Oleme Telegramis juba neli aastat kajastanud kanepiravi häid tulemusi peamiselt mujal maailmas. Täna tahaksime teile aga tutvustada Tallinnast pärit Karinit (nimi muudetud), kes otsustas teda üle kümne aasta vaevanud rasket haigust tõenduspõhise meditsiini preparaatide asemel kanepiõliga leevendama hakata. Hetkel teisel kursusel loodusteaduseid õppiv Karin otsustas eksperimendi korras kanepiõli proovida pärast seda, kui enamasti vaid vähihaigetele määratavad keemiaravitabletid ta enesetunde talumatuks muutsid. 

Käesolev artikkel ilmus algselt Telegrami 5. paberajakirjas 2016. aasta sügisel.

Räägi meile natuke oma haigusloo taustast: millal said su terviseprobleemid alguse ning kuidas jõuti diagnoosimiseni?

Juveniilne reumatoidartriit (reumaatiline liigesepõletik – toim.) diagnoositi mul teismeeas, kusagil 7-8 aastat tagasi, kuid sellele eelnes aastaid erinevate eriarstide ja haiglate külastamist. Esimesed kaebused esinesid mul juba üsna noorelt, mäletan kuidas algkoolis (umbes 2. klassis) oli minu jaoks kehalises kasvatuses osalemine üsna piinarikas. Alguses oli liigutades üks põlv valus, pisut hiljem juba mõlemad. Toona ei osanud mu vanemad sellest midagi arvata, lootsime et ehk on tegu kasvuvalude või millegi kiiresti mööduvaga. Paraku nii see ei olnud ning kui ma ei saanud oma põlvede tõttu hästi kõndida ega voodist püsti tõusta, hakkasime järjest arste külastama.

Kahjuks tundus, et ka meditsiinitöötajad ei osanud minu haigusest midagi arvata: mitmeid kordi jäi minu ravimine pooleli, sest arst ei teadnud, kuhu mind suunata või mida minuga edasi teha. Diagnoose ning raviplaane saatis tihti sõna „äkki” – vaatame, äkki need ravimid aitavad või olgu, äkki oskab too arst midagi öelda. Selline suhtumine pani kahtlema arstide võimekuses ning tekitas üsna lootusetu tunde. Lõpuks sattusin ma Tallinna Lastehaigla reumatoloogi juurde, kes vist oligi esimene, kes mulle konkreetse diagnoosi pani ning kes jäi minu eriarstiks mitmeteks aastateks.

Mida reumatoidartriit (RA) endast kujutab ning kuidas see mõjutas su elu kõige ägedamas faasis?

Arstid ei kippunud mulle minu haiguse kohta kuigi palju infot andma – enamuse pidin ise internetist otsima. Tegu on autoimmuunhaigusega, mis põhjustab põletikku ja valu ühes või enamas liigeses. Minul esines see põlvedes. Kui jätta kõrvale kõik RA-ga seonduvad kõrvalprobleemid, on peamiseks tunnuseks kangus ja valulikkus liiges(t)es, eriti hommikuti. See võib aga oluliselt piirata inimese elu ja toimetulekut. Minu RA oli kõige intensiivsem kusagil 12. eluaasta paiku, siis ma ei saanud hommikuti voodist iseseisvalt püsti ning pidin ennast kõigepealt veeretama põrandale, et siis roomata tugitoolini, mille najalt sain ennast jalgele vingerdada. Kehalises kasvatuses ma enamuse oma kooliajast kaasa ei teinud, see oli minu jaoks võimatu. Lihtsalt kõndiminegi oli mulle tihti suureks väljakutseks, eriti kui tuli ületada treppe, rääkimata jooksmisest-hüppamisest. Üheks haiguse kulu indikaatoriks on minu jaoks olnud kükitamine: alles tänavu suutsin ma esimest korda enam kui kümne aasta jooksul teha ühe küki.

Kuidas arstid sind ravida püüdsid?

Kõigi nende aastate jooksul on mulle välja kirjutatud rohkelt erinevaid ravimeid, nii RA enda jaoks, kui ravimite kõrvaltoimete vähendamise ja leevendamise jaoks. Olen saanud nii tablette kui süste ja üsna varakult eemaldati minult ka mandlid – selgitusega, et äkki aitab see RA ägenemist aeglustada. Tubli reklaamitööd tehti ka käsimüügis olevatele geelidele ja salvidele, mis vaatamata arstide soovitustele ei aidanud mind kunagi. Ainult üks arst rõhutas ka tervisliku toitumise tähtsust, selgitades, et näiteks suhkru, šokolaadi ja nisu tarbimine võib põhjustada RA ägenemist. Sama arst suunas mu ka füsioterapeudi juurde, kes lõi mulle vajalike füüsiliste harjutuste kava.

Mind ravinud arstide puhul jäi läbivaks teemaks kinnitus, et ma pean elu lõpuni jääma sööma nende kirjutatud tablette ning juhul kui ma seda ei tee, halveneb mu seisund kuni invaliidistumise ja surmani.

Kuidas need ravimid su haigust ja keha mõjutasid?

