Mis on HIV? Mis on AIDS? Mida tehakse selleks, et seda ravida? Nendele küsimustele vastuste otsimiseks suundus Kanada filmitegija Brent Leung (“House of Numbers”) teekonnale ümber maailma, külastades nii tipptasemel meditsiiniuuringute ettevõtteid kui ka Lõuna-Aafrika aguleid, kus surm ja haigused on igapäevane nähtus. Kuigi AIDS on olnud meedia tähelepanu all juba ligi 30 aastat, tekitab see haigus siiani küsimusi. AIDS-i ravile on kulutatud palju aega ja raha, aga toimivat ravimit pole siiani leitud.

NB! Antud artiklist oleme avaldanud 2016. aasta suvel ka täiendatud versiooni, mille leiad siit.

Leung paljastab segaduse teadusasutuses ja tervishoiupoliitikas, mis on kahetsusväärselt valele teele läinud. Ta on kohtunud paljude selle valdkonna tuntud ja mõjukate inimestega – HIV avastajaga, presidendi nõunikega, Nobeli preemia laureaatidega, UNAIDS-i tegevdirektoriga, viirusekandjatega ja aktivistidega. Ta paljastab üllatavaid ja ootamatuid vastuolusid, mis üritavad selgitada epideemia tagamaid.

42 miljonit HIV-i nakatunut

UNAIDS-i hinnangul on üle maailma HIV-i nakatunud 42 miljonit inimest ja AIDS-i sureb 10 inimest sekundis. Igaüks, kes nakatub, on määratud surmale. Kuigi tavainimene ei oska AIDS-i karta, arvates, et see ei puutu temasse, võib HI-viiruse saada iga inimene ja viirus tapab paratamatult kõik, kes selle saanud on.

Inimesed kõikidelt asjasse puutuvatelt elualadelt on liitnud oma jõud ühise eesmärgi nimel – peatada AIDS. Statistika näitab, et viirusekandjate eluiga tõuseb, ent lõplikult terveks ravitud inimeste arv on siiani null. Vaatamata keemiaravi tohutule arengule ei ole üksi patsient terveks saanud. Tundub, et ravimitööstus pole kuigi huvitatud AIDS-i ravimisse investeerima, sest olukord, kus ravitakse end terve elu kallite ravimitega, on ravimitööstusele kasulikum.

HIV (human immunodeficiency virus) tähendab tõlkes inimese immuunpuudulikkuse viirust. Teisisõnu on HIV viirus, mis nõrgestab inimese immuunsüsteemi. Viirus võib märkamatuna organismis olla isegi kuni 10 aastat, kuni lõpuks kujuneb välja AIDS.

AIDS (acquired immunodeficiency syndrome) on omandatud immuunpuudulikkuse sündroom. AIDS on HI-viirusega nakatumisel viimane staadium, kui nakatunul tekivad sümptomid. AIDSi-faas kestab 1–3 aastat ja lõpeb surmaga.

Suurim probleem AIDS-i teoorias on HIV, mille olemasolu praeguste andmete puhul ei suudeta tõestada. Teoorias on kõik selge: HIV on olemas ja põhjustab AIDS-i, ent viiruse konkreetse määratlemise, veel vähem sellele ravi leidmisega on siiani hätta jäädud.

Epideemia algus USA-s

1981. aastal teatati televisioonis, et USA haiguste kontrolli ja ennetuse keskuse (CDC) sõnul on homoseksuaalsete meeste hulgas hakanud levima kaks surmavat haigust ja sellele puhangule ei ole leitud seletust. CDC ei olnud veel andnud uuele haigusele nime, kui juba levis meedias nimi GRID – homodega seonduv immuunsuspuudulikkus. James Curran, kes oli keskuse sugulisel teel levivate haiguste osakonna juht, sai aruande homodel leviva kopsupõletiku kohta. Peatselt hakkasid sagenema juhtumid, kus noortel geidel diagnoositi kasvaja nimega Kaposi sarkoom.

Kary B. Mullis, Nobeli preemia laureaat keemias (1993) ütles, et CDC valmistus uue katku levikuks – 1980-ndatel oli lastehalvatuse epideemia levik peatatud ja haiglate eelarve vähenes järsult. Inflatsioon oli kahekordne, sellele lisandus töötuse kiire kasv ja sõjatööstuse paaniline ülesehitamine. Uue hirmutava ja ravimatu viiruse levik oleks rahad taas liikuma pannud ning AIDS sobis selleks suurepäraselt, sest ka valged heteroseksuaalsed kongresmenid olid potentsiaalsed ohvrid.

