Foto: PDPics/ pixabay.com

Alates sellest, kui Richard Nixon kuulutas aastal 1971 välja sõja vähi vastu, on teadustööle ja ravimite väljatöötamisele kulutatud sadu miljardeid dollareid (maksumaksja) raha. Veel enam on kulutanud vähki põdevad patsiendid ise, kuid ometi on tulemused pettumust valmistavad. Peale nelja aastakümne pikkust “tavalist sõda“ (kirurgia ja keemiaravi) ning “tuumasõda“ (kiiritus), diagnoositakse siiski varsti pea igal neljandal inimesel elu jooksul vähk ning ennustatakse, et see number on aina suurenemas.

Rubriik “Ajatu” toob teieni Telegrami varasemaid artikleid, mis ülelugemist tasuvad. Allolev lugu ilmus esimest korda aprillis 2014. aastal. 

Selleks, et mõista, miks on sõda vähiga nii ebatõhus, tuleb pöörduda algse küsimuse juurde: mis on vähk? Enne, kui sellele küsimusele ei ole leitud põhjalikku vastust, on kõik püüded seda ennetada ja ravida juba ette läbikukkumisele määratud. Viimase poolesaja aasta jooksul on peamiseks vähki selgitavaks teooriaks olnud “muteerumise teooria“, mille kohaselt meie rakkudes tekkivad DNA mutatsioonid põhjustavad nende “hullumeelset ja vägivaldset“ käitumist, võrreldes ülejäänud rakkude kogukonna ehk kehaga. Need rakud hakkavad pidurdamatult paljunema ning moodustavad kasvaja, mis levib edasi, simuleerides põletikulise protsessi omadusi, kuni selle kasv hakkab takistama peremeesorganismi elutähtsaid funktsioone, mille tõttu lõppeb see protsess surmaga.