Nagu kehastunud ingel maa peal, on Ele oma kauni hääle ja hingelise muusikaga puudutanud pea kogu Eesti rahvast. Teda teavad paljud, kuid enamus meist ei tea tema haiguse ja tervenemise lugu. Ele ei ole tema pärisnimi, kuid privaatsuse tõttu kasutame siin seda. Noore muusiku loo räägib lahti tema ema Karina (samuti nimi muudetud).

Karina, ole hea, palun räägi oma lapse lugu.

Meie lugu algas Ele sündimisega, kui ta sai sünnitusmajast kaasa stafülokoki (Tänapäeval peetakse ekslikult ikka veel põletike põhjustajaks mikroobi, mida leitakse põletikulisest koest haiguse ajal ja mille hävitamisele ravi suunatakse. Tervenemisele viib keha keskkonna stabiliseerimine ja immuunsüsteemi säästmine, mitte pärssimine. – autori märkus).

Kogu tema imikuiga oli seotud mädaste nohude ja kõrvapõletikega. Juba paari kuu vanuselt hakkas ta saama antibiootikume. Iga kord, kui tekkis nohu, pandi kohe antibiootikumide ravi peale, sest nohu oli alati mädane. Musta huumorit kasutades võiks öelda, et laps kasvas emapiima asemel üles antibiootikumide peal.

Kahe nädala vanuselt tekkisid nabamädanik ja infiltraadid (koesse kogunenud vedelikud ja rakud – toim.) üle terve keha ning tänu perearsti kiirele tegutsemisele sattusime haiglasse kontrolli, kust meid enam koju asjade järele ei lubatud. Olime haiglaravil kaks nädalat, kuid üks infiltraat jalalt siiski lõplikult ei kadunud ja raviarst ütles, et kui see uuesti põletikuliseks muutub, siis tuleb kohe temaga ühendust võtta. Nii läks Ele kolme kuu vanuselt oma esimesele operatsioonile, pärast mida arst ütles, et see oli puhtakujuline mädakolle. Kui Ele teismeikka jõudis, tekkis tal väga paha akne. Iga noore, olgu ta poiss või tüdruk, unistus on see, et ta ei oleks näost nagu kärnkonn, eriti selles õrnas eas.

Nahk on otseselt seotud soolestikuga. Õigem oleks öelda, et nahahaigusi pole olemas – need on vaid soolestiku probleemide peegeldajad.

Jah, aga tookord mul seda teadmist veel ei olnud.

Akneprobleem muutus nii tõsiseks, et hakkas mõjutama väga ilusa tüdruku enesekindlust ja tekitama alaväärsuskompleksi ning me läksime nahaarsti vastuvõtule. Arst kirjutas välja antibiootikumi, mille nimi on Doxycycline. Tegelikult hakkas mul küll tööle intuitiivne alarm, et kas ikka minna jälle kangete medikamentide peale, aga kuna oli suur soov oma last aidata, siis ei jäänud mul muud üle, kui arsti usaldada. Pisut tundsime ka arsti ja see suurendas usaldust, et küllap see rohi siis ikka hea abiline. Antibiootikumikuur pidi kestma kaks kuud.

Aastaid tagasi oli ka mu poeg aknega hädas. Tema sai samuti sünnitusmajast stafülokoki. Arst määras talle ravimit nimega Roaccutane. Teda jälgiti pidevalt ja tehti regulaarselt vereproove. Kui maksanäitajad saavutasid kriitilise piiri, siis lõpetati medikamendi manustamine ning tervisele kahjulikke kõrvalmõjusid ei tekkinud.

Nüüd, kui Elele kirjutati välja kange antibiootikum, ei maininud arst meile sõnagagi, et ka selle ravimi puhul peab regulaarselt vereproove tegema ja jälgima maksa näitajaid. Ise ju oma suures mures ei tule paljude asjade peale, aga tuleb välja, et peaks tulema…

Kuna Elel on lapsest saadik loendamatute antibiootikumikuuride tõttu olnud väga madal immuunsus, siis on ta kogu oma elu põdenud erinevaid põletikulisi haigusi. Kõik viirused, mis vähegi liikvel on, hakkavad lennult külge. Opereeritud on nii mandlid kui ka pimesool.

