Jätkame eelmisel nädalavahetusel alanud järjejutuga hiljuti kirjastuselt Varrak ilmunud raamatust “Täielik tervenemine. Vähi seljatamine kõige kiuste”. Teose autori, psühhoterapeudi ja vähiuurija filosoofiadoktor Kelly Turneri huvi täiendmeditsiini vastu vähiravis sai alguse bakalaureuseõpingute ajal Harvardi ülikoolis ja sellest kujunes tema doktoritöö teema California ülikoolis. Tema uurimistöö hõlmas muu hulgas aastapikkust reisi kümnesse riiki, et küsitleda alternatiivtervendajaid Hiinast Brasiiliani nende ravivõtete kohta vähktõve puhul ja kahtekümmet haigusest täielikult tervenenut. Seni oleme avaldanud raamatu sissejuhatuse ja osa 1. peatükist, mille teise poolega siinkohal edasi läheme.

SIIANI OLEME käsitlenud nelja peamist toitumisalast muudatust, mida täielikult tervenenud vähihaiged on rakendanud, et aidata kaasa oma keha tervistumisele:

• suhkru, liha, piimatoodete ja rafineeritud toiduainete vältimine või piiramine,
• köögi- ja puuviljade osa suurendamine oma toidus,
• orgaanilise toidu söömine,
• filtreeritud vee või allikavee joomine.

Tahan nüüd teiega jagada Ginni ja Johni tervenemislugusid. Need illustreerivad ilmekalt, kuidas nad kasutasid vähiga vastamisi seistes neid nelja viisi, püüdes terveneda – Ginni rinnavähist ja John eesnäärmevähist. Mõlemad, nii Ginni kui John, elavad USA eri paigus maal. Seega mitte sellises kohas, kus nad oleksid võinud juhiste saamiseks pöörduda integratiivse meditsiini vallas tegutseva onkoloogi või toitumisnõustaja poole. Selle asemel pidid nad ise uurima, lugedes lõputul hulgal raamatuid, tuhnides läbi kohalikud raamatukogud ja tehes valikulisi internetiotsinguid. Palun lugege nende lugusid avatud meelega. Kuigi nende valikud ei pruugi kattuda teie omadega, on nad igatahes leidnud lahenduse, mis töötab just nende puhul.

— Ginni lugu —

Ginni oli kuuekümnene, kui ta leidis oma rinnast kõva tüki. Sel ajal, aastal 2007, töötas ta kohusetundlikult oma kauaaegsel töökohal ning nautis koos armastava abikaasaga elu rahulikumat perioodi. Rahulikumat, kuni ta sai teada, et tal on rinnavähk. Ei mammogramm ega magnetresonantspilt suutnud täpselt diagnoosida leitud tükki, kuid koebiopsia kinnitas lõpuks, et tegemist on tõepoolest rinnavähiga. Arst määras talle kohe operatsiooniaja. See pidi olema lihtne operatsioon, millega taheti eemaldada ainult kõva tükk, mitte terve rind. Õnnetuseks selgus, et kasvajal ei olnud selgeid piire, mistõttu ei olnud võimalik seda täielikult eemaldada. Pealegi selgus, et mõned lümfisõlmed olid vähist kahjustatud, seega oli tal kolmanda astme (neljast võimalikust) rinna vähk. Tema arst soovitas teha teise operatsiooni, et leida kasvaja selged piirid ja ühtlasi eemaldada mitu lümfisõlme. Arst ütles talle, et pärast teist operatsiooni vajab ta intensiivset keemiaravi, millele peab järgnema kiiritusravi. Ja siis teatas ta halvima võimaliku uudise: haiguse arengu prognoosi. Oma rahuliku, mittemidagiütleva häälega meenutas Ginni seda saatuslikku hetke:

Arst ütles mulle: „Pärast teist operatsiooni ning keemiaravi ja kiiritust võite elada veel viis aastat.” Ja mina mõtlesin: ma tahan elada rohkem kui viis aastat! … Niisiis, kui arst seda ütles, läksin ma pööraseks. Ma ei öelnud talle midagi, kuid ma läksin pööraseks ja teadsin täpselt, et ma ei hakka seda oppi tegema. Ma ei hakka seda tegema, sest ma olin juba rääkinud oma sõbra Roniga ja saanud teada alternatiivravi võimalustest. Niisiis läksin ma kabinetist välja tundega: see ei murra mind, ma saan sellega hakkama!

