Seedesüsteemil on kaks peamist funktsiooni: toidust kehale vajalike toitainete tootmine ning jääkainetest vabanemine. Selleks, et oma tööga edukalt toime tulla, peavad koostööd tegema paljud erinevad organid – see koostöö algab suust ja jätkub mao, soolestiku, maksa, sapipõie ning paljude teiste organitega.

Järgneb 11 fakti seedesüsteemi kohta, mis võivad olla üllatavad.

Toit ei vaja makku jõudmiseks gravitatsiooni abi

Kui sa midagi sööd, siis ei kuku see lihtsalt söögitoru kaudu makku. Söögitoru ümbritsevad lihased, mis kokku tõmbudes ja lõõgastudes tekitavad lainete sarnase liikumise, mida nimetatakse peristaltikaks, ning sel moel lükatakse toit kitsast käiku pidi makku. Isegi kui sa sööksid, pea alaspidi seistes, jõuaks toit ikka makku.

Pesupesemise vahendite jaoks on inspiratsiooni saadud seedesüsteemilt

Pesupulbrid sisaldavad sageli erinevate ensüümide gruppe, sealhulgas proteaasid, amülaasid ja lipaasid. Samad ensüümid on ka inimese seedesüsteemis ning nende ülesanne on toitu lagundada. Proteaasid lõhustavad valke, amülaasid süsivesikuid ning lipaasid rasvu. Näiteks sisaldub süljes nii amülaase kui ka lipaase ning maos ja soolestikus on rohkem proteaase.

Suurem osa seedimisest ei toimu maos

Enamasti arvatakse, et magu on seedeprotsessi kõige olulisem osa ning osaliselt on sellel ka tõepõhi all. Magu on kõige olulisem mehaanilise seedimise juures – see klopib söögi segamini, segab seedemahladega, lammutab füüsiliselt toidu väiksemateks tükkideks ja muudab tihedaks pastaks. Kuid keemilise seedimise osas, mille käigus lammutatakse toit molekulideks, mis saavad imenduda vereringesse, on mao roll väga väike. Peensool, mis moodustab kaks kolmandikku kogu seedesüsteemi pikkusest, on see koht, kus suurem osa seedimist ning toitainete imendumist aset leiab. Seal lõhustatakse toidupastast tugevate ensüümide abil vajalikud toitained ning saadetakse vereringesse.

Peensoole pindala on hiiglaslik

Peensool on keskmiselt 7 meetri pikkune ja 2,5 cm diameetriga. Nende mõõtude põhjal võiks arvata, et peensoole sisepind on umbes 0,6 ruutmeetrit, kuid tegelikult on see sama suur kui tenniseväljak – ligi 250 ruutmeetrit. Seda selle tõttu, et soolestiku sisepinnal on voldid, mis on kaetud hattudega – sõrmelaadsete jätketega, mis on omakorda kaetud mikrohattudega ja mille eesmärk on suurendada toitaineid absorbeerivat pinda.

Loomariigis esineb väga erinevaid magusid

Magu on seedesüsteemi oluline osa, kuid see ei ole kõikidel loomadel samasugune: paljudel loomadel koosneb magu mitmest kambrist. Lehmadel ja teistel rohusööjatel – sealhulgas kaelkirjakutel, hirvedel ja veistel – on neljakambriline magu, mis aitab neil põhjalikult rohtu seedida. Kuid samas on ka loomi, kellel magu puudub, näiteks merihobud, kopskalad ja nokkloomad – neil liigub toit söögitorust otse soolestikku.

Gaasid saavad haisu bakteritelt

Soolestikugaasid moodustuvad allaneelatud õhust ja seedesüsteemis bakterite vahendusel toimuva fermentatsiooniprotsessi tagajärjel. Seedesüsteem ei suuda mõningaid toidu komponente lõhustada või absorbeerida ning neid lükatakse lihtsalt mööda soolestikku edasi kuni jämesooleni. Seal asuvad tööle suured hulgad bakterid, mille elutegevuse tagajärjel tekib hulk erinevaid gaase nagu süsihappegaas, vesinik, metaan ja vesiniksulfiid (mis annab gaasidele mädamuna haisu).

Seedesüsteemi vähkkasvajad on üsna levinud

Igal aastal areneb ainuüksi Ameerikas 270 000 inimesel välja seedesüsteemis vähkkasvaja, levinumad on söögitoru-, mao-, käärsoole- ja pärasoolevähk. Pea pooled neist juhtumistest lõpevad surmaga. 2009. aastal oli käär- ja pärasoolevähk kõikidest vähiliikidest suremuselt teisel kohal, tappes pea 52 000 inimest. Sellest enam suri inimesi vaid kopsuvähki.

