Nimi floating on alternatiivnimi teaduslikule nimele REST (Restricted Environmental Stimulation Technique). Lühidalt on see rahustav vann, milles inimene lesib selili 30%-se soolveega täidetud kambris – seal on pime, vaikne ja temperatuur on umbes 35° ning kuna piir õhu ja vee vahel kaob, võib täiesti segamatult ja rahulikult lõõgastuda. Floating’u kohta on öeldud ka, et see on justkui emaüsas lebamine.

Üle 50 aasta teadust

Floating’u kasulikkust tervisele hakkas vähehaaval uurima USA arst John C. Lilly  1954. aastal. Lilly avastas, et tänu REST-tehnikale aeglustus ajulainete töö sügava une tasemele, mistõttu sellel tehnikal on rahustav toime.

1980-ndatel jõudis floating Rootsi. Meedia ja inimeste tähelepanu aga on see meetod ning selle mõjud pälvinud alles viimase kümne aasta jooksul. Praegu on ainuüksi Rootsis 100–120 floating-kambrit. Rootsi psühholoogide seltsi sõnul võib floating-kambris lõdvestumine olla alternatiivraviks stressi vähendamises ja pikaajalise valu leevendamises ning see on turvaline ja kõrvalmõjudeta.

Paljudes ülikoolides üle maailma on seoses floating’uga läbi viidud mitmeid uuringuid, mis kinnitavad, et floating

– aitab lõdvestuda;

– vähendab lihaspingeid;

– parandab und;

– suurendab loovust;

– vähendab peavalu;

– vähendab stressi, pinget ja ärevust;

– alandab vererõhku;

– leevendab ajavaheväsimust;

– on sobivaks täienduseks psühhoteraapiale;

– aitab selgroo- või kaelavigastusega patsiente.

On öeldud, et kui oleks võimalik panna kõik REST-tehnika mõjud ühte tabletti, siis tõrjuks see turult välja nii vaaliumi, Prozaci kui ka Viagra. Tänapäeva ühiskonnas suureneb üha enam uskumus, et terviseprobleemidele on tavapärase ravi kõrval olemas ka loomulikumaid ning kõrvalmõjudeta alternatiive. Igal kasutamiskorral kogeb patsient tõelist lõõgastust, mille mõju kestab ka veel pikka aega pärast ravi.

Kõige turvalisem viis väga võimsaks siserännakuks

Nii on floating’u kohta öelnud muusik ja maailmarändur Tom Valsberg oma raamatus “Kuidas rännata ilma hirmuta”. Valsberg kirjeldab, kuidas üks sessioon kambris kestab umbes tunni ning esimesed 15 minutit, kui alles olukorraga harjud, võib keha isegi veidi sügeleda. Hiljem aga muutuvad ajulainete sagedused tavapärastest alfa- ja beetalainetest teetalaineteks, mis esinevad tavaliselt enne unne suikumist ja ärkamist. Teetalainetel võnkumist saab kasutada võimendatud loovuse tekitamiseks ja probleemide lahendamiseks, seega võid kambris lebades leida nutikaid lahendusi oma igapäevaprobleemidele.

“Floating tank on kõige turvalisem viis väga võimsaks siserännakuks, mida ma tean. Sügavad meeleseisundid võivad tekkida ilma pingutamata juba mõnekümne minuti jooksul. Kohe kahju hakkab mägedes aastaid mediteerivatest babadest, sest hõljumiskambris saab tulemusi meditatsioonist lihtsamini ja kiiremini,” ütleb Tom ja lisab peatüki lõpus: “Floating tank’i uurijad Rootsis väidavad, et arvestades, kuidas mõjub hõljumine meie kehale ja teadvusele, võib ühte sessiooni kambris võrrelda isegi nädalase puhkusega.”

Antigravitatsioonist ja teistest mõjudest

Floatingu-laboratooriumides on juba aastaid uuritud, kuidas floating oma mõjusid saavutab. Põhjaliku teejuhise selle kohta on kirjutanud Michael Hutchinson raamatus “The Book of Floating – Exploring the Private Sea”. Seal toob ta välja floating’u seitse mõju inimkehale ja -meelele.

