Foto: Pixabay/ pexels.com

Elujõutoetaja Kairi Kuha kirjutab, kuidas on seotud kopsud, kurbus ja koroona – nimelt, Hiina meditsiini kohaselt on kopsud seotud metalli elemendiga, sealhulgas mineraalainetega. Tänapäeval elame me toitemineraalainete puuduses ja toksiliste metallide külluses, mille tõttu kannatab nii kopsude kui ka jämesoole töö. Paraku on nii kopsud kui ka jämesool juba pikemat aega löögi all. Loe täpsemalt, miks see nii on ja millised on lahendused sellele väga levinud probleemile.

Kirjutan praegusest olukorrast pisut teistsuguse vaatenurga alt, et näidata võimalikke põhjuseid, miks me oleme sellesse sattunud ja kuidas ennast välja aidata. Kopse ja koroonat oskab praeguses olukorras seostada enam-vähem igaüks. Aga mis on neil pistmist kurbusega? Õigupoolest väga palju, kuigi see seos võib esmapilgul tabamatuks jääda. Ma ütleks, et see on lausa võti, mis ühe teisele avab.

Hakatuseks pöörame pilgud Hiina meditsiini poole

Selle kohaselt on kopsud seotud metalli elemendiga, sealhulgas mineraalainetega. Minu kogemuses elujõutoetaja ja kehakeemia spetsialistina on mineraalainetel meie organismis eriline roll. Nimetan neid elu süüteküünaldeks, ilma milleta me ei peaks minutitki vastu. Tänases päevas elame toitemineraalainete puuduses ja toksiliste metallide külluses. Kui meie organismil ei ole kasutada toitemineraalaineid, lähevad nende asemel käiku mingis aspektis sarnaselt toimivad või sarnase aatommassiga toksilised metallid. Viimased saavad kuhjuda kõikjale organismi, kuid olulised ladestuskohad on kopsud ja jämesool kui tähtsad puhastuskanalid. Ka seedetrakti lõpp-organ on Hiina meditsiinis seotud metalli elemendiga. Selleks et organism saaks optimaalselt töötada ning meie ise heaolutunnet ja tugevat tervist nautida, peavad need kaks meid puhtana hoidma.

Paraku on nii kopsud kui ka jämesool juba pikemat aega löögi all. Kopsude kaudu peaks lahkuma inimese organismist 70% toksilistest jääkidest. Tänases saastunud maailmas on toksiline koormus eriti suur ja kopsud peaksid erilise hoolega puhastuma. Kahjuks ei tööta see kanal enam kuigi tõhusalt, sest tänapäeva inimene hingab pigem pinnapealselt. See omakorda ei võimalda kõike ebavajalikku välja lükata. Korralik puhastumine eeldab sügavat diafragmahingamist, sellist, millega kõht silmanähtavalt kaasa liigub. Inimesi jälgides ei ole seda märgata ja paljud uuringudki on jõudnud samale järeldusele.

Miks on hingamine jäänud pinnapealseks?

Palju pannakse selle arvele, et me tahame saledad välja näha ega julge kõhuga sügavalt hingata. Ma ei usu, et see põhjus nii lihtsakoeline oleks. Mulle tundub, et pinnapealse hingamise taga on pigem sümpaatilise närvisüsteemi ülekasutus ja sellega sageli kaasnev üleüldine tardunud olek. Sümpaatiline närvisüsteem valmistab meid võitluseks ja sunnib pinnapealselt hingama. See ei lase meil õhku sügavalt ja rahulikult diafragma abil sisse tõmmata ega lükka süsteemis ringelnud kasutatud õhku päris lõpuni välja, et jääkained võimalikult tõhusalt eemaldataks.

Sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerimine peaks olema lühiajaline. Kuid väsimus lukustab inimese pahatihti sellesse režiimi. Väsinud organism vajab palju puhkust. Kui ta seda ei saa ja teda pidevalt piitsutada, hoiab see pidevalt käigus võitle-ja-põgene režiimi. Pikem viibimine võitle-ja-põgene režiimis on väga kurnav. Kui organism ei saa sealt välja, siis leiab ta sageli ühe teise lahenduse – tõmbab end lisaks tardseisundisse. Seda võib mõneti võrrelda šokiseisundiga, mis on antud inimesele kaitseks, kui ta saab eluohtlikult vigastada. Et ta ei tunneks selles valu ega võimaliku suremise agooniat. Šokk ei võimalda kuigi kaua elada, selle asemel on organismil kasutada tardseisund, mis on oluliselt leebem. Selles seisundis on näiteks tundmine, hingamine, taastumine ja energia tootmine pärsitud, kuid tagavad hädapäraseks elus püsimiseks vajaliku. Head enesetunnet ja tugevat tervist selles seisundis loota ei ole. Selles seisundis inimesed on pidevalt väsinud ning kannatavad sageli erinevate, üha progresseeruvate kaebuste all.

Lisaks meie hingamissuutlikkusele tuleks vaadata ka asjaolu, et saaste tõttu on õhu hapnikusisaldus vähenenud. Peale selle on läbipõlenud inimorganismi suutlikkus veres hapnikku siduda ja transportida kasinamaks jäänud. Nii et meil on kopsude ja selle läbi kogu organismi puhastumisel ja hapnikuga varustamisel peal mitmekordsed pidurid, mis võimendavad väsimust. Hingamine, mis on nii loomulik tegevus, vajab erilist tähelepanu ja tõhustamist. Hapnikurikas veri aitaks võidelda paljude haigustekitajate vastu, ilma selleta on meie kaitse ka praeguse viiruse vastu võimalikust palju kasinam.