Võtnud kokku kogu oma vapruse, keeldus Ginni rahulikult teisest operatsioonist, keemiaravist ja kiiritusest, vaatamata sellele, et vähk oli jätkuvalt tema rinnas ja lümfisõlmedes. Enamik vähihaigeid oleks olnud liiga hirmul, et keelduda soovitatud ravist, nii nagu tegi Ginni. Kuid tegelikult kartis ta rohkem teist operatsiooni, sest ta oli lugenud, et lümfisõlmede eemaldamine võib viia lümfiturseni, mis toob kaasa kestva ja valusa käte ning jalgade paistetamise. Veelgi tähtsam oli, et tema sõber Ron oli hiljaaegu ravinud oma eesnäärmevähki, muutes radikaalselt oma toitumist (ja lükates igasuguse tavameditsiinilise ravi edasi). Nii oli Ginnil vähemalt üks eeskuju, kellele järgneda. Ta hakkas lugema selleteemalisi materjale niipalju, kui ta suutis. Ta oli veidi hämmingus tohutust teabehulgast, mis ta leidis. Tegelikult oli ta sedavõrd segaduses, mida süüa ja mida mitte süüa, et ta lihtsalt loobus mõneks ajaks söömisest:

Ma kaotasin kahe kuuga kakskümmend kilo, sest mõnda aega ma ei söandanud midagi süüa. Raamatutes oli öeldud, et söömisharjumused – teatud asjad, mida sa sööd – võivad vähi hullemaks teha. Ma kartsin, et ma toidan teda. Ma loobusin mõneks ajaks söömisest. Ja siis hakkasin ma tasapisi sööma õigeid asju. Aga kuna su organism ei ole sellega harjunud, siis sa jääd otsekui haigeks. See on suur muutus sinu keha jaoks. Aga kui sa siis ükskord harjud nõnda sööma, siis hakkab just see toit sulle maitsma ja muu toit – see töödeldud toit – ei maitse enam nii hästi.

Enne seda, kui arutada Ginniga, mis olid tema arvates õiged toidud, tahtsin kuulda, kuidas ja miks ta jättis söömise. Oma uuringu selles etapis olin kohtunud juba mitmete täielikult tervenenud inimeste ja alternatiivtervendajatega, kes olid kasutanud vähi ravimiseks paastumist. Kuid tuli välja, et Ginni oli paastunud ettekavatsematult. Küsisin: „Kas see oli midagi paastusarnast?” Ta vastas:

Tjah. Peaaegu. Sest ma olin hirmul, et söön valesid asju. Ja siis hakkasin ma tasapisi sööma lehtsalateid. Ja siis lisasin teisi asju juurde. Ma ei olnud kindel, mida ma oleksin pidanud sööma. Kuid siis rääkisin ma veel Roniga ja sain mõningaid mõtteid, kuidas seda teha, sest see valdkond oli mulle täiesti võõras, kas teate… Oli isegi hea lõpetada [söömine] ja siis uuesti alustada. Kuid jah, ma kaotasin palju kilosid. Aga ma sain need tagasi [kolm aastat hiljem].

Paastumise ajal suure hulga kilode kaotamine on väga tavaline ning enamasti tervislik ja turvaline, kui te just pole alguses kohutavalt kõhn, mida Ginni polnud.

Nii nagu on tüüpiline paastumise lõpetamisel, sõi Ginni kõigepealt kergesti seeduvaid toite, näiteks rohelisi salateid. Siis hakkas ta oma toidukordadesse lisama teisi toite ja jooke, mida ta pidas õigeks. Tema otsuste aluseks olid mitmed raamatud, mida ta oli lugenud, sealhulgas Patrick Quillini „Vähi tõrjumine toitumisega” ja Christina Pirello „Terviklike toitude valmistamine”. Pidage meeles, et Ginni elas Ameerikas maakohas, kus ei olnud läheduses integratiivse meditsiiniga tegelevaid toitumisnõustajaid ega arste. Seetõttu pidi ta kogu uurimistöö tegema ise.