Äkitselt oli palju neid, kes tahtsid uurida, mis on AIDS-i tekitav HIV ja oli piisavalt tõendeid selle kohta, et AIDS ei levinud mitte üksnes homoseksuaalide hulgas ning seda hakati nimetama omandatud immuunpuudulikkuse sündroomiks. AIDS-i defineerimise ülesande sai CDC epidemioloog Harry Haverkos. Praeguseks on viiruse määratlust tunduvalt laiendatud ja tekib küsimus, kas see on sündroom, krooniline haigus, T-rakkude hulk veres alla 200 või ei olegi üldse haigus.

AIDS-i definitsioon ja diagnoosimine

AIDS-i definitsiooni on muudetud mitmeid kordi ja seda ka poliitilistel eesmärkidel. Kui seda tehti 1987. aastal, siis juhtumite arv tõusis. Suurim muutus toimus 1993. aastal, kui definitsioonile lisati juurde, et T-rakkude hulk veres alla 200 on üks haigusele iseloomulikke tunnuseid. Sel ajal vähenes AIDS-i haigestunute arv, kuid mida rohkem sümptomeid juurde poogiti, seda rohkem haigeid tekkis. S-täht AIDS-i nimes tulebki sõnast sümptom.

Umbes 10 miljonile Lõuna-Aafrika u 50 miljonist inimesest on teatatud, et neil on AIDS ja esimene selleteemaline koosolek toimus 1985. aastal Banguis. Üks suuremaid probleeme oli AIDS-i diagnoosimine sealse labori puudumise tõttu. HIV-i testid olid küll olemas, aga suuremal osal Aafrikast puudus neile juurdepääs. Uurimiseks kutsuti inimesed lihtsalt arsti juurde ja määratleti välise vaatlusega, kas neil on vastavad sümptomid nagu suur kaalukaotus või herpes. Terved rahvad pandi uskuma, et suur protsent neist on nakatunud ja hukule määratud. Aga kui inimene on kõhn või tal on köha, ei saa tal ju kohe diagnoosida AIDS-i. Kui inimesel on tuberkuloos, aga ta arvab, et tal on AIDS, siis mõjub see tema vaimule laastavalt. Aafrika ja Aasia vaesemates osades kasutatakse kõnealust Bangui määratlemist tänase päevani.

HIV-testide segased tulemused

Poksi raskekaalumeistril Tommy Morrisonil testiti positiivne HIV 1996. aastal. 11 aastat hiljem, aastal 2007 sai ta mitu korda negatiivse HIV-testi tulemuse, mis võimaldas tal uuesti edasi võistelda. (Morrison suri 1. septembril 2013 Omaha haiglas 44 aasta vanuselt. Uudisteportaali TMZ andmetel oli ta surma põhjuseks südame seiskumine Pseudomonas aeruginosa’st põhjustatud veremürgistuse tõttu – Toim.)

WHO ülemaailmse HIV statistika üksuse endine juht James Chin selgitas, et mõned riigid leidsid, et nende olukord on teistsugune ja koostasid ise definitsioone, kuigi juba keskkooli-bioloogia õpetab, et haigused ja sündroomid ei erine riigiti nagu keeled. Selgus lõplikult, et HIV ja AIDS on erinevad asjad ja AIDS juhtis tähelepanu eemale haiguse tegelikust põhjustajast HIV-ist.

HIV testimine on tänapäeval tehtud väga lihtsaks, (USA-s) saab nii tänavanurgal olevas kioskis kui ka kaubanduskeskustes teha kiirtesti, mis näitab HIV antikehade olemasolu. Ent lugedes selle testiga kaasas olevalt paberilt lõiku “testi piirangud“, selgub, et madala riskiastmega inimgruppide vereproove ei ole piisavalt uuritud. Saksamaal ei ole lubatud kasutada kiirteste standardses diagnostikas, sest testimisele kehtivad ranged nõuded. Seega tekib paratamatult kahtlus, kas HIV-i juhtumite arvukuse taga on olnud ka ebatäpsed testid.

