Floating on võimalus võtta aeg maha ja leida mõned minutid enese jaoks. Võimalus astuda korraks välismaailmast sisemaailma, avada uks heade ideede ja loovuse juurde, raputada maha võõras ja leida üles oma.

Praktilisest küljest on Floating keskkond: üks kamber, milles on soolane vesi, mis Sind kannab ja milles hõljud; pimedus – kui Sa nii soovid – ja vaikus, mis puhata lasevad ja võimaldavad meelel avada uusi uksi. Ühtlane temperatuur kambris kaotab piiri vee ja õhu vahel ning laseb segamatult lõõgastuda.

Nimi floating on alternatiivnimi teaduslikule nimele REST (Restricted Environmental Stimulation Technique). Floating kambri leiutas doktor John C. Lilly 1954. aastal. Tema katsetas ja kasutas kambrit isiklikult ja kirjutas sellest mitu huvitavat raamatut. Praegusel ajal on kambrite kasutusala väga lai, näiteks kasutatakse Floatingut meditatsiooni ja lõdvestuse jaoks ning alternatiivmeditsiinis.

Floatingu seitse teooriat

Floating-laboratooriumides on juba aastaid uuritud, kuidas floating oma mõjusid saavutab. Põhjaliku teejuhise antud teema kohta on kirjutanud Michael Hutchinson ning järgnevad teooriad ongi võetud tema raamatust „The Book of Floating – Exploring the Private Sea”:

Antigravitatsioon

Tihke Epsomi soola lahuse tekitatud hõljumistunne vabastab keha gravitatsioonist, luues täielikult kaaluta oleku. Gravitatsioon, mis teadupoolest hõlmab 90% kogu kesknärvisüsteemi tegevusest, on tõenäoliselt üks suurimaid tervisehädade põhjuseid – seljavalu, lõdvad kõhulihased, jala- ja liigesevalud ning lihaspinge tulenevad kõik valest kehahoiakust. Seega, kui vabastada aju ja luustik gravitatsioonist, vabaneb suur kogus energiat, mistõttu hakkab enamik ajust tegelema meelte ja vaimuga ning kõrgeneb teadlikkus sisemistest seisunditest.

Ajulained

Paljuräägitud alfalainetest, mida aju lõõgastumishetkedel tekitab, on palju huvitavamad neist aeglasemad teetalained, millega kaasnevad eredad mälestused, vaba assotsiatsioon, kirkad arusaamishetked, loominguline inspiratsioon, rahu ning ühtsustunne universumiga. Tegemist on salapärase ja kirjeldamatu seisundiga, mis võib olla väga produktiivne ja valgustav; samas on seda olnud väga keeruline uurida, kuna inimesed kipuvad magama jääma hetkel, mil nende aju hakkab teetalaineid genereerima. Üks viis, kuidas õppida teetalaineid tekitama, on mediteerimiskunsti arendamine. Akira Kazamatsu ja Tomio Hirai läbiviidud uuring, milles kaardistati Zen-munkade ajulained meditatiivsesse seisundisse sisenemise hetkel, näitas, et neli meditatiivset platood (alfalt kõrgemale teeta-tasandile) olid vastavuses munkade vaimse seisundi ja Zen-treenigule pühendatud aastatega. Mungad, kel oli rohkem kui 20 aastat mediteerimiskogemust, genereerisid kõige enam teetalaineid – nad ei jäänud magama, vaid püsisid vaimselt erksad. Kuna aga enamik meist ei ole nõus selle saavutamiseks 20 aastat mediteerima, siis on hea teada, et mitmete hiljutiste uuringute kohaselt (Texas A&M Ülikoolis ja Colorado Ülikoolis) suurendab floating teetalainete teket. Floating-kambri kasutajad sisenevad kiiresti teeta-seisundisse, olles samas ärkvel ning teadlikud kõigist oma erksatest kujutluspiltidest ja loovatest mõtetest, mis nende peast läbi käivad, ning pärast kambrist väljumist jätkab aju loovust soodustavate teetalainete genereerimist kuni kolm nädalat.

