Fotograaf Janne Luigla võttis suve hakul ette tõelise katsumuse ning tegi läbi 30-päevase suhkrudieedi, mille vältel proovis vältida igal võimalusel valget rafineeritud suhkrut.

Kõik sai alguse dokumentaalfilmist

Janne räägib, et nägi ühel õhtul dokumentaalfilmi “Toidukonksu otsas“, mis räägib suhkrusõltuvusest. Filmist jäi kõlama lause, et inimene tarbib keskmiselt aastas ligi 50 kilogrammi suhkrut. “Sõin just oma toas maasikaid kondenspiimaga, kui jälgisin seda saadet, kus räägiti, et suhkur tekitab sõltuvust. Hakkasin mõtlema, et miks ma neid maasikaid kondenspiimaga söön, ma võiksin ju lihtsalt maasikaid süüa.“

Sellest hetkest hakkas Janne kahtlustama, et äkki on temagi sõltuvuses, kuigi ta polnud kunagi varem mõelnud sellele, et tal selline probleem võiks olla. “Nädalas tuli tihti ette õhtuid, kus suur Fazeri šokolaad läks kahe peale väga kiiresti ära ning poeringi viimane punkt oli alati magusalett, millest ma ei möödunud mitte kunagi ilma šokolaadi, halvaad või muud taolist ostmata.“

Janne otsustas proovida, kas ta suudab olla 30 päeva rafineeritud suhkrut söömata. Esialgu hakkas ta uurima, mille jaoks inimesel üldse valget rafineeritud suhkrut vaja on ning selgus, et sellel polegi ühtegi mõjuvat põhjust.

Suhkur on narkootikum

Valge suhkru kohta uurides leidis Janne palju infot rafineeritud suhkru negatiivsete omaduste kohta. Esiteks puuduvad valges suhkrus looduslikud mineraalid, kuna puhastusprotsess, mille läbivad suhkrupeedid või suhkruroog rafineerimisel, on sedavõrd tugev, et seda võib keemilise puhtuse poolest võrrelda keemiku laboririiulitel leiduvate morfiini või heroiiniga. Suhkrut peetaksegi narkootikumiks, kuna selle söömine tekitab sõltuvust.

On tõestatud, et suhkru tarbimine nõrgendab meie immuunsüsteemi ja kui panna kirja haigused, mida valge suhkru tarbimine võib tekitada, on see nimekiri selline: hammaste lagunemine, ülekaalulisus, diabeet, vähk, südamehaigused, unisus, mälu halvenemine, närvilisus, allergiad, halveneb näonahk ja võib tekkida suutmatus keskenduda.

“Mina keskendusin suhkrudieedi mõjude hindamise kolmele punktile – unisus, mis tihti pärast magusasöömist tekkis, halb näonahk, mida olen proovinud ravida ning üleüldine ärevus, mis igapäevaselt märku andis,“ räägib Janne. Täpsemalt loobus Janne valgest ja pruunist rafineeritud suhkrust ning kõikidest muudest keemilistest magustajatest nagu aspartaam ja suhkruasendajad (sh “dieettooted“).

Vana menüü vs uus menüü

Janne tõdeb, et suhkrust täielikult loobumine oli päris raske. “Järgmine päev poodi minnes kaupade silte uurides tõdesin, et peale värske kauba sisaldas mu igapäevane toit siiski suhkrut, näiteks leib, sai, maitsega veed ja jääteed, purgikastmed, konservpuuviljad, müslid, tortilla krõpsud ja küpsised,“ ütleb Janne. Kuna Janne on ka taimetoitlane, siis valmistoite ta poest nagunii ei ostnud, kuid ta mainib, et need on samuti suure suhkrusisaldusega.

Seega pidi Janne loobuma tavapärastest hommikustest võileibadest, pudrust moosiga, maiustustest ja magusatest jookidest. Lisaks jäid menüüst välja piimatooted nagu jogurtid ja kohukesed, mida Janne pole samuti kunagi väga armastanud.