Alguses loobusin ma suhkrust, jahust ja piimatoodetest. Peamiselt sõin köögivilju, puuvilju, ei mingit punast liha – aeg-ajalt veidi linnuliha või kala, kuid mitte pidevalt. Peamiseks oli roheline kraam. Ja kapsamahla tegemine oli väga tähtis, niisiis ma tegin seda.

Ginni ostis koju veejahuti ja hakkas kraanivee asemel jooma suurtes kogustes pudelivett. See oli mitte ainult tervisele parem sel põhjusel, mida ta oli lugenud klooritatud kraanivee kohta, vaid see ka maitses paremini, sest kohalik kraanivesi oli väga kare, suure mineraalisisaldusega. Ta loobus ka kõigist mulli jookidest, piimast ja alkoholist ning jõi ainult enda tehtud mahla.

Lisaks neile toitumise muudatustele ostis ta võimaluse korral ainult orgaanilisi toiduaineid ning kasutas külmutatud toiduaineid ainult siis, kui värskeid polnud saada. Otsus süüa üksnes orgaanilist toitu oli väga teadlik, sest Ginni oli lugenud, et kemikaalid ja pestitsiidid võivad olla tema vähi esmased põhjustajad. Ka hakkas ta valge nisusaia asemel sööma idandatud teradest leiba ja alustas vitamiine sisaldavate toidulisandite võtmist, mida sai osta kohalikust tervisliku toidu poest.

Nii nagu kõik teisedki täielikult tervenenud vähihaiged, keda ma olen uurinud, ei kasutanud Ginni oma tervise parandamiseks vaid üht mõjurit, ta kasutas oma tervenemisprotsessis

kõiki üheksat faktorit. Lisaks oma toitumise radikaalsele muutmisele jalutas ta 30–40 minutit päevas stressi leevendamiseks – see oli tema jaoks uus harjumus. Stress oli tema arvates immuunsüsteemi oluline mõjutaja, seetõttu otsustas ta sellest oma kehas lahti saada. Sel ajal sai ta ka uskumatult lähedaseks oma õega, kes talle igati toeks oli. Kui küsisin Ginni käest, kas ta sai tollal tuge mingitest vaimsetest uskumustest või praktikatest, vastas ta:

Jah, sa usud jumalasse ja sellesse, et jumal andis sulle immuunsüsteemi haigustest vabanemiseks. Kui su immuunsüsteem toimib nii, nagu peab, võib see teha igasuguseid asju. Aga kui su immuunsüsteem on nõrk, siis võtavad haigused võimust. Ja ma tõesti uskusin seda… Ja me käisime kirikus igal pühapäeval ja mulle tundub, et ma uskusin rohkem pärast seda, kui ma sain vähi. Ma nagu mõtlesin sellest rohkem.

Aasta aega pidas Ginni rangelt režiimist kinni: sõi täistoitu (peamiselt köögivilju), jõi pudelivett, võttis vitamiinidega toidulisandeid ja jalutas iga päev – kuni ühel päeval ta ei tundnud enam rinnas kõva tükki. Ta läks kohe oma raviarsti juurde ja temagi ei leidnud seda. Nad otsustasid loobuda mammogrammi tegemisest, sest see ei suutnud juba alguses näidata kasvajat (näitas ainult vahetu biopsia). Selle asemel õpetas arst Ginnit, kuidas oma rindu kord kuus kontrollida. Ginni algsest vähidiagnoosist on möödunud viis aastat. Tema tervis on suurepärane, kõva tükk on rinnast kadunud ja sellest ajast peale pole ta uusi kõvu tükke leidnud.

