Kombineeritud hormonaalsed rasestumisvastased tabletid on kasutusel 1960. aastast ning neid kasutab üle saja miljoni naise. Kindlalt võib väita, et need on võimalike ohtude suhtes ühed uuritumad preparaadid, kuid ometi kuuleme ikka ja jälle trombemboolia riskist.

Enim uuritud ravim

“Hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite leiutamist loetakse maailma rahvatervishoius kümne kõige tähtsama saavutuse hulka. Sellest ajast peale, kui pillid 1960-ndatel loodi, on nende põhiolemus jäänud samaks, sest mõte oli geniaalne: kasutada neidsamu hormoone, mida naine ise toodab,“ ütleb Eesti Naistearstide Seltsi (ENS) president Made Laanpere.

Hormonaalset kontraseptsiooni (KHK), mille hulka kuuluvad nii pillid, rasestumisvastased plaastrid kui ka tuperõngas, kasutavad väga palju aastaid väga paljud naised. Laanpere sõnul pole olemas ühtegi teist ravimit, mida oleks uuritud nii palju kui KHK-d. “Põhjus on lihtne: seda kasutatakse tervetel noortel inimestel ning seega peab see olema ohutu,“ selgitab Laanpere.

Kaasnevad riskid

Ometi kaasnevad pillide võtmisega mõned riskid, millest paljud pole teadlikud või ei suhtu neisse piisavalt tõsiselt. Tõsised ohud on näiteks venoosse trombemboolia riski suurenemine ja emakakaelavähi riski suurenemine (teiste kaasuvate riskitegurite esinemisel). Väga harva esineb ka arteriaalsete haiguste riski, näiteks müokardiinfarkti ja insuldi suurenemine, primaarse hepatotsellulaarse maksakartsinoomi ja hepatotsellulaarse maksaadenoomi risk.

Venoosne trombemboolia ei teki loomulikult vaid pillide toimel, vaid ka samas vanuses naistel, kes ei kasuta KHK-d: 100 000 inimese kohta on umbes 44 trombemboolia juhtumit aastas. Pillikasutajatel on see risk umbes kaks korda suurem.

Made Laanpere sõnul on aga ainuke tõsiseltvõetav risk venoosne trombemboolia ning teiste haiguste puhul on riskid kas minimaalsed või kombineeritud. Näiteks risk arteriaalsete haiguste tekkeks peab kombineeruma teiste südame-veresoonkonnahaiguste riskiteguritega, näiteks liigse kehakaalu või suitsetamisega ning seetõttu näiteks üle 35-aastastele suitsetavatele naistele ei tohiks pille enam kirjutada. Tegelikult pole mitte pillid ise ohtlikud, vaid on olemas teatud inimesed, kes ei tohi neid kasutada.

Müüdid

Paljud KHK kasutamisega seotud riskidest on ülepaisutatud ja kõrvaltoimete kartuse taga pole mitte tõene info, vaid müüdid, mis tekivad ka sellepärast, et pillide kasutajaskond on nii lai. Samuti annavad pillid naistele vabaduse ise otsustada oma viljakuse üle. “On palju konservatiivseid jõude, kes ei soovi seda, et naised saaksid midagi ise otsustada ja teha,“ selgitab Laanpere ning lisab, et eriti soodsa platvormi müütide tekkimiseks annavad ühiskonnad, kus naise roll on tagaplaanil.

Arsti roll

42-aastane Mari* vahetas üle-eelmisel aastal seni kasutatud vanema generatsiooni beebipillid uuemate vastu ning hakkas arsti soovitusel kasutama Yarinat. Ravimi pakendi infolehel seisab: “Enne, kui alustate Yarina kasutamist, esitab arst teile küsimusi nii teie kui ka teie lähimate sugulaste haigusloo kohta. Arst mõõdab teie vererõhku ning sõltuvalt teie individuaalsest olukorrast võib läbi viia ka muid uuringuid. “ Mari puhul see aga ei kehtinud.

Sama lugu juhtus ka 20-aastase Annikaga*, kes polnud varem beebipille tarvitanud ning pöördus nende saamiseks arsti poole. Pärast 5-minutilist kabinetis viibimist oli tüdrukul digiretsept olemas, kuigi ühtegi küsimust ei perekonna ega tema enda tervise kohta ei esitatud ning Annika pidas targemaks pille siiski mitte võtma hakata.

Made Laanpere sõnul on sellised olukorrad väga kahetsusväärsed, kui arst enne KHK väljakirjutamist patsiendi ja tema lähisugulaste tervise kohta midagi ei tea. Ta rõhutab, et pillide kirjutamisel peab arst mõõtma vererõhku ning uurima nii patsiendi enda kui ka tema lähisugulaste haiguste kohta. “Kas teie lähisugulastel, ma pean nende all silmas teie vanemaid, õdesid-vendi ja lapsi, on olnud enne 45. eluaastat raskeid südamehaigusi nagu müokardiinfarkt, ajuinsult või venoosne trombemboolia?“ Nii kõlab küsimus, mida Laanpere sõnul alati küsida tuleks.

Ka TÜ Kliinikumi naistekliiniku juhataja professor Helle Karro toob Meditsiiniuudiste artiklis välja, et meedikute teadmised ja hoiakud beebipillide kirjutamisel on väga olulised.

Mari lugu

2011. aasta jaanuari lõpus sõitis nüüd Yarinat kasutav Mari Slovakkiasse suusatama ning väänas suusamäel jala välja. Naise sõnul polnud jalaga midagi hullu lahti, kuid siiski läks ta mõned päevad hiljem Tallinnas kiirabisse, kus soovitati jalale tugi panna.

“Sellest umbes nädal hiljem kadus ühel õhtul jõud. Ma ei jõudnud enam õhtul kodus teisele korrusele, pidin trepil puhkama ja oma magamistuppa jõudes kukkusin kokku. Voodisse ei jõudnud. Laste abiga sain voodisse ja olin seal liikumatult ja otsustasin magada. Hommik on ju õhtust targem!

Hommikul kordus kõik, raskusi oli isegi alla korrusele jõudmisega, pulss oli väga kõrge ja pea käis ringi. Kutsusin kiirabi ja sugulased appi. Kiirabi mõõtis vererõhu ja südametööd ja kõik oli okei! Päev möödus, olles jõuetu, mida saatis kõrge pulss,“ kirjeldab Mari.

Samal õhtul viis isa Mari kiirabisse, kus tehti kopsupilt, mille käigus süstiti kehasse ka kontrastainet. Tulemus: kopsuarterite trombemboolia, mis tähendab, et tromb oli mõlemas kopsus ning lisaks leiti tromb ka haigel jalal.

Professor Helle Karro kirjutab Meditsiiniuudistes, et kolmanda ja neljanda põlvkonna pillide manustamisel on trombemboolia risk võrreldes teise põlvkonna pillidega kahekordne, kuid tegelik individuaalne risk sõltub siiski kaasuvatest teguritest.

Seega ei saa kindlalt väita, et Mari trombide põhjuseks oli beebipillide tarbimine, kuid siiski lõpetas naine nende manustamise.

Beebipille kirjutatakse tänapäeval väga kergekäeliselt välja. Arsti kohus on alati uurida patsiendi tausta, kuid igal naisel tuleks eelkõige endal riske silmas pidada ning enesetunde halvenemisel või trombemboolia kahtluse tärkamisel kohe arsti poole pöörduda.

*nimi muudetud

Stinne Loo

Foto: gponline.com