HIV uurijad kogu maailmas vaidlevad, kuidas oleks kõige otstarbekam teste teha. Kui inimene saab positiivse vastuse, siis kuidas ta saab teada, kas tulemus on õige või mitte. Tundub, et ei saagi, sest kõik oleneb testide tootjate kriteeriumidest, WHO ja UNAIDS-i juhistest. Kuna erinevates riikides kehtivad erinevad kriteeriumid, siis võib ühes riigis saada HIV-positiivse tulemuse ja AIDS-i diagnoosi, kuid teises mitte. See on täiesti absurdne, et Ameerika Ühendriikides saate AIDS-i diagnoosi, kuid näiteks Kanadas ei ole teil seda enam.

Segadust tekitavad ka testi juhendid, mis ütlevad “Kui test on positiivne, siis olete nakatunud HIV-sse“, aga all lehe servas on kirjas, et inimene peaks laskma end täiendavalt testida. Seega, need testid ei ütle mitte ühelegi inimesele siin planeedil, et nad on HIV-positiivsed. Kuidas me saame öelda, et HIV põhjustab AIDS-i, kui me ei tea, kas HIV-positiivsel on tegelikult HIV?

Kas on võimalik tundmatu haigusega võidelda?

Maailma Terviseorganisatsioonil puuduvad ametlikud numbrid HIV/AIDS-i nakatanute kohta, on ainult eeldused ja hinnangud. Raha eraldatakse riikidesse ja kogukondadesse sellel põhimõttel, et kus on rohkem AIDS-i, seal on vaja ka rohkem raha. Kui UNAIDS loodi, kulutati AIDS-ile vaestes riikides umbes 250 miljonit dollarit – 10 aastat hiljem on see juba 10 miljardit dollarit!

Tundub, et HIV ei ole teaduslik küsimus, vaid poliitiline küsimus. 2008. aastal lausus George W. Bush Valges majas: “Ameerika juhib võitlust selle haigusega ja ma kutsun teid üles kahekordistama meie esialgset kohustust võidelda HIV/AIDS-iga, kiites heaks lisada juurde 30 miljardit dollarit järgmise viie aasta jooksul.“

2008. aasta aprillis kiitis kongress heaks 50 miljardi dollari suuruse eelarve AIDS-i raviks ja ennetamiseks, kuid endise ülemaailmse HIV jälgimise juhi James Chini sõnul ei ole enamikul maailma rahvastikust HIV-sse nakatumise riski. AIDS-i ulatuslik levik tõi rahvasuusse uue kõnekäänu: maailmas on kolm kindlat asja – surm, maksud ja kaitsmata vahekorrast saadav HIV.

Rahvusvahelise AIDS-i uurimise UCSF instituudi juht Nancy Padiani eestvedamisel tehtud uuringus , millesse olid kaasatud heteroseksuaalid ja nende parterid, kellest ühel oli HIV, uuriti viiruse edasikandumist, ent selgus, et viirus polnud ühelgi juhul edasi kandunud. Selle uuringu tulemus läks vastuollu seni HIV-i kohta arvatuga.

2007. aasta juunis avaldas BBC loo, mis algas pealkirjaga “HIV-nakkuse teooria vaidlustatakse“, sest selle kohta, kuidas täpselt HIV põhjustab AIDS-i on palju lahtisi otsi. 2008. aasta Washington Post kirjutas, et HIV bioloogia on paljude teadlaste jaoks siiani mõistatus.

Mis põhjustab mida?

2007. aasta lõpus kirjutas Science Daily, et kolm tuntud uurimisrühma hakkasid uurima, kas äkitselt kadunud T-rakud vallandavad haiguse ja AIDS-i. HIV patogeneesi üksikasjad, kuidas täpselt HIV tapab inimesi, on siiani välja töötamata. Kui ei osata seletada seda, miks inimesed surevad, siis peavad olema kaasmõjurid, mis põhjustavad haigused ja surma.

Kui uurida HIV leviala, siis on selgelt mõistetav, et ka vaesus tingib immuunpuudulikkust ja surma. Nälgivad inimesed ei arene normaalselt. Seal puuduvad haiglad ja korralik arstiabi. Keskendudes HIV/AIDS-le on muud haigused ja tegurid kõrvale jäetud. Raha ei jõua pahatihti õigesse kohta. Umbes 10 miljardit dollarit aastas kulutatakse AIDS-ile, kuid 2 miljardit inimest elab ilma kanalisatsioonita. Ühel miljardil puudub juurdepääs puhtale veele ja alatoitumise pärast sureb keegi iga 10 sekundi järel. Need tegurid võimaldavad haigustel areneda ja nõrgestada immuunsüsteemi inimestel, kes elavad nagu kodutud. Kui võtta kogu AIDS-ile eraldatud raha ja investeerida see vaeste riikide arenguks, võib-olla siis muutuks midagi.

