Näitleja Angelina Jolie teatas hiljuti enda otsusest lasta kirurgiliselt eemaldada munasarjad ja munajuhad, selleks et “vähki ennetada“. Kaks aastat tagasi lasi ta samal põhjusel eemaldada rinnad. Kas selline käitumine on meditsiiniliselt põhjendatud ja mõistlik?

Jolie otsus kirurgilisel teel vähki ennetada toetab peavoolumeedias pahaloomulise kasvaja kombel kontrollimatult vohavat mõttelaadi, et meie bioloogilise saatuse ja vähiriski määramisel mängivad geenid peamist rolli. Tema otsuse peamiseks põhjenduseks on toodud ema ja vanaema  põetud rinnavähk ning väidetavalt rinnavähi riski suurendava BRCA1 nimelise geeni defektsus. 2013. aasta maikuus avaldatud artiklis toob Jolie välja, et arstid hindasid tema rinnavähki haigestumise riskiks 87% ning munasarjavähi riskiks 50%. Esmapilgul on need üsna hirmutavad numbrid. Kes ei tunneks kiusatust agressiivselt sekkuda, kui rahulikult edasi elamine ja ootamine tähendab suure tõenäosusega kõige raskema vähiliigi väljakujunemist? Aga kust need numbrid pärinevad? Kuidas jõudsid arstid selliste hirmuäratavate statistiliste tulemusteni?

Reaalsuses on naiste keskmine munasarjavähki haigestumise risk imeväike – elu jooksul ei ületa see 1,8%. Neil, kellel on munasarjavähk esinenud lähisugulastel (nagu oli see Jolie puhul) hinnatakse riski suurenemist kuni 9,4%-le. Võttes arvesse seda, et statistiliselt sureb kõige enam naisi hoopis südamehaiguste tõttu, näib munasarjavähile kui suurimale terviseriskile keskendumine kui silmaklappidega hobuse mängimine. Ka siis, kui Jolie ei oleks valinud kirurgilisel teel rindade, munasarjade ja munajuhade eemaldamist, oleks tal olnud suurem statistiline tõenäosus surra südamehaiguse kui mis tahes vähi tagajärjel. USA statistika näitab, et erinevate vähiliikide suremuse pingereas on munasarjavähk alles kaheksandal kohal.

Munasarjavähk – valestimõistetud ülediagnooside epideemia

Selles kontekstis on raske mõista, kuidas Jolie arstid põhjendavad 50% suurust riski surra munasarjavähki. Munasarjavähk on väga suures osas ülediagnoositud, kuna selle sildi alla liigitatakse ka need juhud, kui naistel esinevad munasarjades muutused, mis ei ole tingimata halvaloomulised ning kindlasti mitte surma põhjustavad. Väga sageli pannakse naistele munasarjavähi diagnoos, millele järgneb kiiritus- ja keemiaravi ning lõikus ning alles lõikuse käigus selgub, et tegemist ei olnud pahaloomulise kasvajaga. Selline ülediagnoosimine ja valepositiivne vähidiagnoos aga on tõsine rünnak naiste füüsilisele ja vaimsele tervisele ning suurendab põhjendamatult üldist munasarjavähi esinemise statistikat.

Peamine põhjus munasarjavähi sagedaseks ülediagnoosiks on see, et selle vähi loomulik kulg ning vanusest tingitud mitte-kasvajalised muutused munasarjades ei ole veel lõplikult välja selgitatud. Oleme liiga hõivatud “varajase staadiumi” muutuste lõikamise, kõrvetamise ja mürgitamisega, et mõista, mis need “kõrvalekalded“ tegelikult on. Sama toimus aastakümneid rinnavähi puhul – tekkekohaga piirdunud piimajuhakartsinoomi, mille puhul vähirakud on vaid piimajuhades ega ole tunginud ümbritsevatesse kudedesse, loetakse tänapäeval vähi riskifaktoriks, mis on ravitav. 30 aastat peeti seda aga eluohtlikuks ja pahaloomuliseks muutuseks, mille tagajärjel 1,3 miljonit USA naist läksid ilma põhjuseta rinnalõikusele ning läbisid keha kurnava kiiritus- ja keemiaravi.

Healoomulisi munasarjades vanusest tingitud muutusi tuleks paremini mõista, mitte neid kohe vähiks liigitada.  Munasarjade vähilaadsete muutuste mitte-halvaloomulisust peegeldab see, kui kõrge on viis aastat peale ravi patsientide ellujäämise määr – 95–97%. Miks on see nii kõrge? Kuna diagnoosi saanud naised ei ole tegelikult paranenud vähist, vaid ebavajalikust lõikusest, ravist ning psühholoogilisest traumast.