Sisemine kartus, et vähk võib tulla tagasi, pani Ginni hoolikalt järgima oma uut toitumisviisi. Siiski ei olnud see tema jaoks liiga raske, sest nüüd läheb tal kõht korrast ära, kui ta sööb mõnda oma „vana” toitu, näiteks valgeid makarone või praetud toitu. Ka tema maitsmispungad on lõplikult muutunud: nüüd igatseb ta puu- ja köögivilja, rafineeritud toidud ei tekita enam isu. Üleüldse on tema elu normaalne uuel moel, kus köögiviljad on aukohal ja rafineeritud toidud on jäänukid minevikust. Kui tänasin Ginnit tema armsa loo jagamise eest minuga, vastas ta:

Olen rõõmus, et saan seda jagada, sest minu arvates on see tähelepanuväärne asi. Ma soovin, et rohkem inimesi katse taksid midagi teistsugust. Kuid inimesed on hirmul, sest keemia ravi ja kiiritus on ainsad asjad, mida nad teavad … Nad ei mõista, kuidas võib mõjuda miski muu, näiteks toitumise muutmine.

Ginni arvates mõjusid tema haigusele muudatused, mida ta tegi, sest ta andis oma kehale pestitsiididest puhast toitu ja vett, mida see vajas selleks, et immuunsüsteem töötaks optimaalselt ja eemaldaks kehast vähirakud.

SAMAL AJAL oli mõned osariigid eemal mees nimega John ligikaudu samas olukorras nagu Ginni. Erinev oli see, et John tegi alguses läbi kogu meditsiinilise ravi, mida arstid soovitasid tema kaugelearenenud eesnäärmevähist jagusaamiseks. Õnnetuseks, vaatamata kogu ravile, tuli vähk tagasi – alles siis hakkas ta otsima teisi võimalusi.

— Johni lugu —

John oli viiekümnesena aastal 1999 pärast pikka ja rasket abielulahutust kimpus äärmiselt pingelise rahalise seisuga. Kõigele lisaks oli tema eesnäärme antigeeni (PSA) tase veres üsna kõrge, mis tegi arsti väga murelikuks. Nõelbiopsia kinnitas, et tal on eesnäärmevähk (Gleasoni skooriga 5 [3+2]), mis oli arusaadavalt tema jaoks hirmutav. Seetõttu oli ta kohe nõus, kui arst soovitas radikaalset prostatektoomiat, millega eemaldatakse kirurgiliselt kogu eesnääre. „Mul oli tunne, et lõigatagu kohe, kasvõi homme,” meenutas John. „Mul oli surmahirm.”

Pärast edukat operatsiooni langes Johni PSA tänuväärselt peaaegu olematule tasemele ja seetõttu ei olnud täiendavat hormoon- või kiiritusravi vaja. Kergendusega nautis John kuus aastat vähivaba elu, kuigi oli kimpus operatsiooni negatiivsete kõrvalmõjudega, mis tõid kaasa urineerimis- ja seksuaalfunktsiooni häireid. Nende kuue aasta jooksul olid tema rutiinsed PSA testi näitajad aasta aasta järel väga madalad. See tekitas tunde, et vähk oli piirdunud eesnäärmega – vähemalt väitsid nõnda arstid – ja eesnääre oli eemaldatud. (Märkus: pärast mehe eesnäärme täielikku eemaldamist võib tema veres jätkuvalt olla väga madal PSA tase, mida põhjustavad allesjäänud healoomulised eesnäärmerakud.) Kõik tundus olevat hästi, välja arvatud kõrvalmõjud, kuni aastani 2005, kui Johni PSA hakkas kiiresti tõusma. See näitas, et vähki nakatunud eesnäärmerakud olid väljunud eesnäärmest juba enne operatsiooni ja olid nüüd aktiivsed tema kehas.

Kuna Johnil oli uuesti aktiveerunud eesnäärmevähk, mää rasid arstid talle nii hormoon- kui ka kiiritusravi. Mõlemad olid tema jaoks väga ebameeldivate kõrvalmõjudega. Ravi ajal alanes tema PSA turvalisele tasemele, kuid mõned kuud peale mõlema ravi lõppemist hakkas PSA taas tõusma üle normi. Arstid tegid talle selgeks, et ta peab jätkama hormoonravi, ja kui vähk on moodustanud kusagil tema kehas siirdeid, peab ta alustama keemiaraviga. Johni jaoks oli see nagu aeglane surmaotsus. Ta tundis õudust hormoonraviga jätkamise ja selle ränkade kõrvalmõjude ees. Tõsiasi, et PSA hakkas tõusma niipea, kui ravi oli lõppenud, pani ta arvama, et ta ei saa enam iialgi sellest haigu sest lahti:

Ma läksin raamatupoodi, sest mul oli meeles, et olin seal näinud raamatut sellest, kuidas me sureme. Ma tahtsin saada ettekujutust, kuidas eesnäärmevähk edasi areneb ja kuidas sellesse surrakse. Selle asemel leidsin ma Patrick Quillini raamatu selle kohta, kuidas vähist toitumisega jagu saada. Niisiis, ma mõtlesin, ennäe, ma prooviks seda, kas tead? Nii, pärast raamatu läbilugemist oli mulle selge, et vähirakud on glükoosi sundtarbijad – nii ta neid nimetab –, mis tähendab, et nad on suhkrusööjad. Nii kõrvaldasin ma suhkru oma elust. Punkt … Mul kulus kaks nädalat, et saada üle igatsusest suhkru järele ükskõik mis kujul. Siis läksin ma järgmisele PSA testile ja ilmnes, et see oli hakanud langema.

Nõnda algas Johni isiklik teaduslik eksperiment oma elu päästmiseks. Ta lükkas edasi soovitatud hormoonravi, et anda võimalus toitumismuudatustele. Järgmise kuue kuu jooksul pidas ta hoolikalt päevikut kõige kohta, mida ta sõi.

Ta andis endast parima, järgides arvukaid raamatus antud soovitusi, ühtlasi luges ta usaldusväärseid artikleid niipalju kui võimalik. Nii nagu Ginnil, ei olnud ka Johnil arsti ega toitumisnõustajat, kellega koos töötada, ja seepärast pidi ta kurnavate uuringute järel ise endale tervenemiskava koostama. Ta otsustas teha PSA testi iga kolme kuu tagant, mis on tavaline ooteaeg kahe PSA testi vahel. See, mis ta avastas, šokeeris teda: PSA tundus tõusvat ja langevat sõltuvalt sellest, mida ta viimase kolme kuu jooksul sõi või jõi. Ta selgitab, miks see tema arvates nii juhtus:

Testosteroon on see, mis paneb vähi liikuma, ja suhkur on see, mis teda toidab. Niisiis oli teooria, milleni ma jõudsin, näljutada vähki ja lasta oma immuunsüsteemil ta tappa. Ma praktiseerisin seda, ja mida ma leidsin – läbi raskuste – on see, et mõned toidud mõjutavad mu PSA tõusmist ja teised toidud mitte. Ma hakkasin sööma edamame ube – sojaube –, mis on eeldatavalt head vähiraviks [vastavalt raamatule, mida ta järgis]. Kui ma hakkasin seda tegema, tõusis mu PSA järsult üles, kõrgele üles. Siis ma loobusin sojaubadest ja põmmdi! [PSA] kukkus alla.

Teisisõnu leidis John varem selle, mille teadlased on alles hiljaaegu avastanud, et ei ole ainult ühte tüüpi eesnäärme- või rinnavähki, vaid pigem erinevad alltüübid, mis reageerivad eri raviviisidele isemoodi.31 Mõnede rinna- ja eesnäärmevähi alltüüpide jaoks võib orgaanilistel mitte-GMO edamame sojaubadel olla vähivastane mõju, kuid teiste alltüüpide puhul võib see vähi arengut kiirendada.32 John märkas samasugust PSA langust, kui ta filtreeris linaõlist lignaani välja ja tarvitas ainult selget õli. Läbi pineva katse ja eksituse meetodi, mida kinnitasid regulaarsed PSA testid, arendas ta aja jooksul enda jaoks välja väga erilise dieedi, et hoida oma PSA-d kontrolli all. Tema soovitatud parim praktika on see, et kui te ei valmista, keeda või auruta toitu ise, siis ärge seda sööge. Ainus magusaine, mida ta tarvitas, olid purustatud mustikad ja stevia – looduslik magusaine, mida tehakse suhkrulehe (Stevia rebaudiana) lehtedest. Raamatus, mida ta luges, oli väide, et agaavinektar on vähihaigete jaoks turvaline magustaja, kuid John märkas, et kui ta seda kasutas, pani see tema PSA tõusma, ja ta jättis selle oma dieedist välja.