No milleks organeid terveks ravida, kui saab need eemaldada?

Hm… Jah, kui kirurgil on nuga, siis tahab ta ju seda kasutada!

Samal ajal, kui Ele akne pärast Doxycycline’i kuuri tegi, oli tal lisaks koolile palju lisapingeid, kuna osales teatriprojektis. Kuudepikkune stressirohke prooviperiood pluss nõrgenenud immuunsus võrdus kõikide liikvelolevate viiruste läbipõdemisega ja pidevas kõrges palavikus olles projektis osalemisega. Lisaks kõigele algasid tal tõsised astmahood. Uuringute tagajärjel pandi peale astma hormonaalne püsiravi – hommikul ühte inhalaatorit, õhtul teist ja päeval, kui ikkagi astmahood peale tulid, siis veel kolmandat.

Kodus olemist ei saanud ta aga endale lubada, kuna asendusnäitlejat ei olnud ja suure kohusetunde tõttu ei pidanud Ele puudumist võimalikuks.

Aprillis, peaaegu kaks kuud pärast akneravi alustamist läks asi päris käest ära. Viimastest etendustest vedas Ele end tahtejõuga läbi. Pidevad astmahood ja kõrge palavik olid teda nii palju nõrgestanud, et ta oli kogu aeg väga, väga väsinud ja näost kriitvalge.

Ühel päeval viisin teda kooli konsultatsiooni, et ta saaks hakata oma etenduse perioodil tekkinud võlgu likvideerima. Kui tund hiljem talle järele läksin, siis ehmatasin korralikult ära. Ele silmaalused olid sinised. Ja edasi toimus kõik juba minutitega. Õhtuks olid ta silmaalused tumelillad ja ta ei jaksanud enam tõusta. Helistasin kiiruga perearstile ja läksime hommikul verd andma. Järgmisel hommikul enne kaheksat helistas perearst ise ja ütles, et vereproov on nii halb, et ta sai Elele väljaspool järjekorda järgmiseks päevaks Regionaalhaiglas onkoloogia- ja hematoloogia polikliinikus arsti juurde aja. Ta ütles, et verepilt on täiesti sassis ja maksa näitajad väga halvad. Selliste näitajatega maks ei suuda verd puhastada. Sellest ka siis nii välised sümptomid siniste silmaaluste näol kui ka tohutu füüsiline väsimus.

Enne lõpliku diagnoosi saamist ilmus Ele kaelale valus muhk, mis mõjus ka sissepoole ja tegi kurgu valusaks. Mõtlesin, et kuidas see küll saab olla, et kui ta pole juba nädala väljas käinud, siis kustkohast ta seda külma veel juurde sai, et kurk valus ja muhud kaelal. Hiljem selgus, et see oli suurenenud lümfisõlm ja üks mononukleoosi sümptomitest.

Regionaalhaiglas võeti väga palju verd ja põhjalike proovide tulemusena selguski, et Elel on mononukleoos (mononukleoos ehk infektsioosne mononukleoos on peamiselt lastel ja nooremapoolsetel inimestel tekkiv krooniline lööbeline infektsioonhaigus, millele on iseloomulik muutunud lümfotsüütide rohkus – toim.).

Perearst selgitas tagantjärele, et kui nahaarst määras Doxycycline’i, siis oleks pidanud pidevalt ka jälgima vereproove, mida aga ei tehtud. Maksa töö halvenes kahel põhjusel: kange antibiootikumi kõrvalnähud ja olematu immuunsuse tagajärjel hangitud mononukleoos.

See on huvitav olukord meditsiinis, kus üks arst ravib vasaku käe väikest sõrme, teine aga vasaku jala varvast.

Jah! Iga arst on ju spetsialiseerunud ühe kindla suuna peale. Kahjuks ei nähta inimest kui tervikut.

Pidid ise hakkama detektiiviks?

See olukord õpetas mind palju. Uurisin põhjalikult stafülokoki pahategusid, antibiootikumide kõrvalmõjusid ja keha kui terviku olemust üldse.

Vahetasite akne välja mononukleoosi vastu?