Mõõganeelaja aitas arstidel heita pilku sellesse, mis maos toimub

Endoskoop on instrument, mis leiutati kehaorganite ja -õõnsuste uurimiseks. Saksa arst Philipp Bozzini arendas 19. sajandi algul välja primitiivse variandi endoskoobist, mille abil uurida erinevaid keha osi, sealhulgas kõrvu, ninaõõnsuseid ja ureetrat. Pool sajandit hiljem töötas Prantsuse kirurg Antoine Jean Desormeaux välja teistsuguse instrumendi, mida ta kasutas kuseteede ja põie uurimiseks. 1868. aastal kasutas Saksa arst Adolph Kussmaul esmakordselt endoskoopi elava inimese mao vaatlemiseks. Erinevalt tänapäevastest endoskoopidest ei olnud Kussmauli instrument painduv, mille tõttu oli seda väga keeruline sügavale keha sisse viia. Abiks palgati mõõganeelaja, kes oli vähese vaevaga võimeline alla neelama 47 cm pikkuse instrumendi.

Mees, kelle kõhus oli auk, võimaldas “akent seedesüsteemi“

1822. aastal tulistas karusnahakütt kogemata 19-aastast meest nimega Alexis St. Martin. Armeekirurg William Beaumont lappis vigastatu edukalt kokku, kuid mehele jäi kõhuseina sisse auk, mida nimetatakse fistuliks. See võimaldas Beaumontil uurida mao tööd hoopis uuel moel. Järgneva aastakümne vältel viis arst St. Martini peal läbi 238 eksperimenti, sealhulgas näiteks toidu sisestamine otse makku. Ta tegi enda töö põhjal hulga olulisi järeldusi nagu näiteks see, et palavik mõjutab seedimist ning seedimisprotsess on midagi enamat kui mao jahvatamine, selleks on vajalik ka vesinikkloriidhape.

Magu peab ennast kaitsma – iseenda eest

Mao sisepinna rakud eritavad keskmiselt 2 liitrit vesinikkloriidhapet päevas, mis aitab hävitada baktereid ning toetab seedimist. Vesinikkloriidhape ehk soolhape on tugev kemikaal, mida kasutatakse näiteks raualt rooste eemaldamisel ning puhastusvahendites. Selleks, et ennast happe toime eest kaitsta, on mao sisepind kaetud tiheda limakihiga. Kuna see lima ei suuda seedemahlasid lõputult puhverdada, siis toodab magu iga kahe nädala jooksul uue limakihi.

Arstid ravisid haavandtõbe valesti peaaegu terve sajandi

Haavandtõve puhul tekivad valusad haavad söögitoru, mao või peensoole sisepinnale ning selle haiguse alla kannatab Ameerikas igal aastal hinnanguliselt 50 miljonit inimest. Pikka aega arvati, et selle põhjuseks on kõigest stress ja vürtsikad toidud, mis tundus igati loogiline, võttes arvesse, et patsiendid kurtsid põletavat valu peale vürtsikate toitude söömist. Seega määrasid arstid raviks pea sada aastat puhkuse ja mageda toidu söömise. Aastal 1982 avastasid teadlased Barry Marshall ja Robin Warren, et tõeline süüdlane haavandtõve taga on bakter Helicobacter pylori, mis redutab mao limaskestas. Tänu sellele on hakatud haavandtõbe ravima hoopis antibiootikumidega. Marshall ja Warren said oma avastuse eest 2005. aastal Nobeli preemia füsioloogias.

Kõhukorin võib juhtuda igal ajal, mitte ainult siis, kui oled näljane

Kõhu korisemine on mao ja peensoolte peristaltika tulemus ning kaasneb normaalse seedeprotsessiga, kui vedelikud ja gaasid liiguvad läbi seedetrakti. Kui seedetrakt on tühi, on kõhukorin lihtsalt paremini kuulda, sest mitte miski ei summuta helisid. Kui magu tühjeneb ja selle sisu liigub peensoolde, saadab magu signaali ajusse. Aju saadab vastuse, käskides magu ümbritsevatel silelihastel jätkata peristaltikat, kindlustamaks, et makku ei ole toidujääke jäänud. Sellest tulenev korisemine annab märku, et keha vajab toitu juurde.

Allikad: Live Science 1, 2, 3

Foto: ilovetosport.com

Toimetas Katrin Suik