Fotokollaaž: Nele Kalda + RyanKing999 + Canva.com

Olgem ausad, täna kasutab enamus naisi hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid. Kuigi eesmärk – planeerimata rasedusest hoiduda – on ju igati tore, siis kõrvalnähud on nii sagedased, et need tekitavad mulle õudu. Mina pean hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid väga suureks panustajaks õnnetutesse kooseludesse, sest kõigil antibeebi pillide infolehtedel on kirjas, et vähemalt ühel naisel 10st kaasnevad sellega depressioon ja meeleolu muutused. Kuna tean, et Harvardi uuringute kohaselt läheb kirja vaid 1,3% ravimite kõrvalnähtudest, siis see arv on ilmselgelt kordades suurem. Me ei jää küll rasedaks, aga muutume oma olemuselt ja mitte positiivses suunas.

Ükski mees ei saa teha õnnelikuks naist, kelle kunstlikult mõjutatud hormonaalsüsteem on teda õnnetuks muutnud. Samuti võivad pillid drastiliselt vähendada seksiisu. Siin võiks iga mees ka asja üle väga tõsiselt mõelda. Kas uksepeal vingus näoga vastu võttev naine on selle tõttu õnnetu, et päriselt on kõik korrast ära või ta ei saa õnne tunda, sest sinuga seksimise jaoks võtab ta antibeebipille või muid sarnaseid vahendeid, kirjutab Telegrami kolumnist ja homöopaat Merle Martinson, tuues välja põnevat infot nende ravimite infolehtedelt. Läbi teaduse ja eluliste näidete jõuab Merle ringiga tagasi kondoomide juurde…

Kui ma hakkasin aastaid tagasi päriselt ka infolehti lugema, siis ma märkasin, et igal hormonaalsel vahendil oli väga kõrge risk depressiooniks. See seletas nii mõndagi minu enda kogemuse kohta. Ma ise võtsin nooruki eas 8 aastat antibeebipille ja kasutasin hormonaalplaastrit. Mul oli millegi tõttu imelik arusaam, et vähemalt 1 kuu aastas peaks puhkust andma kehale nendest ja see oli aeg, kus mu emotsioonid olid nagu ameerika mägedel. Naerust nutuni võis minna vaid mõni sekund. Tagantjärgi saingi aru, et tasalülitatud hormoonid üritasid tugevalt tegutsema hakata, et mu keha kaitsta, lootuses, et see hullus lõpeb. Aga ei lõppenud, sest reklaamjutt on väga hea ning nooruk kuulab ju endast vanemaid, pidades neid kogenumaks ja targemaks. Keegi aga ei süvene tervikpilti. Ainuke hirm on rasestumise ees, aga peaks olema ka selle ees, et su tütar või elukaaslane ei ole ravimeid kasutades päris see inimene, kelleks ta sündinud on. Hormoonid on ju otseselt seotud meie emotsioonide ja tunnetega.

Kahju on mõelda, kui palju erinevaid kemikaale noorukitesse sisse söödetakse ja süstitakse, millel on rängad kõrvalnähud ning süüdistatakse noorukit, et ta ei saa eluga ja emotsioonidega hakkama.

Mu keha on väga lahe. Ta suudab kuidagi väga ägedalt rõõmu toota. Hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite peal olles olin ma aga koguaeg veidi nagu rõõmu joone all. Vaid nendel kuudel, kus ma neid ei võtnud, tekkis mul ülevoolav ja äge õnnetunne. Selline sügav ja lõputu. Need olid head kogemused. Aga kuna ka nutt tuli kergemini, siis see oli ju hirmutav ning kuna keegi ei osanud ära seletada, mis toimub, siis tundus see stabiilne ühe joonega olek kuidagi nagu ohutum… Aga kas tegelikult oli?

Mind päästis minu abikaasa. Kui ma päriselt hormonaalvahendid ära jätsin, siis läks mitu kuud aega ennem kui see suurem kõikumine ära kadus ja keha suutis taas õitseda ja enamus ajast rõõmu tunda. Eks ma ikka ju veel kahtlesin, kas ikka tabletid seisundit nii muudavad. Naistearst ikka keelitas, et nii hea on ju tunda turvatunnet, et ei jää rasedaks. Minu emotsioonidega seotud muret naeruvääristati.

Mingi hetk panin taas plaastrid peale, sest igalt poolt tuli vaid juttu, kui ohutu kõik on ja et mina mõtlen asju välja. Andsin uue võimaluse.

Läks mõni nädal mööda, kui mu abikaasa ütles, et kas ma viskan need kohe prügikasti või tema kolib välja. Ma polnud enam see naine, kellega tema kokku kolis. Ma ise ei olnud muutust veel märganud. Kui me enda supi sees upume, ei pruugi me seda ise märgata. Viskasin koheselt kõik prügikasti ning ei ole kordagi tagasi vaadanud. Täna enam ei lase ma enda negatiivset kogemust naeruvääristada, eriti kui infolehtedel on see selgelt kirjas ning ka järjest tuleb juurde uuringuid, mis toovad välja selge seose depressiooni ja hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite vahel. Eriti tugevad on need kõrvalnähud alla 20-aastaste naiste puhul. Millal aga suure hooga hakatakse hormonaalseid vahendeid välja kirjutama? Just seal 15. eluaastast alates. Inimene ei ole veel välja kujunenud ning ei oska nähagi, et tema depressioon on suures osas alguse saanud hormonaalsetest ravimitest. See viib omakorda taaskord inimest iseendast lahutavate depressiooniravimiteni. Enne täiskasvanuikka saamist on inimene tundmatuseni muutunud ja oma päris probleeme, millega tegelikult tegelema peaks, ei lahenda sisuliselt keegi.

Infolehti lugedes tuleb ette järgmine huvitav kõrvalnäht – seksiisu ehk libiido langus. Naljaga pooleks: rasestumisvastane efekt tekib sellest, et naine enam seksida ei soovi. Kah võimalus. Mehed võiks ka selle nüanssi peale mõelda. Naiste seksuaaltervis on otseses seoses ka oma paarilise otsuste ja hoiakutega. Kui sina ei jaataks kaasa hormonaalvahendite kasutamisele, siis naine ehk ei rikuks enda tervist. Sageli mehed lausa nõuavad, et naine selliseid rasestumisvastaseid vahendeid kasutaks. Samas on mehe enda heaolu ka rikutud, kui naine on depressiivne ja madala libiidoga. “Happu wife, happy life” (õnnelik naine, õnnelik elu) on sellisel juhul saavutamatu ülesanne.

Ainuke asi, mida osatakse hormonaalsete vahendite puhul natukene karta, on rasvumine aga kas keegi uurib, palju on täna lääneühiskonna rasvumine tingitud tegelikult sellest, et enamus naisi on hormonaalsete ravimite peal? Kogu see sodi on ka meie joogivees, sest seda ei puhastata välja. Sealt mõjutab see nii meie laste kui ka meeste organismi. Samuti saavad paljud beebid juba läbi emapiima hormoone muutvat sodi.