Jah, näonaha ravi jõudis välja selleni, et laps ei olnud võimeline isegi voodist tõusma, rääkimata kooliskäimisest. Ele magas tundide kaupa, et ärgata 10 minutiks, mis väsitas ta nii ära, et ta jäi uuesti tundideks magama. Tänu perearsti tõendile vormistati talle individuaalne õppekava ning ta sai koolipikendust kuni augusti lõpuni.

Hematoloogi sõnul mononukleoosile ravi ei olegi ja maks taastab end lõpuks ise, aga see võtab vähemalt pool aastat. Olin šokeeritud. Mis mõttes ei ole ravi? Aga kui maks on nii halvas seisus ja ei saa ruttu abi, siis mis selle tagajärg võib olla? Olin paanikas, kuid lapsele ei tohtinud ma seda välja näidata. Olen loomult selline, et kriisisituatsioonis muutun tõeliseks emalõviks ja hakkan jõuliselt lahendusi otsima.

Noorel tüdrukul jäi siis suvi olemata?

Ei! Ei jäänud olemata. Lugu võttis üsna kiirelt teise pöörde. Rääkisin oma murest ühe tuttavaga, kes soovitas, et võiksin proovida MMSi, millest oli hiljuti kuulnud. Siis meenus ka mulle, et oot, ma olen ju sellest varem juba kahelt tuttavalt kuulnud, aga aastaid tagasi. Toona see info mind absoluutselt ei kõnetanud ja ma ei tundnud üldse huvi, mis see õieti on. Olin kogu asja sootuks unustanud. Kuid nüüd, kui mulle juba kolmas inimene seda mainis, tuli teema meelde ja ma helistasin oma tuttavale, kes seda mulle oli algselt tutvustanud ja teadsin, et tal on see kodus oma tarbeks olemas.

Kuidas sa nüüd usaldasid infot, mille olid aastaid tagasi kõrvale lükanud?

Nüüd olin teises situatsioonis ja teadlikkuses ning võtsin selle info kohe vastu. Mul tekkis otsekohe usk ja usaldus. Enam ei olnud mul kahtlust. Oli tunne, et ma ju TEAN sellest. Seemned olid vahepeal idanema läinud.

Mu hea tuttav ütles, et teab, kes mind võib aidata ja juhatas mind MMSi Facebooki grupi ühe eestvedaja, Janika juurde, kuna tema oli oma lapse MMSiga väga raskest seisundist välja toonud ning tal oli sel alal palju kogemusi.

Ma läksin Elega Janika juurde. Ele oma siniste pandasilmadega lamas diivanil ja mina kirjutasin üles programmi, kuidas teda tervendama hakata. See kõik kõlas nii loogiliselt: tuli teha puhastust, puhastust ja veel kord puhastust ning siis küllastada organism mikroelementide ja vitamiinidega ning samas tõsta immuunsust.

Me alustasime fanaatiliselt programmi järgimist. Selleks võtsin end töölt vabaks, et saaksin täielikult pühenduda lapse ravimisele, sest teha tuli küllaltki palju ja Elel endal ei olnud selleks üldse energiat.

Milles see programm seisnes?

Hakkasin talle andma MMSi kolm korda päevas kolm tilka. Lisaks veel toormahlu: peedi, porgandi ja muid puu- ja aedviljamahlu; ajurveeda vürtsisegu, maarjaohakakapsleid ja kurkumit; väljastpoolt tuli määrida MMSi koos DMSOga, mis viib MMSi sügavale kudedesse – sinna, kuhu vaja. Põhisöögiks olid toortatrasmuutid koos erinevate toidulisanditega, kuigi söögiisu tal üldse ei olnud.

Olin ka ise sellest lõpuks nii väsinud, nagu oleks olnud kodus väikese beebiga.

Kas Elel tekkis ka tervenemiskriis?

Jah, mõnel päeval ei suutnud ta võtta rohkem kui pool tilka MMSi päevas. Siis määrisin MMSi väljastpoolt maksa piirkonnale ja DMSOd peale. Toormahladega tuli lõpuks piir ette ning neid ei suutnud ta ühel hetkel enam üldse juua. Tekkis küllastus, sest kogused olid suured.

Sul pidi ikka olema suur usaldus selle ravi suhtes, et jätkasid vaatamata tervenemiskriisile ja suurele väsimusele.