Kuude möödudes teisendas John oma dieedipäeviku ja PSA andmed graafikuks:

Ma sain graafiku, mida te ei usuks, kui näeksite. See läheb üles-alla, üles-alla, üles-alla. Ma olen teinud seda iga kolme kuu järel juba aastaid … Ma loobusin ka peaaegu täiesti punasest lihast, sest sellel oli kahjulik mõju mu PSA-le. Ma püüan piirduda punase lõhekala ja orgaanilise kanafileega, kuid väikestes kogustes. Vahetevahel söön ma praadi, kuid mitte iga päev … Probleem on selles, et punane liha ja piimatooted suruvad immuunsüsteemi maha, olen sellest lugenud … Ja ma kinnitan, et igal aastal üks kord ei järgi ma konverentsilõuna ajal dieeti – joon punast veini ja söön praadi. Kui ma tulen tagasi, tõuseb mu PSA alati.

John loobus ka kõigist piimatoodetest ning lihtsatest süsivesikutest, näiteks makarontoodetest ja leivast, ning avastas, et õunad, peedid, kirsid ja viinamarjad on liiga suhkrurikkad tema PSA jaoks. (Huvitaval kombel sobisid talle banaanid ja värskelt pressitud apelsinimahl.) Samuti loobus ta kõigist suhkrustatud karastusjookidest, ta joob ainult filtreeritud (pöördosmoos) või süsihappegaasiga vett ning tarvitab alkoholist üksnes punast veini. Sellise range dieedi juures püsimine ei ole Johni jaoks lihtne. Sellepärast laseb ta oma maitsmispungadel vähemalt üks kord aastas nautida lemmiktoitu, praadi koos punase veiniga.

Nagu kõik täielikult tervenenud, kellest selles raamatus juttu on, ei teinud John vähki ravida püüdes ainult üht asja (ei piirdunud üksnes toidusedeli muutmisega), vaid muutis oma elus ka teisi tahke. Ta suurendas kehalist aktiivsust – kui ta varem harjutas kaks kuni kolm korda nädalas, siis edaspidi juba iga päev. Nii tehes sai ta lahti viiest kilost, mis pole enam tagasi tulnud. Tänu joogale, matkamisele ja kõndimisele on ta nüüd elu parimas füüsilises vormis. John hakkas võtma ka immuunsüsteemi tõhustavat toidulisandit ImmunoPower ja jooma taimset Essiaci teed, mille kohta sõber oli lugenud, et see on tõhus vahend vähi vastu. Ta proovis ka nõelravi, mida seniajani aeg-ajalt kasutab. Lõpuks andis ta endast parima, et toime tulla stressiga ja püsida elurõõmus. Nagu ta kirjeldab:

Ma mõtlen, et väga tähtis on positiivne mõtlemine. Sa ju tead, just sinu suhtumisviis. Ma olen otsustanud, et ei lase haigusel ennast kontrollida. Mina hakkan kontrollima haigust, see tähendab vähki. See on nagu külmetus, mis ei lähe üle. Ma tean, et vähk on seal, kuid ma ei karda seda enam … Nüüd on see üks ärritaja – see ärritab mind [naerab] … Ja kui ma end välja vihastan, saan ma sukelduda meditatsiooni või hingamisse. Ma võin hingata asju minema … Ma võin ümber häälestuda.

Kuna minu uuringu eesmärk oli küsida inimestelt, mil viisil nad enda meelest vähist tervenesid, siis küsisin ma ühtlasi ka seda, mis võis nende arvates olla vähki haigestumise põhjuseks nii nende endi puhul kui ka üldiselt. Kui pärisin seda Johnilt, vastas ta kohe:

Ma arvan, et vähk on igaühel. Ja ma mõtlen, et igaühe immuunsüsteem võitleb sellega erineval moel. Kui toitumine nõrgestab sinu immuunsüsteemi, siis sa haigestud. Su keha on pidevalt võitlemas, et vähki välja ajada, kuid mingil hetkel ujutab see immuunsüsteemi üle. Ja kõik sõltub immuunsüsteemi tugevusest. Nõrga immuunsüsteemiga ei ole sul valikut. Ja kõik, mis sa suhu paned, mõjutab su immuunsüsteemi toimimist – lisaks veel muud faktorid, nagu liikumine jms … Ja probleemiks on meie Ameerika toidu puhul see, et kõik on täis suhkrut, nii et sa pidevalt toidad vähki, mis on meist igaühes olemas. Kui immuunsüsteem ei suuda enam toime tulla, siis ilmneb vähk varem või hiljem.

