GMO-toitude pikaajaline mõju inimestele ja keskkonnale on praegu veel teadmata, kuna esimesed geneetiliselt muundatud toorainest toodetud toidukaubad jõudsid poelettidele kõigest kakskümmend aastat tagasi. Toitumisuuringud on juba iseenesest väga keeruline valdkond, kus ei ole praktiliselt võimalik kõiki võimalikke kombinatsioone piisavalt suure hulga inimeste peal piisavalt pika perioodi jooksul testida, et saada kindlaid tulemusi. Sama kehtib geenmuundatud toitude kohta. Geneetik David Suzuki on väljendanud muret, et kuni inimesed jätkavad GMO-de tarbimimst, on nad osa “massiivsest geneetilisest eksperimendist“. Värske uuringu andmetel jõuavad geneetiliselt muundatud toidu tarbimisel inimeste vereringesse muudetud DNA-fragmendid. Mida see täpsemalt kaasa toob, ei ole veel selge.

Andmebaasis Public Library of Science (PLOS) avaldatud uuringus rõhutavad teadlased, et toidust pärinevad DNA-fragmendid kannavad terveid geene seni teadmata mehhanismi abil inimese vereringesse. Ühes uuritud vereproovis oli taime suhteline DNA kontsentratsioon kõrgem kui inimese DNA kontsentratsioon. Uuring põhines rohkem kui 1000 vereproovi analüüsil neljast sõltumatust uuringust. Geneetilise materjali ülekandumist on kahtlustatud juba aastaid, kuid see on esimene uuring, mis neid kahtlusi kinnitab.

Geeniteadus on viimastel aastatel näidanud, et erinevad organismid võivad geene omavahel jagada. Varem arvati, et geenid liikusid vaid ühe liigi piires paljunemise käigus. Geneetikud jälgisid geenide pärandumist “vertikaalselt“, emas- ja isasloomalt nende järglastele. Tänapäeval tunnustatakse aga ka seda, et geene võivad omavahel jagada erinevate liikide esindajad.

Transgeense DNA vereringesse sattumise mehhanism on ebaselge

Meie vereringet peetakse väliskeskkonnast ja seedesüsteemist hästi eraldatud keskkonnaks. Toidust pärinevad suured makromolekulid ei saa siseneda otse vereringesse. Valgud ja DNA lõhustatakse seedimise käigus väiksemateks osakesteks aminohapeteks ja nukleiinhapeteks, mis imenduvad keerulise ja aktiivse protsessi käigus ja kantakse siis vereringe abil keha erinevatesse osadesse laiali.

Värske uuring näitas aga kindlat tõendusmaterjali selle kohta, et DNA-fragmendid, mis on piisavalt suured, et kanda terveid geene, suudavad mingil moel vältida lõhustumist ja siseneda inimese vereringesse. Samuti on selge, et geneetiliselt muundatud toitu tarbivate loomade puhul jõuab muundatud DNA loomalihasse ja piimasse.

Biotehnoloogia firmad on liigutanud geene ühelt liigilt teisele n-ö “horisontaalselt“ ilma bioloogiliste piiranguteta. Need reeglid, mis kehtivad “vertikaalsele“ geenide ülekandumisele, ei kehti tingimata laboris siirdatud geenidele. Geenide transplantatsioonil eeldatakse, et geenide pärandumise printsiibid on üldjoontes samad nii vertikaalsel kui ka horisontaalsel ülekandumisel. Kuid see eeldus ei vasta tingimata tõele, mis näitab, et GMO-sid peaks palju hoolikamalt uurima enne, kui me neid tarbima hakkame.

Üks väike mutatsioon inimese geenis võib määrata väga palju ning kõigest ühe väikese geeni liigutamine peremeesorganismist teise organismi muudab täielikult selle geeni avaldumise konteksti.  Sisuliselt ei ole võimalik ennustada, kuidas see geen käituma hakkab ja mis selle tulemuseks on. Me arvame, et biotehnoloogialaboris toimub hoolikas “disainimine“, kuid tegelikult on see pigem juhuslike muudatuste tegemine lootuses, et nende tulemusel tekib midagi kasutatavat. David Suzuki viitab ka sellele, et kuigi geenitehnoloogia edendajad väidavad, et selle töö taga on parimad kavatsused, siis fakt on see, et seda tööd juhib eelkõige raha.

Muutunud geenidega soolestikubakterid ja metsikud taimed

On läbi viidud ka uuringuid, mis näitavad, et geneetiliselt muundatud toidu seedimisel liiguvad muundatud geenid nii inimeste kui ka loomade puhul soolestikubakteritesse ning muudavad nende olemust. Geneetiliselt muundatud loomasööta on kasutatud juba 1996. aastast ning ei ole haruldane näha loomi, kes on täielikult GMO dieedi peal. Sigade puhul on GMO loomasööda puhul leitud seoseid tõsise soolestikupõletiku ja laienenud emakaga.

Geenide horisontaalne ülekandumine muundatud taimede ja nende läheduses kasvavate metsikute taimede vahel on toonud kaasa ka superumbrohtude ja -kahjurite tekke. Geenide iseeneslik ülekandumine tavalistele toidutaimedele võib ohustada üldist toiduohutust. Näiteks on USA-s dokumenteeritud juhtum, kus ainult loomasöödaks lubatud maisi geene leiti inimestele kasvatatavas maisis. Juba 2004. aastal avaldatud uuringus leiti, et herbitsiidi-resistentne transgeen võib õietolmu abil levida kuni 21 km kaugusele kontrollitud alast ning tolmeldada metsikuid taimi.

Kõigist sellelaadsetest uurimustest hoolimata kinnitavad mitmete maade valitsused, et geenide ülekandumine muundatud taimedest on vähe tõenäoline. Kas nad eksivad või levitavad tahtlikult valeinfot? Geenmuundatud taimi ja nendel kasutatavaid taimekaitsevahendeid on seostatud väga paljude haigustega ning seni tehtud teadustöö põhjal oleks piisavalt alust, et peatada GMO-toitude tootmine ja tarbimine, kuni on täpsemalt teada nende mõju inimestele ja keskkonnale.

Allikad: Collective Evolution, CE 2, PLoS ONE, Nature Institute, Mind Fully

Foto: organicme.com

Toimetas Katrin Suik