Kui sa oled EMA, siis sa teed MIDA IGANES, et su laps saaks terveks. Sa ravid teda kasvõi koerajunnidega, kui tead, et need on teisi aidanud. Ema teeb oma lapse jaoks ükskõik mida!

Ja asjad hakkasid arenema väga kiiresti.

Juuni lõpus esines ta kooli lõpuaktusel. Ta siis veel küll väga pikalt ei jaksanud püsti seista, kuid olukord oli mitu korda parem kui paar nädalat tagasi ja ta esines siiski. Tuli osta ka teatrigrimmi, et tontlikke silmaaluseid katta.

Kui aktus oli läbi ja kool sai lõpetatud, hakkas iga päevaga üha enam energiat tulema ja ka silmaümbrused muutusid kiiresti järjest heledamaks. Juuli alguseks, MMSi programmi alustamisest poolteist kuud hiljem, oli kõik OK.

Kuigi verepilt hakkas muutuma palju kiiremini. Juba paar nädalat pärast MMSiga alustamist oli arst – ja muidugi ka meie ise – väga üllatunud, nähes, et vereanalüüs on korras.

Kas arst tundis huvi, mida te teinud olete?

Ta oli üsna üllatunud jah. Samal ajal, kui last ravisin, andsin MMSi ka oma mehele, kellel olid eesnäärme probleemid ja PSA (prostata spetsiifiline antigeen) näitaja kõrge. Mees läks nädala pärast uuesti arsti juurde ja arst küsis vereanalüüsi tulemusi nähes, et mis ta teinud on… Alalhoiuinstinkti tõttu selgitas mees tagasihoidlikult, et tervendas end alternatiivsete vahenditega.

Arstile küll rääkida ei tahtnud, millega olete end ravinud, aga kas sõprade-tuttavatega jagasid seda infot?

Jah, ma neile rääkisingi. Oma töö iseloomu tõttu kohtun palju ka väikeste laste vanematega ja kes vähegi on võimeline sellist infot vastu võtma, siis nendele jagan oma kogemust. Kõikidele ei ole vaja veel rääkida, sest me oleme ju erinevatel kogemuslikel tasanditel. Info jõuab inimeseni siis, kui ta on valmis selle vastu võtma ja sellest ka aru saama.

Ma olen väga paljudele öelnud, et MMS päästis minu lapse elu.

See kõik juhtus enne, kui meedia tekitas skandaali seoses MMSiga. Kui sa ajalehest lugesid, et lapsevanemad mürgitavad oma lapsi MMSiga, siis kas see mõjutas sind kuidagi?

Ma olin sel ajal reisil. Hommikul mu pere kirjutas, et Eestis on lahti läinud tõeline täismahus nõiajaht: ajalehtedes ja ka ETV uudistes ja “Terevisioonis” räägitakse, et lastele joodetakse kloori. Ma mõtlesin, et selge, nüüd on see laine siis jõudnud Eestisse, sest ma ju tean tausta. Paljudes riikides on tehtud kampaania korras vastupropagandat, et inimesi juba ette ära hirmutada, et nad ei mõtlekski hädas MMSi poole vaadata.

Tegelikult tekitas see minus nördimust, et need, kes on hädas ja võiksid abi saada, nagu meie, nendeni see abi nüüd ei pruugi jõudagi.

Ka minu tutvusringkonnas olid paljud seda meediajama uskuma jäänud ning olid väga kriitiliselt meelestatud. Neile ma ütlesin, et mille arstid olid katki teinud, tegi MMS terveks. Kuidas ma saan seda mitte uskuda? Kuidas ma saan eitada oma isiklikku kogemust?!

Ja ometi sa ei saa rääkida oma lapse lugu tema õige nimega, sest ta on Eestis avaliku elu tegelane?

Praegu ei saa, aga usun, et see aeg tuleb. Praegu on meedia veel selline, et hea meelega räägib musta valgeks ja teeb kõmu nimel ükskõik mida ja võib olla väga julm. Ootame siis veel pisut, et tõde saaks rahulikult tõusta.

Küsitles Meredi Tuule

Artikkel ilmus algselt Telegrami 6. paberajakirjas 2017. aasta suve lõpus.

Foto: Shutterstock

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
17yG7mpTcuJJbaXBufZweCX7nNqyoAs2Cs

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6