Foto: Tanapat Lek,jew / Adobe Stock

Amalgaamtäidiseid ehk nn hõbeplomme on kasutatud hambaravis aastakümneid ja kuigi nende kasutamine on seoses komposiitmaterjalide kvaliteedi kasvuga oluliselt vähenenud, pole nende kasutamine keelatud. Hõbeplommide pooldajate sõnul on need eriti vastupidavad just suurte täidiste korral, kuna aja jooksul amalgaam paisub ning täidab augu nii tihedalt, et bakteritel pole võimalust täidise serva alla tungida. Kuid see koosneb pea 50% ulatuses elavhõbedast – raskemetallist, mis on inimesele väga toksiline, mõjutades eeskätt närvisüsteemi.

Valdavalt on hambaarstide liitude seisukoht tänapäeval see, et amalgaaplommid ei kujuta endast terviseriski, kuna nendest eralduv elavhõbedada kogus on üliväike. Samas leidub aina enam kinnitust sellele, et elavhõbedat eritub hambaplommidest enam, kui seni arvatud, ning see raskemetall ei ole kehas ohutu ka üliväikeses koguses.

Amalgaamtäidiseid on kasutatud 19. sajandi esimesest poolest ning need tekitasid vastuolulisi arvamusi algusest peale. Kaks prantsuse venda, Crawcourid, tõid hõbeplommid USA-s kasutusele aastal 1833 ning 1844. aastaks oli see materjal kasutusel pea pooltel hambaraviepisoodidel New Yorgis. Tollal ainuke toimiv hambaarstide ühendus mõistis amalgaami hukka ning keelustas nende kasutamise 1845. aastal. Kõigest kaks aastat hiljem moodustati tänapäevani tegutsev American Dental Association (ADA), mis kaitseb senini seisukohta, et amalgaam on täiesti turvaline.