Seda, et C-vitamiin teeb head, teab küll vist iga laps. Aga kas olete kuulnud, et C-vitamiin mängib üliolulist rolli veresoonte tervise tagamisel ja piisavas koguses C-vitamiini aitab tõhusalt ennetada insulti ja infarkti?

Jaapanis läbiviidud uuringu käigus selgus, et inimestel, kellel on veres kõrgem C-vitamiini tase, on tervelt 70%väiksem tõenäosus saada insulti. Sama hüpoteesi kinnitas ka Soomes 2002. aastal tehtud teadustöö, mis näitas, et madalama C-vitamiini tasemega inimestel on ligi 2,4 korda suurem insulti haigestumise risk.

Kaasaegses meditsiinis kasutatakse infarkti ja insuldi ennetamiseks verevedeldajaid (Marevan jt). Järjest suuremat populaarsust kogub ka väikestes doosides manustatav nn südameaspiriin. Samas ei puudu ka neil ravimitel sarnaselt teistele medikamentidele tõsised kõrvaltoimed. Nii näiteks tõestasid uuringud, et aspiriini pidev manustamine tõstab vanusega kaasneva maakula degeneratsiooni ehk kollatähni kärbumise ohtu, mis on eakatel üheks sagedasemaks pimedaks jäämise põhjustest.

Kuidas C-vitamiin meid siinkohal siis aidata saaks?

Väga lihtsalt. Teatavasti on meie veresooned tehtud sidekoest, mille üheks olulisemaks komponendiks on kollageen. Küllaldane kogus C-vitamiini on aga kvaliteetse kollageeni sünteesi üheks võtmefaktoriks. Muu kasuliku kõrval on C-vitamiinil ka verdvedeldav toime. Ja lõpetuseks ei tasu ära unustada fakti, et C-vitamiin on oluline antioksüdant, mis aitab kahjutuks teha organismis pidevalt tekkivaid vabu radikaale. Inimkeeli tähendab see, et C-vitamiin kaitseb meie keha otseselt läbiroostetamise ehk korrodeerumise eest.

On üldteada fakt, et haigestumise korral suureneb loomadel märgatavalt nende maksa ja neerude poolt sünteesitava C-vitamiini tootmine. Inimesed, primaadid, merisead ja teatud nahkhiireliigid on selle võime evolutsiooni käigus aga minetanud. Isegi geen, mis vastavat ensüümi (L-gulonolaktoon oksidaasi) aktiveerima peaks, on meil endiselt olemas, kuid nüüdseks mittetoimiv.

Üllatavana võib mõjuda fakt, et loomade kehad sünteesivad C-vitamiini glükoosist. Samas on see loogiline, kuna glükoos ja C-vitamiin on oma molekulaarselt struktuurilt võrdlemisi sarnased. Ka rakkudesse sisenemiseks kasutavad glükoos ja C-vitamiin samu retseptorkohti ehk teisisõnu, võistlevad omavahel rakkudesse pääsemise eest, ja seda nii inimestel kui ka loomadel. Nii võib eeldada, et suhkrurikka eine söömise järel ei omasta meie keha C-vitamiini enam tõhusalt, kuna rakkude retseptorid on juba kinni. Ja kui vaadata, mida inimesed tänapäeval reeglina söövad, siis ei teki küsimustki, kas rakku sisenemisel jääb ukse taha glükoos või C-vitamiin…

C-vitamiini soovitatav päevane kogus

C-vitamiini ametlikult soovitatav päevane kogus (RDA) on 50–100 mg meeste ja 45–75 mg naiste puhul. Kahekordne Nobeli preemia laureaat ja C-vitamiini pioneer Linus Pauling soovitas aga omal ajal suukaudset kogust 1000 mg kaks korda päevas. Teadusringkondades polemiseeriti niisuguse “jultumuse“ üle tollal ägedalt, seda enam, et Pauling propageeris suure koguse intravenoosse C-vitamiini manustamist ka vähiraviks (seda teraapiat kasutatakse praeguseni edukalt paljudes alternatiivsetes vähikliinikutes).

Kui võtta aluseks tervete loomade organismis igapäevaselt toodetav C-vitamiini kogus ja kohaldada need andmed inimesele, saame tulemuseks, et terve inimene toodaks vastava ensüümi olemasolul 2000-4000 mg C-vitamiini päevas. Võrdluseks, et kui kohaldada inimese parameetrid primaatidega, kelle keha samuti C-vitamiini toota ei suuda, siis tuleb välja, et ahvid söövad päevas oma normaalse toidusedeli osana 3000-4000 mg C-vitamiini. Ja selle teadmise valguses ei tundugi Linus Paulingu soovitused enam nii jumalavallatud… Võib-olla aitab ametlikult soovitatav mikrokogus C-vitamiini tõesti ära hoida skorbuuti, kuid kahtlemata on see hoomamatult kaugel kogusest, mis arterite tugevust ja keha üldtoonust tõhusalt tõsta võiks.

Parimad C-vitamiini allikad

Parimad biosaadava C-vitamiini allikad on tsitruselised, kiivid ja eestimaine kibuvits ning astelpaju, samuti paprika, maasikad, brokoli, lillkapsas ja ürdid (petersell ja tüümian). Purgivitamiini fännidel tuleks kindlasti eelistada looduslikku, taimedel (kibuvitsal, tsitruselistel, acerola kirsil jne) põhinevat C-vitamiini ning hoiduda sünteetilisi magusaineid sisaldavatest vitamiinidest. Mao ülehappesuse ilmingute korral on soovitav kasutada C-vitamiini vähemhappelisi, mineraalidega (Mg, K, Zn) puhverdatud askorbaadi vorme või esteriseeritud C-vitamiini.

Personaalse sobiva koguse kindlaksmääramine sõltub iga inimese organismi eripärast – integratiivse meditsiini esindajate poolt soovitatud referentsid algavad 1 grammist ja ulatuvad äärmuslikel juhtudel isegi rohkem kui 10 grammini päevas. Haigusnähtude ilmingute puhul tuleks igapäevast doosi tunduvalt suurendada. Üleannustamist ei pruugi paaniliselt karta, kuna C-vitamiin on vesilahustuv ning ülejääk väljutatakse organismist.

Liigne kogus annab end tunda gaaside või õrna osmootse kõhulahtisusena. Hoolimata laialtlevinud eelarvamusest pole tõsiseltvõetavat teaduslikku kinnitust leidnud ka kahtlus, nagu võiks suures koguses manustatav C-vitamiin aidata kaasa oksalaatkivide tekkimisele neerudes.

NB! C-vitamiini suured kogused segavad verevedeldajate toimet ning võivad reageerida teatud amfetamiinidega, mida kasutatakse narkolepsia ja ADD raviks.

Liisu Orav

Allikad: LPI, Science Daily, Stroke, NCBI, Orthomolecular.org, Primal Panacea by dr Thomas  E. Levy

Foto: menshealth.com