Vasak ajupoolkera/parem ajupoolkera

Vasak ja parem ajupoolkera funktsioneerivad täiesti erinaval viisil. Vasak ajupoolkera tegeleb pisiasjadega, töötleb detailset informatsiooni, analüüsides seda osadeks võetuna. Parem ajupoolkera seevastu paneb detailid tervikuks kokku; see töötab seaduspärasusi ära tundes – haarab kiirelt nii visuaalselt kui intuitiivselt terviklikku informatsiooni. Tihti kipub meie kultuuris enamhinnatud ja -kasutatav domineeriv ja analüütiline vasak ajupoolkera oma informatsioonimüraga varjutama parema ajupoolkera peenemat informatsiooni. Hiljutised uuringud aga näitavad, et floating suurendab parema ajupoolkera funktsiooni. Floating lülitab välja välised mõjutajad ning sulgeb meid nii otseselt kui piltlikult pimedusse – ja äkki laiub meie silme ees kogu universum kõigi oma tähtede ja galaktikatega. Või nagu aju-uurija dr Thomas Budzynski Colorado Ülikoolist on öelnud: „Floating-kambris hüppab parem ajupoolkera välja ja hüüab „Juhhuu!“.

Kolm aju

Viimase 25 aasta jooksul läbiviidud uuringute põhjal on USA Riikliku Vaimse Tervise Instituudi juhtiv ajuteadlane Paul MacLean toonud veenvaid tõendeid selle kohta, et inimese ajul on 3 psühholoogilist kihti, millest igaüks vastab ühele etapile meie evolutsiooni ajaloos. Selle „ajukolmainsusteooria“ kohaselt nimetatakse vanimat kihti roomaja ajuks ning see juhib ürgseid enesealalhoiu, paljunemis- ja jätkusuutlikkuse funktsioone. Roomaja aju kohal asub n-ö siseaju, kust tulevad kõik meie emotsioonid. Ajuosadest kõige hiljem arenenud on selle käärulise hallolluse nn „mõtlev kaaneosa“, mida nimetatakse neokorteksiks ja kust pärinevad abstraktsed, kognitiivsed funktsioonid: mälu, intellekt, keeleoskus ja teadvus. Kuigi eri ajuosadel on ka mitmeid kattuvaid funktsioone, on nad siiski väga erinevad nii keemia, struktuuri, toimingute kui ka ülesehituse poolest. Kolm aju peaks ju olema parem kui üks, kuid kahjuks ei ole mingi laastava disainivea tõttu ühendus ja kooskõla neokorteksi ja kahe vanema ajukihi vahel piisav. Selle puuduse tõttu on kõrgema ja kahe madalama ajukihi vahel pidevad lahknevused, mida MacLean nimetab skisofüsioloogiaks ning mida meie tunnetame vastuoluliste impulsside näol: mitteteadlik ja teadlik, metsik ja tsiviliseeritud, himur ja armastav, rituaalne ja sümboolne, ratsionaalne ja verbaalne. Vahel siiski tegutsevad ajukihid harmoonias – neil harvadel elujõulistel hetkedel, mil keha ja vaim ühinevad ning meie teod on sundimatud ja spontaansed. Taolisi täiuslikke hetki on aga raske ette ennustada. Nüüd on tõendeid selle kohta, et tänu suurenenud sisemisele teadlikkusele ja vähenenud keha tunnetamisele soodustab floating aju vertikaalset tööd, s.t tugevdab sidet ja harmooniat ajukihtide vahel. Arvatakse, et floating võimaldab meil saavutada neid nn täiuslikke hetki just siis, kui me seda ise soovime.