Oluline muudatus oli ka see, et Janne harjus jooma vett, nii väljas söömas käies kui ka kodus söögi kõrvale. Küll aga ei tahtnud ta loobuda oma igapäevasest kohvist ning kohvi sisse pandava suhkru asendas ta palmisuhkruga. Janne uuris, et palmisuhkur sisaldab vähem rasva, glükoosi ja süsivesikuid kui tavaline suhkur, mistõttu see on tervislikum alternatiiv valge suhkru kasutamisele.

Hommikusöök

Kui varem sõi Janne hommikuks võileibu tomatiga või putru, siis nüüd on igahommikune rituaal smuutide tegemine. See koosneb alati vähemalt kahest komponendist, näiteks maasikad ja banaan (ükskõik kas värske või külmutatud), tekstuuri lisamiseks pähkleid, mahla asemel lisab ta vett ning magususe lisamiseks kas mett või datleid.

Lõuna

Tööst vabal päeval oli lõunaks suur taldrik puuvilju või köögivilju. Aga kui lõuna ajal tuli linnas viibida, siis sõi ta mõnes taimetoidu söögikohas. Janne ütleb, et väljas süües ei lootnudki ta täielikult suhkrut vältida, sest erinevate toitude kastmetes ja wrappides sisaldus kindlasti suhkrut. See-eest ei tellinud ta enam magusat ning toidu kõrvale toodud saia ja leiva jättis alles.

Õhtusöök

Õhtuks tegi Janne endale alati kas suure salati, kastmeks sidrunimahl ja oliiviõli või mõne pajatoidu, mis sisaldas näiteks läätsesid, kikerherneid, baklažaani ja suvikõrvitsat. “Pikapeale hakkas menüü küll korduma, aga see oli puhtalt minu laiskusest, sest tööl olid kiired ajad. Seega ei jõudnud ma väga palju uusi retsepte katsetada, mida nüüd aga olen hakanud tegema.“

“Kõige raskem oli dieedi juures leida hea asendus näksidele, milleks olid tavaliselt šokolaad ja küpsised. Pildistamise päevad on vahel isegi 12-tunnised ja kuna stuudio läheduses ühtegi poodi pole, tuli alati päev varem oma menüü ette mõelda. Võtsin karbi sees kaasa pähkleid ja värsket, näiteks maasikaid, kookost, arbuusi, õunu, banaane.“ Vahel, kui pika tööpäeva jooksul telliti stuudiosse pitsasid, sõi Janne kodust toodud puuvilju või tellis endale eraldi salati lähimast toidukohast.

Tervislikud suhkruasendajad

Pärast mitmete allikate lugemist leidis Janne suhkrudieedi ajal suhkrule palju tervislikke alternatiive. Nendeks on puuviljad ja köögiviljad, mesi, datlid, palmisuhkur, agaavisiirup. Viimast müüakse vedela siirupi kujul ning Janne katsetas seda isegi pisarakoogi tegemisel ning koogi maitse tuli täpselt sama mis tavalise suhkruga tehes.

Sotsiaalne elu

Kuna Janne on taimetoitlane, siis suhtusid pere ja sõbrad tema dieeti väga skeptiliselt, arvates, et ta ei söögi enam midagi. “Tegelikult tuleb selline arvamus ilma pikemalt asjadele mõtlemata. Kuna ma olin selleks ajaks oma uurimised suhkru kohta teinud ja lugenud, et valge suhkru saab täielikult puuviljasuhkruga asendada, siis ma ei muretsenud. Poeskäimine muutus isegi lihtsamaks, kuna köögiviljaosakonnast sain nii soolase toidu, näksimise kui ka magustoidu ostetud.“

Suhkrudieedi ajal kuulis Janne palju erinevaid arvamusi toitumise kohta. “Näiteks üks kolleeg arvas, et puuvilju ei tohi palju süüa, kuna suures koguses puuvilju süües võib paksuks minna. Ma pole sellele väitele teaduslikku kinnitust leidud ja ise arvan, et kuna puuviljadest saab looduslikku suhkrut, siis on see kindlasti ohutum. Enda kogemusest võin öelda, et seoses dieediga on olnud päevi, mil sõin väga palju värsket, aga sellist väsinud tunnet, nagu vanasti pärast magusa söömist, kunagi ei tekkinud,“ ütleb Janne.