Ükski neist ei mõjutanud haiguse kulgu positiivselt – minu enesetunne oli tablette võttes sama või isegi hullem. Lisaks põhjustasid nad tihtipeale erinevaid kõrvaltoimeid ja uusi probleeme, mida tuli omakorda ravima hakata. Arstid kinnitasid, et RA ravimite kõrvaltoimete tõttu tekkisid mul näiteks lühinägelikkus ja maoprobleemid. Kõige hullem oli aga mulle viimasena kirjutatud ravim Trexan (metotreksaat), mis põhjustas mul rohket juuste väljalangemist, isutust, uneprobleeme ning nii tugevat iiveldust, et ma ei suutnud mõelda ega tegutseda. Mu päevad möödusid voodis lebades ning iivelduse lõppemist oodates.

Ma ei olnud julgenud arstide hirmujuttude pärast oma ravikuure pooleli jätta, kuid ühel hetkel ma jõudsin aga otsusele, et pigem elan RA valude kui selle ravimi kõrvaltoimetega ning lõpetasin omavoliliselt ravi. Pärast seda pöördusin nn Simpsoni kanepiõli kui viimase õlekõrre poole.

Kust kuulsid Simpsoni kanepiõli kohta ning kuidas tuli mõte proovida seda enda olukorra parandamiseks?

Kanepiõli kohta lugesin internetist: kanepipoliitika kaasajastamise tõttu oli RA haigete foorumitesse tekkinud avatud arutelusid sümptomite kanepiga leevendamise kohta ning mulle jäi silma, et mõni inimene oli suutnud Simpsoni õliga panna oma haiguse taanduma. Hiljem lugesin Telegramist rohkem Simpsoni õli kohta ning jõudsin otsusele, et kuna mul enam midagi kaotada ei ole, siis võin ära proovida. Oma silm on siiski kuningas ning ka minu viimane reumatoloog ütles, et meie meditsiinisüsteemil mulle enam midagi muud pakkuda ei ole.

Kuidas kanepiõli sulle mõjus?

Ma olin õli võtma hakkamise hetkel üsna skeptiline: kui sellel on tõesti võime inimesi aidata, miks seda haigetele juba ei võimaldata? Minu hoiak muutus aga üsna kiiresti, 1-2 nädalaga. Ma võtsin õli õhtuti enne magamajäämist ning esimene märgatav efekt oli muutus minu unes. Lõpuks suutsin magada rahulikult ja vähkremata ning boonusena muutus lucid dreaming (teadlik unenägemine – toim.) kergesti saavutatavaks. Alguses süvenes ka loium enesetunne, kuid see möödus paari nädalaga. Ühel hetkel märkasin, et midagi on justkui puudu: mind enam kui dekaadi jälitanud valu oli kadunud. Tõelise katsena proovisin teha küki ning selle õnnestumisel tulid mul lausa rõõmupisarad silma. Siis mõistsin, et mul on tõepoolest võimalus saada tagasi natukenegi kaotatud elukvaliteeti.

Mida rohkem aeg edasi läks, seda paremaks muutusid mu liigesed. Enda lapsepõlvele tagasi vaadates tundub ägeda RA-ga läbielatu rohkem õudusunenägu kui mälestused. Kui olin kanepiõli võtnud juba paar kuud, läksin haiglasse regulaarsesse kontrolli. Arstidele luiskasin, et olin käinud reisil ning unustanud pisut üle kuu aja Trexani võtta (tegelikkuses polnud ma tablette võtnud umbes 2 kuud). Kui me hakkasime koos minu vereanalüüse üle vaatama, oli doktor segaduses: patsient oli olnud ravita, kuid veres polnud enam põletikunäitajaid! Lõpuks leidis arst, et äkki oli ka pärast ühte kuud minu organismi siiski jäänud Trexani jääke, mis hoidsid põletikku all ja soovitas mul nende võtmisega jätkata. Tol korral ma keeldusin, selgitades, et selle kõrvalnähud kahjustavad mu elukvaliteeti rohkem kui haigus ise. Selle peale doktor ägenes ja pakkus päris viimase variandina välja bioloogilist ravi ehk regulaarselt manustatavaid süste. Kui väljendasin ka nende suhtes ebalevat olekut, otsustas ta, et olgu, jäägu ma siis ravita ning jälgimisele – kolme kuu pärast tuleb anda uued vereproovid. See oli esimene kord, kui mulle rääkis arst teistele vastukäivat juttu: RA puhul olevatki võimalus, et haigus hakkab taanduma ning püsib peidetuna ka pikemat aega. Järgnevate kuude jooksul ei võtnud ma RA jaoks midagi muud peale kanepiõli ning ka siis näitasid proovid, et minu kehast oli põletik läinud. Seda aga tundsin ma isegi.

Kuidas on su enesetunne nüüd, mitmeid kuid pärast eksperimendi lõppu?

