Mida enam uuritakse fluoriidi toksilist mõju kehale, seda enam pööratakse tähelepanu seostele kemikaali ja kehakaalu tõusu vahel. Fluoriid on tuntud kilpnäärme töö takistaja ja selle mehhanismi kaudu on see oluline tegur USA-d laastavas ülekaalulisuse epideemias. Fluoriidi toksilisus ei avaldu kohe, vaid väljendub aja jooksul järk-järgult kogunevas ülekaalus, millest on pea võimatu lahti saada. Üks on selge: terve ja saleda keha jaoks on vaja tarbida fluoriidivaba vett.

Saksa ja Austria teadlased leidsid juba 1930-ndatel, et üliaktiivset kilpnääret on võimalik ravida fluoriseeritud vees vanni võtmise abil, mis illustreerib seda, kui tugevalt kilpnäärme funktsiooni alla suruv toime fluoriidil on. Neile, kelle kilpnääre toimib normaalsel tasemel, tähendab kokkupuude selle kemikaaliga katastroofi tervisele.

Teadlik kilpnäärme kahjustamine mõjutab terve keha protsesse peast varvasteni. Nende hulgas on kehakaalu tõus, ödeem (turse, keharakkude vahele koguneb liigne vedelik), neeruhaigus ja neerupuudulikkus, juuste väljalangemine, depressioon, agressiivsus, valud, nahaprobleemid, luustiku nõrkus, seksuaalse funktsiooni häired, mälukaotus, nõrkus, kurnatus, ärrituvus, südamehaigus, seedeprobleemid, vähk jpm. Fluoriid pidurdab ja hävitab seedimiseks vajalikke ensüüme, mis oleks üheks selgituseks ülekaalulisusele.

Miks veele fluoriidi lisama hakati

Vee fluoriseerimise programm sai alguse 1950. aastatel, veidi pärast seda kui USA rahvatervise ametit hakkas juhtima Oscar Ewing – mees, kes oli ühtlasi ühe maailma suurima alumiiniumi tootva tööstuse advokaat. Alumiiniumitööstusel oli probleeme tootmisprotsessis üle jääva fluoriidiga, kuna see tappis merre lastes kalu ning maa peal söövitas läbi terasest säilituspaagid.

Suur osa fluoriidijääke tuleb ka fosfaatväetiste tööstusest ning tegemist on töötlemata ohtlike jäätmetega, mis on saastunud ka raskemetallidega nagu arseen ja plii. Hoolimata sellest, et fluoriidi ohutust ja tõhusust ei ole kunagi piisavalt tõestatud, lisatakse seda ikka veel joogiveele enamikus USA osariikides. 98% Euroopa riikidest ei ole kas kunagi veele fluoriidi lisanud või on selle keelustanud.

Keha jaoks on kahjulikum pikaajaline väikestes kogustes fluoriidi tarbimine kui ühekordne suur annus. Fluoriidi akumuleerumist kehas on seostatud hipokampuse ja käbinäärme kahjustusega ajus, mis tekitab hüperaktiivsust, kognitiivseid häireid, vähenenud IQ-taset lastel ning enneaegset puberteeti. Loomkatsetes on leitud, et see tekitab ajus Alzheimeri tõve ja dementsusega sarnaseid kahjustusi. Ühekülgne ja ebatervislik toitumine, mis esineb sagedamini vaestes kogukondades, võimendab fluoriidi kahjustavat toimet. Juues USA-s päevas soovitava koguse 8 klaasi vett, võib kergesti saada 3 mg fluoriidi päevas, mis on isegi ametlike soovituste kohaselt liiga suur annus.

Korvamatu kahju on juba tekitatud

Paljud teadlased on vee fluoriseerimise vastu välja astunud ja aina rohkemates piirkondades keelustatakse see tava. Kuid suur kahju on juba tehtud ning läheb põlvkondi enne, kui ameeriklased sellest taastuvad. Kindlasti ei ole vee fluoriseerimine ainuke põhjus, miks ameeriklaste vaimne ja füüsiline tervis on allakäiguteel. Kuid enamikus osariikides on siiski puhta vee kättesaadavus veel iga majapidamise enda teha ning ebapiisav informeeritus fluoriidi kahjulike mõjude kohta on üks tegur, mis suurendab ülekaalulisuse ja langeva IQ epideemiat USA-s.

70% ameeriklasi tarbib sunniviisiliselt kilpnääret blokeerivat kemikaali, ilma et keegi nende nõusolekut oleks küsinud ning ilma meditsiinilise järelevalveta. Suurimat kasu lõikab sellest üks suuremaid tööstusi maailmas – farmaatsiatööstus. Fluoriid on loonud olukorra, kus kogu riigi elanikkond otsib ravimitest abi kilpnäärme alatalitluse vastu. Isegi kui nad väldivad kraanivee joomist, siis vannivesi sisaldab endiselt fluoriidi ning kraaniveega kastetud taimede kaudu jõuab fluoriid omakorda inimesteni.

Allikad: Waking Times, Linda Melose koduleht, Wikipedia, NHF Ireland

Foto: thecambodiaherald.com

Toimetas Katrin Suik