Foto: Karolina Grabowska/ pexels.com

Idee tõenduspõhisest meditsiinist (ingl evidence based medicine, lühend EBM) on suurepärane. Tegelikkus näitab aga midagi muud. Inimeste tõlgendus ei ole alati korrektne. Tõenduspõhise meditsiini eesmärk on see, et meedikutel oleksid ametlikult meditsiinilised ravimeetodid ja kindlasti on sellest ka mingil määral kasu, aga kui usaldusväärsed on siiski kliinilised uuringud ning mida näitab nende puudumine? Teemat lahkas 2018. aastal dr Jason Fung, tuntud neeruarst ja toitumisekspert. Kas on võimalik, et aastaks 2021 ei ole need asjad suures pildis muutunud? 

Mõelge angioplastika protseduurile. Arstid sisestavad südame veresoontesse kateetri ja kasutavad arteri avamiseks ning verevoolu taastamiseks õhupalli sarnast seadet. Akuutsete südameatakkide uuringud kinnitavad, et see on tõhus protseduur. COURAGE ja ka hiljutine ORBITA uuring näitasid aga, et kroonilise südamehaiguse korral on angioplastika enamasti kasutu. See on hea näide, kuidas EBM aitas eristada invasiivse protseduuri parimat kasutamist.

Miks siis nimetavad prominentsed arstid EBM-i enamasti kasutuks? Maailma kaks tunnustatumat meditsiiniajakirja on The Lancet ja The New England Journal of Medicine (NEJM). The Lanceti peatoimetaja Richard Horton ütles 2015. aastal, et suur osa, võib-olla isegi pool teaduskirjandusest võib olla vale.

NEJM-i endine peatoimetaja dr Marcia Angell kirjutas 2009. aastal, et enam pole lihtsalt võimalik uskuda suurt hulka avaldatud kliinilistest uuringutest ja tugineda usaldusväärsete arstide hinnangutele ja meditsiinilistele juhistele. “Mul ei ole hea meel selle järelduse üle, mille väljakujunemine toimus aeglaselt ja vastumeelselt kahekümne toimetajana veedetud aasta jooksul,” sõnas ta.

Farmaatsiatööstus on meditsiinisüsteemi ära ostnud

See järeldus on murranguline. Kui tõendusmaterjal on vale või korrumpeerunud, muudab see tõenduspõhise meditsiini oma olemuselt täiesti väärtusetuks. See on nagu puumaja ehitamine teadmises, et puit on termiitidest nakatunud. Mis selle kahetsusväärse olukorra põhjustas? Dr Relman, samuti NEJM-i endine peatoimetaja, ütles 2002. aastal järgmist: „Meditsiinisüsteemi ostab ära farmaatsiatööstus. See ei puuduta ainult meditsiinipraktikat, vaid mõjutab ka teadusuuringuid ning seda, kuidas arste välja õpetatakse. Meie riigi akadeemilised asutused lubavad end farmaatsiatööstuse agentidel ära osta ja ma leian, et see on ebaeetiline.”

Süsteemi eest vastutavad inimesed ehk maailma kõige olulisemate meditsiiniliste ajakirjade toimetajad saavad paarikümne aasta jooksul järk-järgult teada, et nende elutöö korrumpeerub aina enam. Arstid ja ülikoolid on lubanud endale altkäemaksu anda.

Meditsiinis leiab sellekohaseid näiteid kõikjal. Teadusuuringud maksavad pea alati kinni ravimifirmad. Kuid on teada, et tööstuse poolt läbi viidud uuringud annavad palju sagedamini positiivseid tulemusi. Farmaatsiatööstuse juhitud teadusuuringute tulemused on 70% tõenäosusega positiivsema väljundiga kui valitsuse rahastatud uuringud. Mõelge sellele. Kui EBM väidab, et 2 + 2 = 5 on õige 70% ajast, kas te usaldaksite sellist teadust?

Uuringute valikuline avaldamine

Negatiivsed uuringud (need, mis näitavad, et ravimitest pole kuigivõrd kasu) jäetakse tõenäoliselt tagaplaanile ja ei avaldata. Näiteks antidepressantide puhul avaldati 36/37 ravimitele soodsa tulemusega uuringust. Samas, neid uuringuid, mis ei näidanud ravimeid soodsas valguses, avaldati vaid 3/36. Positiivsete (ravimiettevõtte jaoks) tulemuste valikuline avaldamine tähendab, et kui teha ülevaade kirjandusest, pooldab ravimeid 94% uuringutest, kuigi tegelikult oli positiivseid väljundeid ainult 51% uuringutest.

Kujutame ette olukorda, kus te teate, et investor avaldab vaid kõik oma võidetud tehingud, kuid varjab kõiki teisi. Kas usaldaksite talle oma raha? Ehkki tõenduspõhise meditsiiniga toimub täpselt seesama, usaldame EBM-i kätte oma elu.

Vaatame järgmist graafikut, kust saame ülevaate, kui palju katseid on läbi viidud ja lõpetatud ning kui palju on tulemusi avaldatud. 2008. aastal viis ettevõte Sanofi läbi 92 uuringut, millest avaldati 14. Kes otsustab, missuguse uuringu tulemused avaldatakse ja missuguse oma mitte? Õige. Sanofi. Millised neist teie arvates avaldatakse? Kas need, mis näitavad selle ettevõtte ravimeid soodsas valguses, või need, mis tõestavad, et nende ravimid ei tööta?

Pidage meeles, et see on Sanofi või mõne muu ettevõtte jaoks ainus mõistlik tegutsemisviis. Jabur oleks avaldada endale kahjulikke andmeid. See oleks finantsilises mõttes enesetapp. Seega leiabki aset selline “ratsionaalne käitumine”. See toimub tänapäeval ega peatu ka tulevikus. Aga miks me seda teades ikkagi usume tõenduspõhist ravimit, kui tõendusbaas on täiesti kallutatud? Inimene, kes heidab pilgu kõigile avaldatud andmetele, teeb loomulikult järelduse, et ravimid on mitu korda tõhusamad, kui need reaalselt on. Kui aga te juhite sellele akadeemilistes ringkondades tähelepanu, nimetavad inimesed teid idiootideks, kes “ei usu tõendeid”.