49-aastane Brasiilia mees elas üle ajuinfarkti, mille järel tekkis tal kummaline isiksuse muutus, mida tema haigusloos nimetati “patoloogiliseks lahkuseks“. Tema valmidus jagada oma vara inimestega, keda ta isegi ei tundnud, muutis ta elu. Ta kulutas raha tänaval kohatud lastele kommide ja toidu ostmiseks, kurtis mehe abikaasa arstidele. Juhtumianalüüsis nime “härra A“ kandev mees ei olnud enam võimeline haldama oma elu rahalist külge ega suutnud naasta tööle, kus ta oli suure korporatsiooni osakonnajuht.

Rio de Janeiro riikliku ülikooli teadlased eesotsas professor Leonardo Fontenellega koostasid juhtumist analüüsi, mis avaldati 20. augustil teadusajakirjas Neurocase.

Juhtumi uurimisega mitte seotud olnud neuroloog Larry Goldstein ütles väljaandele Huffington Post: “Infarkt võib põhjustada suurt hulka neuropsühholoogilisi ja käitumuslikke muutusi. Kuigi isiksuse muutused ei ole väga haruldased, on see konkreetne juhtum küll midagi uut.“ Käitumuslik muutus pärast insulti oleneb kahjustuse ulatusest ja asukohast, kuid insuldi asukoha põhjal ei saa kindlalt ennustada käitumise muutust.

Kuidas insult isiksust mõjutab

Insult tekib siis, kui vereklomp blokeerib aju verevarustuse või kui ajuveresoon lõhkeb. Hapnikupuudusest tekkinud ajukahjustus võib tuua kaasa muutusi emotsioonides, sageli depressiooni, kuid on täheldatud ka patoloogilist naermist, nutmist või seda, et inimesed ei tunne ära asju, mis asuvad ühel poolel nende nägemisväljas.

Konkreetse juhtumi põhjustas kõrgest vererõhust tingitud ajuverejooks. Teadlastele pakkus härra A lugu huvi eelkõige selle tõttu, et tekkinud muutus oli vastupidine tavapärasele: sageli on insuldijärgsed isiksusemuutused pigem sotsiopaatia või maniakaalne asjade kogumine.

Igaveseks muutunud elu

Härra A patoloogiline lahkus võib anda teadlastele uut infot selle kohta, millised aju osad mõjutavad õrna tasakaalu altruismi ja egoismi vahel, mis on üks sotsiaalset motivatsiooni ja otsustusprotsessi toetav sammas. Varem on sarnast käitumist täheldatud mõningatel juhtudel, kui inimestel esineb maania või teatud dementsuse vorm, aga ka kindlate ravimitega ravitud Parkinsoni tõve puhul.

Härra A puhul ei leitud maniakaalse käitumise või dementsuse märke, kuid ta oli depressioonis, unustas kergesti ja tal oli probleeme tähelepanuga. Samuti ei suutnud ta olla püsiv ja planeerida. Kompuutertomograafia uuring näitas verejooksu mitmes aju osas. Patsiendile kirjutati välja antidepressandid, kuid pärast kahte aastat leidis ta, et tunneb ennast tervena ja lõpetas ravimite võtmise. Kuid tema “patoloogiline lahkus“ ei olnud paranenud. Ta on ise oma isiksuse muutusest teadlik ning ütleb: “Ma nägin surma lähedalt, nüüd tahan olla heas tujus.“ Kui arstid küsisid, kas ta plaanib tööle naasta, siis leidis mees, et on juba piisavalt tööd teinud ning nüüd on aeg elu nautida, sest elu on lühike.

Allikad: Huffington Post, Taylor & Francis Online

Foto: www.generositypath.com

Toimetas Katrin Suik