John jätkas, öeldes, et ta ise sai vähi sellepärast, et sõi sel ajal tonnide viisi suhkrut ning oli just välja tulemas kümme aastat kestnud ülemäärase stressi perioodist. Ta tunneb, et see kõik nõrgestas tema immuunsüsteemi. Selle tagajärjel immuunsüsteem lihtsalt ei pidanud vastu.

Sellele ajale tagasi vaadates ütles John, et kui ta oleks alguses teadnud seda, mida ta teab nüüd, oleks ta vastu võtnud teistsuguseid otsuseid. Alustuseks oleks ta püüdnud diagnoosida oma vähki, kasutades nõelbiopsia asemel kombineerituna ultraheli, PSA-d ja teisi vereanalüüse. Lisaks sellele poleks ta iial nõustunud eesnäärme eemaldamise operatsiooniga. See põhjustas püsivaid ja tõsiseid kõrvalmõjusid nii urineerimisele (näiteks juhutine kusepidamatus) kui ka seksuaalelule (näiteks võimetus saada erektsiooni ilma tablettide või süstideta). Ta ei oleks nõustunud ka kiirituse ega hormoonraviga, kuna mõlemad laastasid tema immuunsüsteemi. Nende ravide asemel oleks ta algusest peale püüdnud kontrollida oma PSA taset toitumismuudatustega, immuunsüsteemi toetavate toidulisanditega, regulaarse kehalise koormuse ja teadlike sammudega stressi vähendamiseks oma elus. Johni pilguga vaadatuna:

See on tõepoolest lihtne. Suhkur toidab vähki. Testosteroon lükkab selle käima. Ja immuunsüsteem kontrollib seda – või tapab selle. Nii et sa pead ergutama oma immuunsüsteemi ja vähendama suhkrut. Nii lihtne see ongi.

Tajusin ta hääletoonis kerget alistumust, kui ta seda mulle rääkis, nii et küsisin, kas ta naudib oma uut toitumisviisi. Ta vastas kohe:

Ma vihkan seda! Mulle ei meeldi, et ma ei saa süüa kõike, mida tahan. Mulle ei meeldi, et ma ei saa pidada sõpradega pidu nii, nagu ma tahaksin. Ma vihkan igapäevast püsivat režiimi järgi elamist. Tegelikult kannan ma mitut pealuuga sõrmust, pidamaks meeles, et kui ei ole distsipliini, siis see tapab mu … Mul on armas sõbranna, kellele meeldib reisida. Ma armastan reisida koos temaga. Ma tahan vahel olla nii … Sul peab olema midagi, mille nimel elada.

Johni algsest eesnäärmevähi diagnoosist on möödas kolmteist aastat ning vähi tagasitulekust ja uue toitumiskorra algusest enam kui seitse aastat. Ta saadab mulle jätkuvalt e-kirju oma PSA näitude kohta. Mind paneb alati muigama, kui mõtlen sellele, kuidas ta vihkab oma ranget dieeti, kuid armastab elu veelgi rohkem.

Tegevusjuhised

Ma loodan, et Johni ja Ginni lood on teid veennud, et kui tahate aidata oma kehal terveneda, siis peate pöörama tähelepanu sellele, mida te viite oma kehasse. Ma tean, et toitumisalaste muudatuste tegemine võib olla emotsionaalselt stressi tekitav, kas siis vajaduse tõttu saada toidust rahuldust või kehakuju ja kaalulangetamisega seotud probleemide tõttu. Mõned inimesed loevad seda peatükki ja panevad ennast kohe kirja seitsmepäevasele paastule või puhastumisele, viskavad köögikapist välja kõik suhkrused ja rafineeritud toidud ning täidavad oma külmkapid orgaaniliste puu- ja köögiviljadega. Kui see olete teie, siis õnn kaasa!

