nad siis omapead mängima. Teisele rühmale ei antud aga mänguasja kohta mitte mingisugust teavet. Just see grupp mängis leluga kauem ning avastas keskmiselt kuus erinevat asja, mida mänguasjaga teha sai. Need lapsed, kellele üks tegevus ette näidadati, tüdinesid mänguasjast kiiremini ning avastasid keskmiselt neli erinevat tegevust, mida lelu võimaldas.

Samuti on uuringutes leitud, et lapsed, kellele ei anta juhtnööre, tulevad palju innovaatilisemate lahenduste peale. Huvitav on ka teada, et mitmeid geeniuseid, näiteks Albert Einsteini, ei koolitatud päris tavapärasel moel, vaid lasti neil ise asju avastada.

Allikad ja lisalugemist: Wired, Youth Are Awesome, Schools in The Cloud, TED

Foto: percepcion.com.mx

Toimetas Annika Urvela

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.