Kas see võib olla nii, et vaesus on tegelik epideemia, mitte HIV? Loomulikult leidub ka USA-s AIDS-i ja selleks tuli leida alternatiivseid põhjusi immuunpuudulikkusele. Suur suguhaiguste epideemia puhkes 1970-ndate lõpus, eriti just homoseksuaalide seas. Neil oli rohkelt partnereid, kuid tarbiti ka suurtes kogustes narkootikume ja antibiootikume – tulemuseks oli palju terviseprobleemidega inimesi. On olemas ravim nimega amüülnitrit (poppers). See tuleohtlik ja alla neelamisel surmav aine töötati välja 1844. aastal ning tuli turule ampullides, mida nuusutati. Enamik geisid kasutas seda narkootilise efekti pärast ja lõõgastumiseks. Epideemia algusaastatel olid AIDS-i peamisteks tunnusteks kopsupõletik ja Kaposi sarkoom – viimast põhjustavad ka poppers ja inimese herpesviirus, aga kui need tekitajad eemaldada, siis võime panna diagnoosiks AIDS, sest see on kõige lihtsam lahendus.

1987. aastal tegi CDC kaks arusaamatut muutust AIDS-i definitsioonis, mis on kuni tänaseni kehtivad. Teil võib olla diagnoositud AIDS ilma HIV-testi tegemata ja teil võib olla diagnoositud AIDS, kui te olete HIV-negatiivne. Albert McKeen leidis 16 patsienti Kaposi sarkoomiga homoseksuaalsete meeste hulgast New Yorgis 1980-ndatel. Neil ei olnud HIV-d, kuid haiguse definitsiooni järgi oli neil AIDS. Kui on tuhandeid dokumenteeritud juhtumeid, kus on AIDS ilma HIV-ta, siis kuidas saab HIV põhjustada AIDS-i?

Surmav ravi tapab olematu haiguse asemel?

1990. aastal Rumeenias sündinud imikul Lindseyl näitasid testid HIV-negatiivset tulemust enne riigist lahkumist, kui tema uued vanemad Steve ja Cheryl Nagel tahtsid pöörduda tagasi Ühendriikidesse. USA-s tehtud test aga osutus positiivseks. Arst dr McCew teatas, et tal on 30% tõenäosus elada vaid kaheaastaseks ja see oli perele pärast lapsendamise rõõmu suur šokk. Last hakati ravima AZT viirusesiirupiga. Varsti hakkasid Lindseyl avalduma ravi kõrvaltoimed, mis pani teda öösiti karjuma. Kuna AIDS-i põdevatel inimestel on sageli samad sümptomid, ei osatud neid AZT-ga seostada. Ta vanemad aga otsustasid lõpetada 24 kuud kestnud ravi ja hämmastaval kombel taastus tüdruk täielikult. Lindsey on praegu täiesti terve ja 23 aastane.

1994. aastal sai Audrey Serrano HIV-positiivse diagnoosi. Kuigi esialgu oli ta terve, hakkas ta saama AIDS-i ravimeid, mis oleks ta peaaegu hauda viinud. 2007. aasta detsembris sai ta mitu negatiivset testi tulemust ning talle määrati valurahaks 2,5 miljonit dollarit.

Selge on see, et HIV on surmav viirus. Selle ravi on tapnud kõik inimesed, kellel see on diagnoositud. Hoolimata ravimitele kulutatavatest miljarditest on üha rohkem hakatud nende kasulikkuses.

HIV avastaja Luc Montagnier’ sõnul võime puutuda kokku HIV-ga, aga kui meie immuunsüsteem on piisavalt tugev, siis me ei haigestu sellesse. Kui tugevdada nakatunud aafriklase immuunsüsteemi, siis on võimalik ta suure tõenäosusega HIV-st terveks ravida.

90% maailma HIV-kandjatest elab piirkondades, kus vohavad vaesus ja kodutus. Võimalik, et otsitava ja pidevalt kuju muutva surmava viiruse asemel asub jultunud vaenlane tegelikult avalikult otse meie nina all, kasutades ära meie naiivsust uskuda kõike, mida meid tahetakse uskuma panna.

Vaata filmi “House of Numbers“:

Fotod: webicina.com, europarl.europa.eu, cwbpi.com, news.bbcimg.co.uk, ia.media-imdb.com, kuvatõmmised

Toimetas Laur Raudsoo