Foto: Pexels / Daria Shevtsova

Kliimamuutused ja keskkonnakaitse, roheline mõtteviis, CO₂ heidet reguleerivad seadused jmt on teemad, mille tagant esmapilgul ei oska otsida totalitaarsuse poole liikumist, aga kui süveneda vastavatesse seadustesse, siis paistavad sealt välja piirangute, lukustamise ja inimõiguste piiramise “rohelised kõrvad”. Saksamaal on see teema teravalt päevakorral seoses föderaalses konstitutsioonikohtus vastu võetud otsustega, mis sarnaselt koroonakriisi ennetavate meetmetega kipuvad ülla eesmärgi sildi all ohustama inimeste põhiseaduslikke õigusi. Keeruline teema, aga paneb teise nurga alt mõtlema, quo vadis, inimkond? Kas tagasi ülempreestrite ja paavstide võimu alla? Kas pärast null-Covidi eesmärki tuleb null-CO₂ eesmärk?

Saksa veebisaidil Achgut.com ilmunud artiklis räägitakse kodanike põhiõiguste kärpimisest, mille taga on praeguseks üle aasta kestnud koroonakriis ja selle lahendamisele suunatud poliitika. Artiklis küsitakse, miks arvukaid kaebusi põhiseadusest tulenevate õiguste rikkumiste kohta kas ei võeta menetlusse või on nende menetlus praktiliselt seisma jäänud. Näib, et konstitutsioonikohtunikel ei ole selliste küsimuste lahendamisega erilist kiiret.

Tulevikus ootavad ees uued tõsised vabadusekaotused

Kohtunik Stephan Harbarth on teinud murrangulise kohtuotsuse, mis küll ei puuduta Saksamaa koroonapoliitikat ja selle tõttu kannatada saanud inimõigusi, vaid otsuse keskmes on hoopis kliima. Põhiseaduslikke õigusi kaitsvate kohtunike arvates ei ole 2019. aastal vastuvõetud kliimakaitseseadus piisavalt ambitsioonikas – puudusid tõhusad nõuded ja eeskirjad heitkoguste vähendamise osas alates 2031. aastast, selgitasid kohtunikud, kes rahuldasid osaliselt vastava inimeste põhiseaduslikke õigusi puudutava kaebuse. See kõik kõlab õige ja keskkonnasõbraliku teona, aga lähemalt uurides selgub, et see sisaldab rohkem, kui esmapilgul võib välja lugeda. Pressiteates tsiteeritakse kohtuotsust järgmiselt:

“Tulevikus võib isegi tõsiseid, kuid kliima kaitseks vajalikke vabaduse kaotusi proportsionaalselt ja põhiseaduslikult õigustada; just seetõttu ähvardab meid oht leppida märkimisväärse vabaduse kaotusega.“

See väide annab mõista, et reaalsuses ei ole alust oodata tulevikust midagi head. “Tõsised” asjad ei ole pisiasjad ega lihtsalt tüütud piirangud, vaid pigem jõulised sekkumised inimeste vabadustesse nagu komandanditund, reisikeeld, tegevuskeeld, vara äravõtmised. Seega on tegemist selle sama täieliku programmiga meetmetest, mida me kogeme koroonarežiimi ajal. Kas nüüd tuleks jätkata põhiõiguste jämedaid rikkumisi, et päästa globaalset kliimat ja vältida eeldatavat temperatuuri tõusu saja aasta pärast?

Seega oleks kaebused põhiseadusega kehtestatud inimõiguste rikkumise kohta koroonapoliitika tõttu juba üleliigsed. Nimetatud otsusega on võimalik sügisest alates valitseda rangelt “rohelistest otsustest” lähtudes. Kodanikukaitseseaduse kohaselt (sh sellega kehtestatud automatism ametlikult kindlaksmääratud nakatunute esinemissageduse ja sellest tulenevate inimõiguste kitsenduste vahel) tuleb globaalse kliima päästmisel rakendada nüüd analoogset lähenemist. Selle kohtuotsuse langetamise aeg peaks olema poliitiliselt väga teretulnud.

“Mask on vabaduse instrument!”

Orwelli idee kaotada vabadused vabaduse kaitsmiseks leiab ka Baieri liidumaa peaministri Markus Söderi entusiastliku heakskiidu (“Mask on vabaduse instrument!”). Ta nimetas kliimaotsust “küll väga keeruliseks ja raskeks, kuid õigeks“. Seda peaksid kõik mõistma kui positiivset võimalust. Kunagi varem ei ole kohus nõudnud põlvkondade vahelist lepingut sellisel viisil. “Nüüd peab selle positiivseks energiaks muundama,” nõudis Söder. Ei tohiks enam raskete otsuste eest peitu pugeda, vaid asuda tegutsema. “Põlvkondade vahelist õiglust tuleb käsitleda tulevaste põlvkondade vabaduse küsimusena – see on ajastutruu ja murranguline lähenemisviis!” kirjutas Söderi peasekretär Blume.