Antigravitatsioon. Tihke Epsomi soola lahuse tekitatud hõljumistunne vabastab keha gravitatsioonist, luues täielikult kaaluta oleku. Gravitatsioon, mis teadupoolest hõlmab 90% kogu kesknärvisüsteemi tegevusest, on tõenäoliselt üks suuremaid tervisehädade põhjuseid – seljavalu, lõdvad kõhulihased, jala- ja liigesevalud ning lihaspinge tulenevad kõik valest kehahoiakust. Seega, kui vabastada aju ja luustik gravitatsioonist, vabaneb suur kogus energiat, mistõttu hakkab enamik ajust tegelema meelte ja vaimuga ning kõrgeneb teadlikkus sisemistest seisunditest.

Ajulained. Paljuräägitud alfalainetest, mida aju lõõgastumishetkedel tekitab, on palju huvitavamad neist aeglasemad teetalained, millega kaasnevad eredad mälestused, vaba assotsiatsioon, kirkad arusaamishetked, loominguline inspiratsioon, rahu ning ühtsustunne universumiga. Floating-kambri kasutajad sisenevad kiiresti teeta-seisundisse, olles samas ärkvel ning teadlikud kõigist oma erksatest kujutluspiltidest ja loovatest mõtetest, mis nende peast läbi käivad, ning pärast kambrist väljumist jätkab aju loovust soodustavate teetalainete genereerimist kuni kolm nädalat.

Vasak ajupoolkera/parem ajupoolkera. Vasak ja parem ajupoolkera funktsioneerivad täiesti erinaval viisil. Vasak ajupoolkera tegeleb pisiasjadega, töötleb detailset informatsiooni, analüüsides seda osadeks võetuna. Parem ajupoolkera seevastu paneb detailid tervikuks kokku; see töötab seaduspärasusi ära tundes – haarab kiirelt nii visuaalselt kui ka intuitiivselt terviklikku informatsiooni. Tihti kipub meie kultuuris enamhinnatud ja -kasutatav domineeriv ja analüütiline vasak ajupoolkera oma informatsioonimüraga varjutama parema ajupoolkera peenemat informatsiooni. Hiljutised uuringud aga näitavad, et floating ergutab parema ajupoolkera tööd.

Kolm aju. Viimase 25 aasta jooksul läbiviidud uuringute põhjal on USA Riikliku Vaimse Tervise Instituudi juhtiv ajuteadlane Paul MacLean toonud veenvaid tõendeid selle kohta, et inimese ajul on kolm psühholoogilist kihti, millest igaüks vastab ühele etapile meie evolutsiooni ajaloos. Selle “ajukolmainsusteooria“ kohaselt nimetatakse vanimat kihti roomaja ajuks, mis juhib ürgseid enesealalhoiu, paljunemise ja jätkusuutlikkuse funktsioone. Roomaja aju kohal asub n-ö siseaju, kust tulevad kõik meie emotsioonid. Ajuosadest kõige hiljem arenenud on selle käärulise hallolluse nn mõtlev kaaneosa, mida nimetatakse neokorteksiks ja kust pärinevad abstraktsed, kognitiivsed funktsioonid: mälu, intellekt, keeleoskus ja teadvus.

Kuigi eri ajuosadel on ka mitmeid kattuvaid funktsioone, on nad siiski väga erinevad nii keemia, struktuuri, toimingute kui ka ülesehituse poolest. Kolm aju peaks ju olema parem kui üks, kuid kahjuks ei ole mingi laastava disainivea tõttu ühendus ja kooskõla neokorteksi ja kahe vanema ajukihi vahel piisav. Selle puuduse tõttu on kõrgema ja kahe madalama ajukihi vahel pidevad lahknevused, mida MacLean nimetab skisofüsioloogiaks ning mida meie tunnetame vastuoluliste impulsside näol: mitteteadlik ja teadlik, metsik ja tsiviliseeritud, himur ja armastav, rituaalne ja sümboolne, ratsionaalne ja verbaalne.