Neurokemikaalid

Neuroteadlased on hiljuti avastanud, et aju on endokriinne organ, mis eritab hulgaliselt meie käitumist mõjutavaid neurokemikaale. Meie aju eritab hormoone, mis muudavad meid õnnelikuks, rahutuks, masendunuks, häbelikuks, seksikaks jne. Igaüks meist tekitab nimetatud kemikaale erinevates kogustes: näiteks inimesed, kes tekitavad rohkem endorfiine – looduslikke opiaate – kogevad rohkem naudingut kui need inimesed, kes neid vähem tekitavad. Katsed näitavad, et floating suurendab endorfiinide teket ning samas vähendab oluliselt stressitekitavate neurokemikaalide hulka, nagu adrenaliin, norepinefriin, ACTH ja kortisool – need on ained, mis võivad tekitada pinget, rahutust, ärritust ning mida seostatakse selliste vaevustega nagu südamehaigused, ülepinge ja kõrge kolesteroolitase. Veel üks teooria neurokemikaalide kohta on n-ö „üsasse naasmise“-teooria, kuna lapseootel naise keha tekitab keskmisest 8 korda rohkem endorfiini. Kui inimene lebab floating-kambris tihkes ja soojas soolalahuses, pimedasse suletuna ning ta keha tuikab ühtlases rütmis ja aju tekitab endorfiine, siis on võimalik, et alateadvuses kerkivad esile mälestused sünnieelsest ajast. Seega ei ole mingi juhus, et ühe floating-keskuse nimeks on pandud „The Womb Room“ – „Üsaruum“.

Biotagasiside

Biotagasiside uuringute põhjal teame nüüd, et inimesed on võimelised õppima pea iga oma keha rakku teadlikult tahtele allutama. Protsesse, mida kaua aega peeti tahtmatuks, nagu ajulainete rütm ja ulatus, tervenemine, vererõhk, südamelöökide kiirus ja tugevus, hingamiskiirus, silelihaste pinge ning hormoonide ja neurotransmitterite eritamine, arvatakse nüüd olevat ohjatavad. Biotagasisidemasina tööpõhimõte on järgmine: see võimendab kehas iga väiksematki muutust, millele hetkel keskendutakse, ja niiviisi on võimalik ennast väliskeskkonnast välja lülitada. Selline välise stiimuli väljalülitamine on just see, mida floating-kamber kõige paremini teeb – see töötab peaaegu nagu „orgaaniline“ biotagasisidemasin, kambris on iga füüsiline aisting võimendunud ning puuduvad välised segajad, seega võime me sügavalt lõõgastuda ja keskenduda ükskõik millisele kehaosale või organismi süsteemile.

Homöostaas

Inimese kehal on äärmiselt tundlik enesejälgimis- ja isereguleeruv süsteem, mis teeb pidevalt tööd selle nimel, et säilitada organismi homöostaasi – tasakaalu, harmoonia ja stabiilsuse optimaalset seisundit. Eelnevat arvesse võttes võime stressi defineerida kui meie sisemise tasakaalu lõhenemist, loomuliku homöostaasi häiritust. Uuringute kohaselt on floating’u tugevaimaks toimeks selle võime viia keha tagasi homöostaasiseisundisse. Kui me vaatame vaimu ja keha ühtse süsteemina, siis on selgelt näha, kuidas välised stiimulid pidevalt õõnestavad selle süsteemi tasakaalu – iga müra, iga temperatuuriaste, mis on kõrgem või madalam meie optimaalsest kehatemperatuurist, iga uus inimene, keda kohtame, ning kõik, mida me näeme või tunneme, võib häirida meie homöostaasi. Kambrisse sisenedes lõpeb aga kohe enese pidev kohandamine väliste stiimulitega. Kuna puuduvad välised ohud ja pinge kohaneda väliste sündmustega, võib süsteem pühendada kogu energia oma normaalse seisundi (s.t tervise, elujõu, entusiasmi ja elurõõmu) taastamiseks.

On öeldud, et kui oleks võimalik panna kõik REST-tehnika mõjud ühte tabletti, siis tõrjuks see turult välja nii vaaliumi, Prozaci kui Viagra. Tänapäeva ühiskonnas suureneb üha enam uskumus, et terviseprobleemidele on tavapärase ravi kõrval olemas ka loomulikumaid ning kõrvalmõjudeta alternatiive. REST-tehnika on loomulik, pikajalise toimega ning kompleksne. Igal kasutamiskorral kogeb patsient tõelist lõõgastust, mille mõju kestab ka veel pikka aega pärast ravi.

Vaata lisa siit

Allikas: teraapia.com, floatingu koduleht

Pilt: dict.space.4goo.net

Toimetas: Meeli Seermaa