Jätkuvalt parem kui kunagi varem. Eks mõnikord muutuvad liigesed ikka pisut hellemaks või tuikavad kui on vihma oodata, aga see pole isegi võrreldav sellega, kuidas ma tundsin end varem, tablette süües. Kindlasti mängib rolli ka minu enda suurenenud teadlikkus: ma toitun tervislikumalt, püüan suhtuda ellu positiivsemalt ning olla pisutki füüsiliselt aktiivsem, viimane oli ägeda haigusega raskendatud. Nüüd pean ma keskenduma sellele, et hoida oma keha selles normaalseisus ning mitte lasta tal uuesti haiguse küüsi langeda.

Sellest kogemusest sain ma aga hindamatu õppetunni, et lootust ei tohi kaotada ning et me peame võitlema, et muuta ravikanep patsientidele päriselt kättesaadavaks. Nüüd tundub minu jaoks eriti absurdne, et tegelikult on olemas RA-d raviv ja leevendav preparaat, kuid patsiendid ei pääse sellele ligi. Ilmselt mängib siin rolli farmaatsiatööstuse huvi hoida suurt inimgruppi kogu elu nende toodetavaid tablette tarbimas, kuid loodetavasti see muutub peagi.

Kas sa tahaksid kanepiõli kasutada ka edaspidi?

Kui minu RA peaks kunagi uuesti ägenema, siis kindlasti: enam ma ei hakkaks oma keha tugevatoimeliste tablettidega mürgitama.

Oled sa kunagi kanepit ka teistel kujudel tarvitanud, nt suitsetanud või söönud kanepivõid? Kas oled ka nendel puhkudel märganud kanepi tervistavaid mõjusid?

Mõned aastad tagasi suitsetasin kanepit valdavalt regulaarselt, vähemalt kord nädalas. Esimene proovimine tuli sõprade soovitusel, kes uskusid, et see võib leevendada minu haigusest tingitud valusid ning iiveldust. Eks see natuke aitas, kuid suitsetamisel oli lühem positiivne efekt: kuigi ma suutsin valuga paremini toime tulla, oli selle tekitaja siiski kehas olemas ning kanepi mõju hajumisel tugevnesid probleemid uuesti. Ajutise leevendusena töötas see küll. Paar korda olen proovinud ka kanepivõid ning selle puhul on tervistav mõju pikem – mõnest päevast nädala-paarini.

Kas soovitaksid ravikanepit teistele?

Kindlasti, kuid siinkohal tuleb silmas pidada, et tegu ei ole imeravimiga, mis lahendab kõik terviseprobleemid. Maailmas tehtud uuringute ja isikliku kogemuse alusel soovitaksin seda kindlasti artriidihaigetele ning valude ja iivelduse käes kannatajatele, kuid teatavasti mõjub ravikanep hästi ka näiteks epilepsiahaigetele. Loodetavasti jõuab ka meie riik teadlaste ning avalikkuse survel peagi olukorda, kus ravikanepit vajavad patsiendid ei jäeta enam korrumpeerunud süsteemi hammasrataste vahele.

Kas teadsid et…

• Eestis on ravikanep legaalne juba aastast 2005, kuid arstide pelg seda välja kirjutada ja keeruline taotlemisprotsess on kanepi hankimise seaduslikul teel teinud pea võimatuks.
• Riigikogu sotsiaalkomisjon menetleb hetkel kahte rahvaalgatust, mis kutsuvad üles kanepipoliitika reformimisele, ühe neist algatas kodanikuaktivist Elver Loho ja teise Erkond Eestimaa Rohelised. Vastust lubatakse hiljemalt käesoleva aasta maikuuks.
• Soomes on ravikanep seaduslik alates 2006. aastast ning kui veel 2011. aastal oli eriloa alusel ravikanepi ja kanepipõhiste ravimite kasutajaid ca 50, siis 2014. aastal juba üle 220 (MTV Uutiset).
• Poolas on dr Marek Bachánski juhtimisel asutud üheksa epilepsia all kannatava lapse sümptomeid leevendama ravikanepi abiga. Laste ravimiseks kasutatakse minimaalse THC ja maksimaalse CBD sisaldusega kanepi tüüpe, mis ei too kaasa psühhoaktiivseid nähtusid ega sõltuvust. Esimene patsient, kes dr Bachánski abiga sai 2014. aasta septembrist loa ravikanepi kasutamiseks, on 5-aastane Downi sündroomiga Maks, kellel esines päevas kuni 300 krambihoogu. Ema otsustas ravikanepit proovida peale seda, kui poiss veetis kuus nädalat ravimite abil indutseeritud koomas, kuna tema krambihood ei andnud järele. Kõigest mõned päevad peale esimest doosi olid Maksi krabihood vähenenud 90% ning sellest ajast on tema seisund pidevalt paranenud. Aastatel 2012-2015 on Poolas väljastatud 13 eriluba ravikanepi kasutamiseks meditsiinilisel eesmärgil. Kannabinoididel põhinev multiskleroosi ravim Sativex on samuti Poolas kasutusloa saanud, kuid see on väga kallis – iga kuu võib selle peale kuluda mitu tuhat zlotti (üle 500 euro) patsiendi oma taskust.

Intervjueeris ja toimetas Mariann Joonas

Fotod: Stokpic, georgiacannabis.org

Artikkel ilmus algselt Telegrami 5. paberajakirjas, mis on saadaval toimetusest (info@telegram.ee).