29. aprillil 2017 avaldas immunoloogia doktor Tetyana Obukhanych avaliku selgitava kirja selle kohta, kuidas vaktsineerimata lapsed ei ohusta ühiskonda. Hariduse on ta omandanud New Yorgi Rockefelleri ülikoolis, Harvardis ja Stanfordis. Vaktsiinide tulihingeliste pooldajate poolt turmtule alla sattunud teadlane põhjendab oma kodulehel peavooluteadusele selja pööramist sellega, et akadeemiline vabadus ja peavooluteadus on allutatud farmakoloogia-põhisele paradigmale, mis keskendub looduslike lahenduste asemel hirmule ja ravimite abil läbiviidavale sõjale viiruste ja bakteritega. Muide, Eestis on üle 40 aasta epidemioloogina töötanud dr Antonina Järviste avaldanud arvamust, et massvaktsineerimist ei ole üldse tarvis. Lähtume antud artikli avaldamisel seigast, et ka mitte peavoolu teadus on teadus, vaktsineerimine on vabatahtlik ning erinevate seisukohtade ja vaatenurkadega tutvumine teeb mõttemaailma arendamisele head.

Obukhanychi kirja saad pikemalt lugeda näiteks siit, lühidalt kokku võttes on tema argumendid järgmised:

1. Inimesed, kes ei ole vaktsineeritud, ei kujuta suuremat ohtu ühiskonnale kui need kes on vaktsineeritud. Seega ei ole  vaktsineerimata laste diskrimineerimine koolisüsteemis õigustatud.

2. Vaktsiinid ei ole disainitud nakkuse leviku takistamiseks vaid sümptomite ärahoidmiseks.

3. IPV (inaktiveeritud polioviiruse vaktsiin) ei saa ära hoida polioviiruse levikut. Looduslikku polioviirust ei ole USA-s vähemalt kaks aastakümmet olnud (märkus: Eestis viimased 50+ aastat). Isegi juhul kui looduslik polioviirus tuuakse reisimisega riiki tagasi, siis ei saa vaktsineerimine IPV-ga muuta avalikke ruume ohutumaks. Sest pange tähele – loodusliku polioviiruse vastu on hoopis OPV (suukaudne varasem vaktsiini versioon). Kuigi OPV on võimeline ennetama loodusliku viiruse edasikandumist, siis see asendati juba aastaid tagasi IPV vaktsiiniga ohutusprobleemide tõttu.

4. Teetanus ei ole nakkushaigus.

5. Difteeria toksoid vaktsiin ei saa ära hoida nakkuse levikut –  vaktsiin on mõeldud isiklikuks kaitseks, mitte nakkuse leviku peatamiseks. Difteeria vastu vaktsineerimine ei tee avalikku ruumi ohutumaks.

6. Atsellulaarne (ehk rakutu) läkaköha vaktsiin võeti kasutusele 1990ndatel aastatel, mis vahetas välja rakulise läkaköha vaktsiini. 2013 aastal läbiviidud uurimus ahvide tahtliku nakatamise katses näitas, et rakutu vaktsiin ei ole võimeline läkaköhasse nakatumist ära hoidma. FDA andis välja sellekohase hoiatuse 27.11.2013

Lisaks sellele avaldati 2013 a CDC teadlaste nõukogu kohtumisel, et USA-s leviva läkaköha PRN negatiivsed tüved nakkavad paremini just graafikukohaselt vaktsineeritud inimeste hulgas kui vaktsineerimata inimeste hulgas. Vt kohtumise protokolli (lk 6 lõigus Resurgence of Pertussis).

7. Hib nakkuse vaktsiin katab vaid ühte B tüübi tüve hulgaliste Haemofilus nakkuse tüvede hulgas. Hib vaktsiini kasutuselevõtt on tahtmatult muutnud haigustekitajat, milleks on nüüd tüvi F. Üldine rahvastik on seetõttu täna palju suuremas nakkusohus kui enne Hib vaktsiini kasutuselevõttu. Nende laste, kes ei ole F tüübi leviku ajastul vaktsineerinud end B tüübi vastu, diskrimineerimisel ei ole mingit teaduslikku alust. Vt teadustööd Hib nakkuse tüve muutumise kohta.

8. B hepatiit on vere kaudu nakkav haigus. See ühiskondlikult ei levi ja seda eriti laste hulgas, kes ei tee nakkusohtlikke tegevusi nagu seksimine ja süstlakasutus. Veel enam, kooli on lubatud lapsed, kes põevad kroonilist B hepatiiti. Ei ole mingit alust keelata vaktsineerimata ja tervetel lastel kollektiivis käia. Selline diskrimineerimine on ebamõistlik ja ebaloogiline.

9. Leetreid uurivad teadlased on ammu teadlikud nn “leetrite paradoksist”. Paradoks sõnastati Polandi poolt 1994 ja see seisneb selles, et kui populatsioon saab suures osas vaktsineeritud, siis leetrid muutuvad vaktsineeritud inimeste haiguseks.  Vt. sellekohast uurimustööd 1994 .

Edaspidine Polandi uurimistöö 1998 aastal selgitas välja, et need kellel ei teki immunvastust pärast esimest vaktsineerimist, muutuvad 2-5 aasta pärast aldiks leetrite nakkusele ja seda vaatamata sellele, et kõik vaktsiinid on tehtud. Sama uuring selgitas, et revaktsineerimine ei korrigeeri madalat immuunvastust, sest see on inimese immuno-geneetiline omadus. 2007 aasta uurimustöö selgitas välja, et selliseid madala immuunvastusega lapsi on USA-s 4,9%. Vt uurimust.

Kanada ja Hiina uuringud näitavad, et leetrite puhangud toimuvad ka väga kõrge vaktsineerimise protsendi juures (95-97% ja isegi 99% juures). See on võimalik seetõttu, et vaktsiini mõju kaob ajapikku ning vaktsiin ei anna sellist eluaegset kaitset, mille saab haiguse läbipõdemisega. vt uurimistöid siit ja siit.

Neist esimeses uurimustöös on dokumenteeritud, et vaktsineeritud inimesed, kes haigestuvad leetritesse on nakkusohtlikud ja 2011 aasta haiguspuhangud Quebecis Kanadas ja New Yorgis toimusid vaktsineeritud inimeste hulgas.

10. Kanadas 2011 aastal tehtud uuring näitab, et vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei ole vaktsiini kõrvalmõjud sugugi harvad. 1 laps 168 hulgast (0,6%) kasutab erakorralise meditsiini osakonda pärast ühe aastase vaktsiinide saamist. 1 laps 730 hulgast (0,14%) kasutab erakorralise meditsiini osakonda pärast 1,5 aastase vaktsiinide saamist.

​Kuivõrd risk kõrvalmõjudele, mis vajavad kiirabi, on niivõrd suur, siis peab jääma vaktsineerimise valik eranditult lapsevanematele.

• Vaktsineerimine ei hoia ära nakkusohtu ühiskonnas.
• Ka vaktsineeritud võivad haigestuda ja olla nakkavad.
• Vaktsineerimise tõttu on muutunud osad haigused hullemaks kui varem.
• Ei ole mingit teaduslikku põhjendust väitele, et vaktsineerimata lapsed kujutavad suuremat ohtu ühiskonnale. 

Vaata ka videot:

Allikad: Health Impact News, The Thinking Mom´s Revolution, Vaktsiineerimine.ee, PhD Tetyana Obukhanychi koduleht

Foto: theark.co.uk