Perekondlikult sarnased toitumisharjumused ja elustiil

Peamine õigustus munasarjade ja munajuhade ennetavale eemaldamisele on idee, et pärilikkus määrab vähiriski. Perekondlik ajalugu on vähiriski hindamisel peamine faktor. Selle perekondliku seose esmaseks põhjuseks on identifitseeritud kaks geeni BRCA1 ja BRCA2. Kuid sealjuures on teenimatult vähe tähelepanu pööratud asjaolule, et kui sinu emal diagnoositi munasarjavähk, on suur tõenäosus, et te jagate lisaks geenidele ka sarnaseid keskkonnatingimusi, toitumisharjumusi ning emotsionaalseid mustreid, mis on otseselt seotud munasarjavähi füsioloogiliste ja immunoloogiliste riskifaktoritega. Naised, kellel on BRCA geenid leitud, on suurema tõenäosusega pideva meditsiinilise jälgimise all, mis omakorda suurendab ülediagnoosimise ja põhjuseta ravi riski. Kõik see on meditsiinitööstuse jaoks tulus möödalaskmine.

BRCA geeni mutatsioonist palju tähtsamad on epigeneetilised faktorid – kemikaalid, toitainete puudus ja sobimatus ning emotsioonid – mis võivad viia vähi tekkele olenemata sellest, kas inimene sündis vähi eest kaitsvate või muteerunud BRCA geenidega. BRCA geenide teooria muudab mitmetahulisemaks ka uurimus, mille põhjal BRCA1 geenimutatsiooniga naistel on munasarjavähi korral ellujäämise tõenäosus hoopis suurem.

Pärilikkus vs keskkonnategurid

Hiljuti teadusajakirjas Tumor Biology avaldatud artikkel seab tõsiselt kahtluse alla BRCA mutatsioonide määramise olulisuse munasarjavähi riski hindamisel. BRCA geen on vastutav nii rinna- kui ka munasarjavähki alla suruva valgu tootmise eest. Uuringu põhjal on väga tavaline, et ka sel juhul, kui naisel on BRCA geenid mutatsioonideta, suudavad epigeneetilised mehhanismid selle toimimise väga sageli välja lülitada. See tähendab, et keskkonnategurid on täpselt sama funktsionaalse mõjuga kui geenimutatsioon. Keskkonnategurite toimel rinna- ja munasarjavähi väljaarenemist on võimalik ennetada õige toitumisega. Ühe võimaliku vähki ennetava ainena on uuritud punases veinis leiduvat resveratrooli.

Selge on see, et igaühel on olemas BRCA1 ja 2 geen. Ning igaüks on iga päev silmitsi suure hulga keskkonnas, toidus ja kehakosmeetikas leiduvate potentsiaalsete kartsinogeenidega. Eelkõige rõhutab eelpoolnimetatud uuring seda, kui olulised on meie valikud toitumise ja kemikaalidega kokkupuutumise osas.

Kas oleme enda geneetika ees võimetud?

Kontseptsioon, et pärilikkus määrab meie bioloogilise saatuse, on iganenud. Esimese inimgenoomi kaardistamise projekti lõpetamisel aastal 2005 oli leitud vaid 23 000 geeni. Seda ei ole kaugeltki piisavalt, kui võtta arvesse, et meie kehas leidub vähemalt 100 000 erinevat valku. Kindlate geenide olemasolu või nende puudumine ei määra meie haigusi – keskkond, elustiil ja toitumine on need, mis aktiveerivad või vaigistavad erinevate geenide avaldumist. Meie geneetika on miljonite aastate pikkuse evolutsiooni tulem – epigeneetilised mõjurid aga on muutunud väga kiiresti väga lühikese aja jooksul ning muutuvad iga päev olenevalt sellest, kuidas sa elad või mida suhu pistad. Haiguse riski mõjutavad geneetikast palju enam meie enda valikud. Jolie otsus eemaldada rinnad ja munasarjad põhines usul, et oleme geneetika ees võimetud – see ei peegelda teaduslikku tõendusmaterjali ja bioloogiat kui teadust.

Kuidas oleme loonud maailma, milles inimesed usuvad, et nende geenid – millele neil ei ole ilma biomeditsiinilise jälgimiseta ligipääsu – määravad nende saatuse? Kuidas jõudsime järeldusele, et “geenidefektid“ on nii võimsad, et tervete organite eemaldamine on ainus mõistlik viis nende vähki haigestumist ennetada? Kas järgmisena hakkame ajuvähi ennetamiseks profülaktiliselt päid maha võtma? On aeg mõista, et vähk ei ole viitsütikuga pomm, mille lõhkemist saame vaid oodata. See on keha rakkude püüd kohaneda nende jaoks ebasobiva keskkonnaga. Tõeline vähiennetus on usk enese võimetesse ning püüd puhastada oma planeet, oma keha ja mõistus.

Allikad: Green Med Info, CDC, Cancer.ee, NCBI

Foto: moviepilot.com

Toimetas Katrin Suik

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.