B-hepatiidi vastase vaktsineerimise vajalikkust imiku kolmandal elupäeval on kahtluse alla seadnud ka paljud, kes muidu vaktsineerimisi pooldavad. Kuna tegemist on vere ja sugulisel teel edasi kanduva haigusega, siis tekitab küsimusi eelkõige see, miks manustatakse see vaktsiin nii varakult, et selle mõju võib teismeliseeaks juba kadunud olla. Siiani on leitud, et B-hepatiiti nakatunud emade laste puhul on varajane vaktsineerimine ning immunoglobuliinide abil ravimine infektsiooni ennetamiseks tõhus vahend 95% juhtudest.

Uus uuring seab selle praktika tõhususe tugevalt kahtluse alla ning seega tegelikult B-hepatiidi vaktsiini tõhususe üleüldiselt. Teadusajakirjas Virology Journal avaldatud töös vaadeldi kahe aasta jooksul lapsi, kelle emadel oli enne sünnitust tuvastatud B-hepatiit. Kõik lapsed said kohe  pärast sünnitust ning 6, 10 ja 14 nädala vanuselt doosi rekombinantset B-hepatiidi vaktsiini ning juhuslikkuse alusel kas immuunoglobuliine või platseebot. 18 nädala vanusena testiti neid B-hepatiidi viiruse ning adekvaatse immuunvastuse osas ning jälgiti neid edasi kuni teise eluaastani.

Uuring hõlmas 259 last, kellest 222 võtsid osa 18 nädala vanuses läbi viidud tervisekontrollist. Kõigest 28% laste puhul oli vabanetud viirusest ning säilinud adekvaatne immuunvastus. 67% oli viirus jätkuvalt kehas olemas ning 5% puhul oli vabanetud küll viirusest, kuid nende immuunsüsteem oli kahjustada saanud. Kahe aasta vanusena oli viirusest vabade laste hulk jäänud samaks.

Vaktsiin põhjustab viiruse muteerumist ning halvab immuunsüsteemi

Teadlaste järeldus oli see, et senine tava manustada sünnijärgselt B-hepatiidi vaktsiini beebidele, kelle emadel on see viirus, ei ole tõhus, kuna see ei enneta laste nakatumist. Lisaks on B-hepatiidi vaktsiinil maksa kahjustav toime ning seda on seostatud ka suure hulga teiste kõrvalnähtudega. On avaldatud ka kahtluseid, et vaktsineerimise toimel hakkab kehas olev B-hepatiidi viirus hoopis muteeruma, mis teeb sellest veel suurema ohuteguri rahva tervisele, kuna muteerunud viirust ei ole võimalik doonorverest tuvastada.

Lastel, kes on sünnil saanud B-hepatiidi viiruse, võib aja jooksul toimuda iseeneslik paranemine. Samas viivad vaktsiinid sageli immuunsüsteemi tõhususe alla, mistõttu väheneb keha võime ise viirusega toime tulla.

WHO soovitas aastal 1992 ülemaailmset B-hepatiidi vastu vaktsineerimist ning 180 riiki võtsid selle ka enda vaktsineerimiskalendrisse. Sellele aitas kaasa odava rekombinantse vaktsiini turuletulek, mis on loodud B-hepatiidi A2 alatüübi vastu hoolimata sellest, et valdavas osas maailmas esinevad teised selle viiruse alatüübid. Vaktsiin ei ole ligilähedaseltki nii tõhus sünnil saadud viiruse vastu võitlemisel kui seni väidetud ning selle toksilised kõrvalmõjusid ei ole võimalik ette ennustada, kuna inimkatseid ei ole kunagi läbi viidud.

Rahvastikupõhiste raportite põhjal on selle vaktsiiniga seostatud suurt hulka reaktsioone nagu peavalud, ärrituvus, kurnatus, krambid, reumatoidartriit, multiskleroos ning üle 1500 hällisurma juhtumi. On ilmunud mitmeid uuringuid, mis seavad kahtluse alla kogu vaktsineerimise tõhususe idee, näidates, et vaktsiinijärgne suurenenud antikehade hulk veres ei ole iga kord vajalik selleks, et immuunsüsteem algataks tõhusa rünnaku haigusetekitaja vastu. Kui WHO poolt 95% tõhusaks kuulutatud vaktsiinil ei ole tegelikult olulist kasutegurit, siis tekitab see küsimusi kogu nende poolt vajalikuks kuulutatud vaktsineerimiskalendri osas.

Allikad: Virology Journal (teadusuuring), VJ 2 (joonis),  Green Med Info, GMI 2, GMI 3, GMI 4

Foto: buzzle.com

Toimetas Katrin Suik