Hiinas on taas suure populaarsuse saavutanud ravimeetod, mis kombineerib mesilase nõelamise ja akupunktuuri. Üle 27 000 patsiendi on võtnud ette selle valusa teraapiameetodi – igal sessioonil võivad nad saada tosinaid mesilase nõelu. Skeptikud kutsuvad seda ravimeetodit soolapuhumiseks. Kuid meetodi kasutajad on sellest abi leidnud mitmete terviseprobleemide puhul, millega lääne meditsiin on hätta jäänud. Hiinas on mesilasmürk oluline osa riiklikult toetud Hiina traditsioonilise meditsiini ravivõtetest.

Meetod seisneb selles, et terapeut võtab ettevaatlikult mesilase ning asetab selle inimese nahale õige akupunktuuri punkti peale, kuni mesilase nõel tungib nahasse. Nõelamisel satub astla kaudu inimese kehasse 0,1– 0,7 mg mürki, astel jääb naha sisse ning mesilane hukkub. Umbes 3% inimestel on mesilase mürgile tugev allergiline reaktsioon ning 0,8% võib esineda tõsine eluohtlik seisund anafülaksia – selliste inimeste puhul loomulikult apiteraapia kõne alla ei tule ning enne apiteraapia rakendamist tuleb kindlasti patsienti allergia osas testida. Enamusel inimestel on lokaalne reaktsioon – punetus, valu, paistetus, sügelus,– mis olenevalt tundlikkusest mõne tunni kuni paari päeva möödudes kaob. Tihti nõelata saanud inimesed taluvad mürki paremini ja nende sümptomid on väiksemad. Samuti oleneb sümptomite tõsidus sellest, millisel ajal on nõelata saadud – kõige kangem on mürk suvel, kui mesilased korjavad õietolmu.

Apiteraapia ei sobi neeru- ja maksahaiguste, pahaloomuliste kasvajate, tuberkuloosi, palavikuga kulgevate nakkushaiguste, mädaste põletike, suguhaiguste ja psüühiliste haiguste korral, samuti rasedatele.

Mida mesilasemürk sisaldab?

Värske mesilasmürk sisaldab 60% vett, 13 valkainet, 2 ensüümi, 18 aminohapet, glükoosi, fruktoosi, sool- ja sipelghapet, 11 mitteorgaanilist elementi, eeterlike õlisid. Mürgi kuivainest moodustavad valgud 80%, peaaegu poole sellest mellitiin. Mürk difundeerub kõikidesse kudedesse, ka lümfisüsteemi kaudu, laiendab veresooni (punetus lokaalselt, süsteemselt alandab vererõhku), on antikoagulant (takistab vererakkude kleepumist). Bioloogiliselt aktiivse ainena tõstab organismi kaitsevõimet, stimuleerib neerupealiste tööd, vabastab histamiini ja ajab raku tasemel kahjulike aineid välja. Mellitiin on põletikuvastase vahendina 100 korda tugevam kui kortisoon.

Mille vastu mesilasmürk aitab?

Kuigi mesilasmürgi ravitoimet on teaduse poolt vähe uuritud, on sellest saanud abi paljud patsiendid, kellel on ravitud kroonilist lihase- ja närvivalu, liigeseprobleeme, multiskleroosi, kõrgvererõhutõve, astmat, kuulmisprobleeme ja isegi premenstruaalset sündroomi. Usutakse, et mesilasmürk suurendab organismi üldist vastupanuvõimet ning koondab keha jõuvarusid, stimuleerib kesknärvisüsteemi, aitab halvasti paranevate nahahaavandite, veenipõletike ja arterite ummistuste korral. Kuigi ägedasse staadiumi jõudnud haiguste raviks mesilasmürgist ei piisa, võib sellest abi olla krooniliste hädade leevendamisel. Mesilasemürgiga on ravitud juba tuhandeid aastaid – sellele leiab vihjeid iidse Egiptuse ja Kreeka meditsiinilistest kirjutistest. Alguse on see saanud väidetavalt sellest, et mesinikud, kes said sageli nõelata, märkasid, et see leevendab nende artriidiga seotud vaevuseid.

New Jerseys asuva Monmouthi valuinstituudi direktor Christopher Kim on välja andnud kaks aastat väldanud uurimuse tulemused, milles ta kasutas apiteraapiat 108 reumatoidartriidi ja osteoartriidiga patsientidel, kes ei olnud tavapärasest ravist abi saanud. Enamusel patsientidel võis näha paranemist peale seda, kui nende iganädalast nõelamiste arvu oli sujuvalt tõstetud 12-ni. 1989. aastal avaldas ta enda katse tulemused Saksa teadusajakirjas Rheumatologie, leides et apiteraapia on turvaline, efektiivne ja ei too kaasa tõsiseid kõrvalnähtusid. Üldiselt on aga apiteraapiat teadusuuringutes väga vähe lähemalt uuritud. Ühe põhjusena on Kim välja toonud selle, et on väga raske leida kontrollgrupile platseeboravimit, mis annaks mesilasemürgile sarnaseid sümptomeid.

Mesilasmürki on kasutatud ka raske kesknärvisüsteemi multiskleroosi ravis. Selle kohta on samuti väga vähe uurimusi. Ühe uurimuse järelduses leiti, et ei olnud märgata haiguse aktiivsuse vähenemist ja elukvaliteedi paranemist tänu mesilasmürgile. Dr Ross Hauser on läbi viinud uurimuse, milles jälgis 51 kroonilise progresseeruva multiskleroosiga patsienti. Ravi alustati ühe nõelamisega nädalas ja suurendati seda järk-järgult keskmiselt 11 nõelamiseni nädalas. 58% patsientidest läks tervis oluliselt paremaks, 30% ei olnud sellest mingit kasu ning ühe patsiendi haigus halvenes.

Allikad: The Telegraph, Mesindusprogramm, Medicine Net 1, Medicine Net 2, Neurology, Õhtuleht  

Foto: drugline.org

Toimetas Katrin Suik