Siiski, kui te olete rohkem minu moodi, siis on teil võib-olla vaja teha korraga väiksemaid samme, isegi pisikesi samme, et liikuda selles peatükis kirjeldatud vähivastase dieedi poole. Möödunud kümne aasta jooksul olen ma sammhaaval liikunud nende nelja toitumisalase muutuse suunas. Ma pole jätnud ennast ilma toitudest, mis mind rõõmustavad, samal ajal aga olen endale aega andnud, et õppida, kuidas valmistada tervislikumaid toite. Kui väikesed juhised on need, mida vajate, siis siin on mõned, millest alustada:

• Loobu aegamööda. Alustuseks loobu ühest maiusest, ühest väiksemast lihaportsjonist, ühest piimatootest ja ühest töödeldud toidust päevas. Hakka nende toitude asemel kasutama tervislikumaid alternatiive, nagu kookos jäätis, pinto oad, kanepipiim ja kinoa.
• Söö vähemalt üks köögivili või puuvili iga toidukorra ajal ja jätka, kuni pool igast toidukorrast on köögi- ja puuviljad.
• Määra oma eelistused, millist orgaanilist toitu osta – kindlasti liha- ja piimatooteid, kuid ka neid puu- ja köögivilju, mis kõige enam imevad endasse pestitsiide: õunad, seller, tomatid, seened jms. Pikema aja jooksul su toidupoe arve ei suurene, kuna sa asendad kalli lihaorgaaniliste puu- ja köögiviljadega.
• Alusta oma hommikuid klaasi filtreeritud veega, millesse on lisatud sidrunimahla, et aidata oma kehal vabaneda mürkidest. Alustuseks osta tavaline filterkann ja siis kogu raha koduse filtersüsteemi ostmiseks.

Kui olete nende punktidega hakkama saanud, võite liikuda edasi suuremate muudatuste poole, nagu on investeerimine mahlapressi ning orgaanilistest köögiviljadest mahla pressimine. Alguses üks kord nädalas, edaspidi iga päev. Siis võite mõelda kahenädalasele loobumisdieedile, mille kestel te ajutiselt loobute suhkrust (välja arvatud puuviljadest saadav suhkur), lihast, munadest, piimatoodetest, gluteenist, sojast, alkoholist ja kofeiinist. Kahe nädala pärast lisage toiduained ükshaaval tagasi oma toidusedelisse, pidades iga kord kolm päeva vahet. Nõnda tehes võite avastada, et teatud toidud panevad teid tundma ennast kohutavalt, kuid teised ei muuda midagi. Lõpuks, kui te tunnete end olevat valmis, võite mõelda ühe-, kolme- või seitsmepäevasele puhastumis- või paastukuurile, mis võib sõltuvalt teie tervislikust seisundist vajada meditsiinilist järelevalvet.

KUIGI EI OLE mingit garantiid, et muutes oma toitumist, nii nagu tegid Ginni ja John, pöördub teie vähi areng täielikult, olen pärast kümmet aastat ja tuhandete täieliku tervenemise lugude uurimist täiesti veendunud, et Hippokratesel oli tuline õigus – toit on ravim. Kui sööte rohkem puu- ja köögivilju ning samal ajal vähendate suhkru, liha, piimatoodete ja rafineeritud toiduainete tarvitamist, saate olla abiks oma keha tervenemisel – ja tegelikult võib juhtuda, et see on ainus ravim, mida vajate. Hippokrates uskus, et tervislik toit ja vesi peaksid olema esimesed ravimid, mida antakse, ning lõikus ja rohud peaksid olema kõige viimane võimalus. Kaks tuhat aastat hiljem oleme mingil moel suutnud selle järjekorra pea peale pöörata: kõigepealt otsime rohtusid ja lõikust oma haige keha tervendamiseks, selle asemel et kasutada võimsat ravimit – toitu –, mida me nagunii võtame kolm korda päevas.

Järgneb homme.

Allikas: Kelly A. Turner “TÄIELIK TERVENEMINE. Vähi seljatamine kõige kiuste” (Varrak, 2015)

Foto: thespiritscience.net