Telegram avaldab ühe 2012. aastal Delfi Naistekasse kirjutatud loo, kus Pille S. räägib oma pere kogemustest apteegivitamiinidega.

Tahaksin teiega jagada oma kogemust. Pärast seda, kui loobusin poevitamiinide tarbimisest ning viskasin oma kodust välja pea kõik ravimid, on meie pere tervem kui kunagi varem.

Ma ei ole muidu mingi eriline ökomutt, nagu paljud kindlasti arvavad. Sünnitasin haiglas, kasutades valuvaigisteid, mu laps on vaktsineeritud. Sööme aeg-ajalt ka purgisuppe ja käime Hesburgeris friikaid ning burkse ostmas. Täitsa tavaline elu. Välja arvatud selles osas, et kunstlikke vitamiine me tõesti ei tarbi ning ravimeid kasutame maksimaalselt paar korda aastas, kui enam tõesti mitte midagi muud üle ei jää.

Minu väikene “sõda” ravimitööstusega sai alguse umbes neli aastat tagasi, kui mu laps oli pidevalt haige. Elu käis rütmis “nädal lasteaias, kaks kodus”. Loomulikult pidin mina temaga kodus olema, sest mudilast ju üksi jätta ei saa. Tööandja ei olnud õnnelik.

Iga kord, kui lapsel algas nohu või ta paar korda köhatas, pumpasin ta korralikult erinevaid apteegirohtusid täis (köharohi, nohurohi, valuvaigisti jne), söötsin talle peoga vitamiine sisse (päevakübar, C-vitamiin, kaltsium, magneesium jne), pakkisin ülisoojalt riidesse ning rõhutasin närviliselt: ära nüüd haigeks jää, ära ometi haigeks jää… No muidugi oli varsti palavik üleval ning nädal aega kodus nelja seina vahel jälle kindlustatud.

Loomulikult jooksin iga haiguseilminguga ka arsti juurde, sest telefoni teel arst hoolduslehte välja ei kirjutanud ning endal oli ka mure ja vajadus targema inimese nõuannete järgi. Perearst soovitas iga kord erinevaid vitamiine ning jagas lahkesti infolehti. Mina läksin kohe apteeki ja varusin koju kohe hea hunniku.

Aga mu lapse tervis läks hoopis hullemaks, kuigi sõi iga päev vitamiine. Nädal lasteaias, kaks kodus ja nii pea kaks aastat järjest. Minu mõõt sai täis sel aastal, mil mu nelja-aastasele määrati ühe aasta jooksul neli antibiootikumikuuri! Esimene oli köha vastu, aga need rohud ei toiminud! Proovisime teise toimeainega antibiootikume, siis sai köha kontrolli alla. Ta sõi neli nädalat järjest antibiootikume, mis hävitasid tema immuunsüsteemi täielikult.

Järgmine ehk kolmas kuur kirjutati välja juba kuu aega hiljem, kui laps sattus ülitugeva pea- ja kõhuvaluga haiglasse. Valu põhjust välja ei tulnudki, aga antibiootikumidega saadi valu eemaldatud. Neljas kuur tuli juba paari kuu pärast – kõrvapõletik! Loomulikult oli ta antibiootikumikuuride ajal söönud ka probiootikume ja lisaks veel vitamiine, aga need ei avaldanud mingit mõju.

Ja siis otsustasin, et mulle aitab. Ei ühtegi antibiootikumi enam, ei ühtegi vitamiini. Selle asemel hakkasin hoopis toidule ja tervislikele eluviisidele tähelepanu pöörama. Jälgisin, et laual oleks iga päev õunad, pirnid, porgandid, kapsas jms köögiviljad, suvel varusin külmkapi külmutatud marju täis, otsisin üles tuttavad mesinikud ning panin lapse trenni kirja.

Järgmine kord, kui lapsel hakkas tekkima nohu, siis selle asemel, et ärritunult korrutada “Ära jää haigeks!”, ütlesin talle täiesti rahulikult: “Nohu on okei. Mõnikord võib ju haige ka olla!” Panin ta jalad sinepivanni, andsin lusikatäie mett ja ühe küüslauguleiva ning saatsin magama. Hommikuks polnud nohust jälgegi. Avastasin, et mõtetel on võimas jõud – mida rahulikumalt ma lapse haigestumisse suhtusin, seda kiiremini haigus tal möödus.

Kui põnn paar kuud hiljem köhima hakkas, pakkusin talle vaid meega teed, tegin rinnale kartulikompressi, määrisin tallaalused kokku Vietnami salviga ning hoidsin tal villased sokid jalas. Lisaks käisime ühe kümnekorrase kuuri ka soolakambris. Ilma ühegi keemilise ravimita oli põnn nädala pärast terve kui purikas. Nii elasime üle ka tuulerõuged ja mingi okseviiruse.

Nüüd käib ta kaks korda nädalas korralikult trennis, nädalavahetustel käime terve perega ujumas, viibime võimalikult palju õues ning hoolitsen selle eest, et me kõik sööksime korralikult köögivilju. Kaks aastat pole mu laps haige olnud. Arsti juures pole vähemalt sama kaua käinud.

Kindlasti ütlete nüüd, et lapsed ongi esimestel lasteaia-aastatel palju haiged ning see on normaalne, et ta suuremaks kasvades enam nii kiiresti tõbesid külge ei saa. Jah, selles on kindlasti oma osa. Aga meie abikaasaga oleme samuti tervemad kui varem. Ma ei mäleta enam, millal me viimati haiguslehel olime, varem juhtus seda vähemalt kord kvartalis.

Allikas: Delfi Naistekas

Toimetas Mariann Joonas