Kuigi esmatähtis, on hingamine ja hapnikuga varustatus on ainult üks osa probleemist

Läheme tagasi kopsude ja jämesoole ning toksiliste metallide juurde. Ega ilmaasjata ole kopsu- ja jämesoolevähk vähisurmade pingerea tipus. Kopsude probleemidest ma juba rääkisin, vaatame nüüd jämesoolt. Seda peetakse samuti üheks kõige toksilisemaks organiks. Põhjus on väga lihtne – sinna kogunevad seedetegevuse jäägid, sealhulgas maksa puhastumise jäägid. Paljudel inimestel on sobimatu toidu ja liigse stressi tõttu kõht kinni. Kõhukinnisus tähendab seda, et söömisest toidu väljutamiseni kulub rohkem kui 20 tundi. Kui kõht käib läbi kahe päeva tagant ja väljaheide on normaalse konsistentsiga, on see ikkagi kõhukinnisus. Tänases toksilises maailmas oleks hea, kui kõht vähemalt kaks korda päevas läbi käiks ja väljaviimisele kuuluv jämesooles pikemalt ei viibiks.

Hiina meditsiini järgi on keha organitel oma kell, mille järgi need käivad – millal on tegevus kõige aktiivsem ja millal kõige passiivsem. Jämesoole parim aeg on hommikul 5–7 vahel. Selles vahemikus tuleks käia soolt tühjendamas. Nimelt lõpeb maksa puhastumine öösel kell 3 (mil paljud toksiinidega ülekoormatud inimesed nagu kellavärk üles ärkavad). Hommikul viiest seitsmeni oleks hea hakata töödeldud jääke välja viima. Kui paljud meist ärkavad selles vahemikus ja soolt tühjendavad? Ilmselt mitte kuigi paljud. Nii seisab mass soolestikus ülearu kaua ja keha hakkab mineraalainepuuduses sealt nii mõndagi tagasi ”kurnama”, lootuses jääkidest midagi elutegevuseks vajalikku leida. Arvan, et meeleheitlik püüe läbitöötatud toidust veel miskit saada on samuti üks kõhukinnisuse põhjustest.

Kopsud on kurbuse kodu

Läheme tagasi artikli alguse juurde ja vaatame, kuidas on kurbusest saanud võti kopsuprobleemidele. Kopsud on kurbuse kodu. Kui kehas on kurbust, siis see mõjutab ennekõike kopse. Sellest, kuidas kurbus füüsilist keha mõjutab, on lihtne kurvastavaid inimesi vaadates aru saada. Norus ninaga vajub rindkere sisse, õlad kaitseks ette. Selliselt ei saa korralikult hingata. Meie ribidel on nn andurid, mis saadavad ajju signaale. Kössis inimesel saadavad need ajju häiresignaali ja loovad ärevust. Mis on ka loomulik, sest ärevus annab märku sellest, et miskit on valesti ja vajaks paremaks toimimiseks muutmist. See miski on kehahoiak, mis sügavalt hingata ei võimalda. Tänane inimene on ärevusega sedavõrd harjunud, et ei oskagi sellega suurt midagi peale hakata.

Kui rääkida eri terapeutidega, siis nende sõnul on kurbus üks tänase inimese valdavaid emotsioone. See on meie keha kurbus, lein kaotatud loomuliku elu ja täitmata vajaduste pärast. Koos toksilisusega muudab lein kopsud vastuvõtlikuks haigustele. Minu jaoks on täiesti mõistetav, et praegusel hetkel lainetav viirus mõjutab kõige raskemini kopse. Haigused hakkavad laiemalt levima siis, kui inimesed on millegipärast nõrgestunud. Varem nõrgestasid meid sõjad, ikaldusest tingitud näljahädad, tänapäeval ennekõike toitainetühi toit, toksilisus, ebaloomulik elukeskkond ja eluviis. Viirushaigused toovad esile organismi nõrgad kohad, need on lausa märguanded, et me vajame muutust.

Aeg on tõusta ja kasvatada elujõudu, pakkuda rõõmu ning taastada oma tõeline vägi. Ainult siis, kui me võtame kuulda keha sõnumeid ja vaatame seda, kuidas on elatud tervena enne meid, kohandades seda kõike tänastele oludele ja tingimustele, saame hakata tervenema.

Lahendused on olemas ja need on tegelikult väga lihtsad!

Need saab võtta kokku koondnimetajaga: tagasipöördumine loomuliku elu juurde. Tagasi loomuliku terviktoidu juurde, mis on kasvanud mahedalt me omal maal. Tagasi looduse rüppe, loomuliku valguse kätte, mis laseb meie kehal toimida kooskõlas ööpäeva ja aastaaegade rütmiga. Tagasi metsa veerde, kust saame tervist, rahu ja tuge kõige raskematelgi hetkedel, lubades looduse tarkusel end toetada. Eemale tehiskiirgustest, mürast, kõige saastunumast õhust. Tagasi naturaalsetest materjalidest rõivaste ning elamuehituse ning -sisustuse juurde. Tagasi ühtsete kogukondade juurde, mis pakuvad seltsi ja tuge igas päevas. Nii nagu see varem on olnud.

Elujõutoetaja Kairi Kuha

Facebookis leiad Kairi SIIT.