Vahel siiski tegutsevad ajukihid harmoonias – neil harvadel elujõulistel hetkedel, mil keha ja vaim ühinevad ning meie teod on sundimatud ja spontaansed. Taolisi täiuslikke hetki on aga raske ette ennustada. Nüüd on tõendeid selle kohta, et tänu suurenenud sisemisele teadlikkusele ja vähenenud keha tunnetamisele soodustab floating aju vertikaalset tööd, see tähendab tugevdab sidet ja harmooniat ajukihtide vahel. Arvatakse, et floating võimaldab meil saavutada neid nn täiuslikke hetki just siis, kui me seda ise soovime.

Neurokemikaalid. Neuroteadlased on hiljuti avastanud, et aju on endokriinne organ, mis eritab hulgaliselt meie käitumist mõjutavaid neurokemikaale. Igaüks meist tekitab nimetatud kemikaale erinevates kogustes: näiteks inimesed, kes tekitavad rohkem endorfiine – looduslikke opiaate – kogevad rohkem naudingut kui need inimesed, kelle aju neid vähem tekitab.

Katsed näitavad, et floating suurendab endorfiinide teket ning samas vähendab oluliselt stressitekitavate neurokemikaalide hulka nagu adrenaliin, norepinefriin, ACTH ja kortisool. Neurokemikaalidega seoses räägitakse ka n-ö üsasse naasmise teooriast, kuna lapseootel naise keha tekitab keskmisest kaheksa korda rohkem endorfiine. Kui inimene lebab floating-kambris tihkes ja soojas soolalahuses ning ta keha tuikab ühtlases rütmis ja aju tekitab endorfiine, siis on võimalik, et alateadvuses kerkivad esile mälestused sünnieelsest ajast.

Biotagasiside. Biotagasiside uuringute põhjal teame nüüd, et inimesed on võimelised õppima pea iga oma keha rakku teadlikult tahtele allutama. Protsesse, mida kaua aega peeti tahtmatuks, nagu ajulainete rütm ja ulatus, tervenemine, vererõhk, südamelöökide kiirus ja tugevus, hingamiskiirus, silelihaste pinge ning hormoonide ja neurotransmitterite eritamine, arvatakse nüüd olevat ohjatavad. Biotagasisidemasina tööpõhimõte on järgmine: see võimendab kehas iga väiksematki muutust, millele hetkel keskendutakse, ja niiviisi on võimalik ennast väliskeskkonnast välja lülitada. Selline välise stiimuli väljalülitamine on just see, mida floating-kamber kõige paremini teeb – see töötab peaaegu nagu “orgaaniline” biotagasisidemasin, kambris on iga füüsiline aisting võimendunud ning puuduvad välised segajad, seega võime me sügavalt lõõgastuda ja keskenduda ükskõik millisele kehaosale või organismi süsteemile.

Homöostaas. Inimese kehal on äärmiselt tundlik enesejälgimis- ja isereguleerumissüsteem, mis teeb pidevalt tööd selle nimel, et säilitada organismi homöostaasi – tasakaalu, harmoonia ja stabiilsuse optimaalset seisundit. Eelnevat arvesse võttes võime stressi defineerida kui meie sisemise tasakaalu lõhenemist, loomuliku homöostaasi häiritust. Uuringute kohaselt on floating’u tugevaimaks toimeks selle võime viia keha tagasi homöostaasiseisundisse.

Kui me vaatame vaimu ja keha ühtse süsteemina, siis on selgelt näha, kuidas välised stiimulid pidevalt õõnestavad selle süsteemi tasakaalu – iga müra, iga temperatuuriaste, mis on kõrgem või madalam meie optimaalsest kehatemperatuurist, iga uus inimene, keda kohtame, ning kõik, mida me näeme või tunneme, võib häirida meie homöostaasi. Kambrisse sisenedes lõpeb aga kohe enese pidev kohandamine väliste stiimulitega. Kuna puuduvad välised ohud ja pinge kohaneda väliste sündmustega, võib süsteem pühendada kogu energia oma normaalse seisundi (st tervise, elujõu, entusiasmi ja elurõõmu) taastamiseks.

Vaata ka videot:

Allikad: Teraapia, Tom Valsberg ”Kuidas rännata ilma hirmuta”, 2012, Kirjastus Pilgrim, Floating

Lisainfot floating’u kohta Eestis: Floating.ee

Loe lisaks teaduslikku lähenemist floating’ule

Foto: relaxhaven.com.au, floating.ee

Toimetas Mariann Joonas