Foto: 🌸♡💙♡🌸 Julita 🌸♡💙♡🌸 from Pixabay

Dementsus kapseldab ning röövib inimesi siit maailmast mitte küll füüsiliselt, kuid vaimselt. See on seisund, mida iga inimene veidi kardab ja pelgab, sest diagnoosi saamine seostub üldjuhul pöördumatu segaduses olekuga, mis hävitab pikapeale inimese olemuse ning on raske nii põdeja kui perekonna jaoks kõrvalt vaadata. 82-aastane naine, kes kannatas dementsuse käes ega tundnud ära omaenda poega, sai aga imekombel oma mälu tagasi peale toitumisharjumuste muutmist. Teadlased toovad järjest välja tõendeid selle kohta, et dementsuse ärahoidmiseks ja leevendamiseks on võimalik endal palju ennetavat ette võtta.

Artikkel ilmus Telegramis esmalt mais 2018.

Mark Hatzer oli juba peaaegu leppimas, et kaotab juba teise vanema, kui tema ema seisund muutus nii hulluks, et naine tuli panna haiglasse. Ema Sylvia oli kaotanud oma mälu ning osaliselt ka mõistuse – kord helistas ta isegi politseisse, süüdistades ühte oma hooldajatest inimröövis. Mark ja Sylvia otsustasid, et ravimitest üksi ei ole piisa ning hakkasid koos dieeti pidama. Nad tuhnisid läbi uuringuid, mis näitasid, et dementsusenähud on palju madalamad vahemeremaades ning võtsid üle hulgaliselt nende riikide toitumisharjumusi.

Naise menüüsse lülitati üks hetk rohkelt tervisetoite, sealhulgas mustikaid ning kreeka pähkleid, ning see mõjutas Sylvia olukorda nii drastiliselt, et nüüd jagab neidsamu retsepte ka Alzheimeri Ühing.

Sylvia hakkas tarbima tervislikke toite, mille hulka kuulusid näiteks brokkoli, lehtkapsas, spinat, päevalilleseemned, roheline tee, maguskartul ning isegi kõrge kakaosisaldusega tume šokolaad. Kõik need toidud on teada-tuntud abimehed aju tervise säilitamisel.

Mark, kes oli juba kaotanud nii isa kui venna, ütles: “Kui mu ema oli haiglas, arvas ta, et tegemist on hotelliga, kuid paraku kõige nigelamaga, kus ta elades viibinud oli. Ta ei tundnud mind ära ja helistas politseisse, arvates, et ta on röövitud. Sellest ajast saadik, kui mu isa ja vend ära surid, oleme me emaga olnud ääretult lähedased. Ainult meie kaks. Ja see, et ta nüüd mind ära ei tundnud, oli vaimselt laastav. Me olime tandem, käisime igal pool koos ja ma ei ole ennast eales tundnud suuremat üksindust, sest mul ei olnud muud perekonda, kelle poole pöörduda.”