Pikka aega on eeldatud, et mälu ja õpitud kogemused tekivad elu jooksul ning neid saab edasi pärandada vaid õpetamise teel või järgmise põlvkonna isikliku kogemusega. Kuid värsked uuringud näitavad, et meil võib olla olemas mingi mehhanism, mille abil pärandame kogemusi ka DNA kaudu. Meie hirmud ja foobiad võivad pärineda eelmiste põlvkondade kogemustest, mis on mingit laadi geneetilise mälu kaudu meile edasi pärandatud.

Teadlased arvavad hiirtel tehtud katsete põhjal, et traumaatilised sündmused võivad mõjutada sugurakkude DNA-d ning mõjutada järgmiste põlvkondade aju ehitust ja käitumist. Sellest avastusest loodetakse suurt abi foobiate paremaks mõistmiseks.

Kust on pärit irratsionaalsed foobiad?

Uuring, mis avaldati teadusajakirjas Nature Neuroscience, kirjeldab, et hiired, keda treeniti kindlaid lõhnu vältima, pärandasid selle vastumeelsuse ka oma järglastele mitme põlvkonna vältel. Hiiri mõjutati selliselt, et nad õppisid kartma kirsiõitele sarnast lõhna ning uuriti, mis juhtub sperma DNA-ga. Leiti, et see osa, mis vastutab selle lõhna tundmise eest, on rohkem aktiveerunud. Nii järgmine kui ka ülejärgmine põlvkond hiiri olid kirsiõite lõhna suhtes eriti tundlikud ning püüdsid seda vältida, kuigi nad ei olnud kunagi sellega seoses midagi negatiivset kogenud.

Ei ole selge, kas sattus väike kogus lõhna vereringesse ning mõjutas sel viisil sugurakkude arengut või saadeti signaal ajust, et muuta DNA-d. Raportis järeldati, et “Vanema kogemused veel enne lapse eostamist mõjutavad märgatavalt järgmise põlvkonna närvisüsteemi struktuuri ja funktsiooni.“ See võib selgitada, miks kannatavad mõned inimesed pealtnäha irratsionaalsete foobiate all – need võivad olla esivanematelt päritud kogemused.

Epigeneetiline mälu

See leid kinnitab, et on olemas generatsioonide vaheline epigeneetiline pärandamise mehhanism ning et keskkonna mõju isiku geenidele on võimalik edasi pärandada. Professor Marcus Pembrey kommenteeris, et see leid on väga oluline foobiate, ärevuse ja posttraumaatilise stressi uurimisel ning pakub mõjuvat tõendusmaterjali, mille põhjal peaks teadlased hakkama tõsisemalt suhtuma generatsioonide vahel pärandatava mälu uurimisse. “Kahtlustan, et me ei hakka mõistma neuropsühhiaatrilisi häireid või ülekaalulisust, diabeeti ning metaboolseid häireid paremini, kui me ei võta arvesse mitut generatsiooni hõlmavat lähenemist,“ ütles Pembrey.

Epigeneetika on aina enam levinud uurimisvaldkond. Selles uuritakse erinevate omaduste pärandamist mitte-geneetiliste mehhanismide kaudu ning “rakumälu“ mõistet. On leitud, et näiteks perekondades, milles esivanemad on mingil hetkel kogenud tõsist toidupuudust ja nälga, on järeltulijatel suurem tõenäosus haigestuda südamehaigustesse ja diabeeti. Seda võiks selgitada epigeneetilise mälu abil – keha mäletab nälgimist, olemata seda tegelikult kunagi ise kogenud. Seetõttu kipub inimene rohkem sööma ja keha rohkem energiat varuma.

Allikad: BBC, Telegraph, Nature, Science Daily

Foto: steveseay.com

Toimetas Katrin Suik