Teine lause, mida Janne tihti kuulis, oli see, et kõike võib süüa, aga mõõdukalt. “Ma usun, et kui inimene on rahul oma kehaga, ta ei ole haige või ülekaalus ning tal pole allergiaid, siis on kõigesöömine mõõdukalt mõistlik. Kui aga inimesel on vähemalt üks nendest muredest, siis tuleks mõelda suhkrudieedi peale,“ seletab Janne. Ta lisab, et me kõik reageerime töödeldud toitudele erinevalt, aga selle asemel, et rohtusid tarvitada, võiks esimese asjana proovida elimineerida oma menüüst tööstuslikud toiduaineid.

Raskused ja järeldused

Janne tunnistab, et kuu jooksul tekkis mitu korda magusaisu, eriti siis, kui sõbrad lisasid internetti enda tehtud magustoitudest pilte. “Mäletan, et ühel korral oli pildil minu lemmik – porgandikook toorjuustukreemiga. Sellist tunnet, et sööks ükskõik mis šokolaadi või puhtalt suhkrut kahe suupoolega, seda ei olnud. Pigem tekkisid nõrkushetked siis, kui nägin mõnda enda lemmikmagustoitu ehk siis tekkis isu konkreetse asja vastu.“

“Pärast dieeti saan öelda, et 100% ei olnud minul võimalik ilma suhkruta olla, esiteks juba seetõttu, et tihti tuli väljas süüa. Ma võin oletada teatud toitude puhul menüüs, et seal ei tohiks suhkrut sees olla, aga seda ei jõua söögikohtades iga kord uurida,“ räägib Janne.

Tänu sellele eksperimendile muutus Janne elu päris palju. Esiteks vähenes drastiliselt maiustuste ostmine. Kui tavaliselt lõppes ta päev šokolaadi või koogiga, siis nüüd tarbib ta maiustusi vaid mõnikord väljas süües või mõnel sünnipäeval. Teiseks on Jannel vähenenud igapäevane ärevus, sest pärast suhkru vähendamist menüüs suudab ta rohkem keskenduda. Lisaks on paranenud tema näonahk, ilma et ta oleks nahka kuidagi ravinud.

100% suhkrust loobumine

Janne nendib, et kui tahta täielikult võõranduda suhkrust, tuleb oma elus viia läbi olulisi muutusi. Kindlasti peab olema rohkem aega, et saada värsket toitu, see võib tähendada toidu ostmist mitmes kohas. Lisaks võib see Janne sõnul tähendada, et inimene muutub vähem sotsiaalseks, kui olla oma peres või tutvusringkonnas ainuke, kes suhkrut ei tarbi.

Restoranide menüüs on äärmiselt vähe toite, kus pole grammigi suhkrut ja kelnerid ning klienditeenindajad ei oska tihti ka suhkru kohta pärides täpset vastust anda. “Seega näiteks perega linnas koos einestades peaks olema endal kilekott toiduga kaasas. Tõenäoliselt jääb ka mõnele sünnipäevale minemata või jääb see väga lühikeseks käiguks, kuna öö läbi söömata ja vett juues kaua vastu ei pea,“ nendib Janne.

Ilma kindla meele ja distsipliinita ei ole võimalik suhkrust loobuda, sest igasugused äkilised isud peavad ära jääma. “Näiteks enamik toorkooke peavad öö läbi külmikus tahenema, seda lihtsalt ei saa kiiremini. Meie ühiskonnas on aga suhkur praegu vallutanud enamiku toitudest ja jookidest.“

Kuigi täiesti suhkruvaba elu tundub selles ühiskonnas võimatuna, ei ole see siiski võimatu ja Janne arvates oleme võimelised kõigega harjuma. “Tuleks teadvustada, kui palju suhkrut me iga päev tarbime ja oma tervisest lähtuvalt vähendada selle kogust nii palju kui võimalik. See on kinni meie valikutes,“ ütleb Janne.

Artiklis on kasutatud ka materjali Aigar Säde kodulehelt.

Stinne Loo

Foto: erakogu