Vähk puudutab palju suuremat hulka inimesi, kui oskame arvata. Kaotanud kümne aasta jooksul vähile seitse pereliiget, alustas Ty Bollinger tõsist uurimistööd, et saada teada võimalikult palju vähiravist ja seda ümbritsevast meditsiinitööstusest maailmas. Nii kirjutas ta raamatu “Tõde vähist”, et jagada inimestega seda, mida ta avastas – osa sellest võib olla isegi vapustav –, ja anda uusi teadmisi vähiga toimetulekuks nii vähihaigetele kui nende lähedastele. Raamat sai sel aastal ka eestikeelse tõlke ning kirjastaja loal avaldame nüüd teilegi sealt mõned palad.

Ty Bollinger on ravivalikute vabaduse eest seisja, tervisealaste teadmiste uurija, endine võistluskulturist, raadiosaatejuht ja mitme menuraamatu autor, millest käesoleva kõrval on populaarseim “Vähk – samm raamist välja” (“Cancer – Step Outside the Box”). Ta on ka kahe pöördelise vähiraviteemaliste dokumentaalsarja, mida vaatas üle 10 miljoni inimese kogu maailmas, produtsent. Eelmisel aastal oli Tallinnas tema seriaali “Tõde vähist” pilootosa avalik näitamine, mille eestikeelset kokkuvõtet saad lugeda siit. Nüüd on Ty Bollinger võtnud endale eluuülesandeks jagada lugejatega selle otsingu kõige tähtsamat leidu: suurem enamik kõikidest haigustest, sealhulgas vähk, on tablettide või kirurgiata lihtsalt ennetatavad ja isegi ravitavad.

“Kui oled hetkel vastakuti vähidiagnoosiga, aitab see raamat sinul ja terviseteenuse osutajal järgmiste sammude osas valikuid teha. Kui juba saad vähi tavaravi, võib see olla toeks keemia- ja kiiritusravi ajal. Kui oled terviseteenuse osutaja ja tahad teada, kuidas patsiente aidata, avardab see raamat kindlasti silmaringi. Ja kui tahad vähki uues valguses näha, avab see su silmad,” seisab raamatu tutvustuses.

Sissejuhatus

Sada aastat tagasi eeldati, et vaid ühel kaheksakümnest ameeriklasest diagnoositakse vähk. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel seisab täna üks kahest mehest ja üks kolmest naisest vastakuti selle diagnoosiga.

Vähk on üle käinud enamikust peredest. Erandiks ei ole ka minu pere. Alates 1995. aastast, kui me Charlene’iga abiellusime, on mind vähi tõttu tabanud hävitavad kaotused. Esimene oli isa Graham Bollinger. Tal diagnoositi maovähk 1. juulil 1996 ja 25. juulil, 25 päeva hiljem ta suri. Ta oli 52-aastane. Järgmise kaheksa aasta jooksul kaotasin vähile ja selle ebaefektiivsele ravile mõlemad vanaisad, ühe vanaemadest, nõbu, onu ja lõpuks kalli ema Jerry Bollinger-Taylori.

Nädalatel enne isa surma alustasin n-ö rännakut vähktõve juurde. Käisin raamatukogudes raamatuid ja ajakirju lugemas, kuna internetis kogu seda teavet 1995. aastal veel polnud. Lõpuks hakkasin uurima meditsiiniajakirju, nende seas olid PubMed, National Library of Medicine ja teised mainekad teabeallikad. Hakkasin küsitlema vähihaigeid, kes edukalt kasutasid looduslikke vähiravimeetodeid.

See rännak kestab tänaseni. Viimase paari aasta jooksul olen sõna otseses mõttes maailmale ringi peale teinud. Kohtunud tervishoiumaailma erinevate esindajatega, professionaalidest patsientideni Põhja-Ameerikast, Euroopast Austraaliani välja, uurides maailma eri osades kasutatavaid ravijuhiseid. Need küsitlused, avastused ja vestlused on koondatud selle raamatu kaante vahele.

Pärast sõna otseses mõttes tuhandeid tunde uuringuid viimase 20 aasta jooksul on avastatu mind tõeliselt hämmastanud. Ma ei ole teada saanud pelgalt paljude alternatiivmeetodite uskumatust mõjususest ega tuhandete inimeste, eeldatavalt elu ja surma piiril olnud vähipatsientide märkimisväärsest tervenemisest, vaid olen kuulnud isemõtlejate julgete ja innovaatiliste meetodite mahasurumisest ja tagakiusamisest meditsiinitööstuse poolt. Olen tundma õppinud vähipoliitikat ja ravimifirmade ahnust. Olen mõistnud käimasolevat sõda tavameditsiini pooldajate ja alternatiivsete vähiravimeetodite kasutajate vahel. See paneb ahastama, sest kui teave alternatiivravi võimalustest olnuks avalikkusele kättesaadav, oleksid mu ema ja isa veel elus.

Selgeks sai veel üks huvitav tõik: alternatiivravi on märksa enam kui kiirkäigul tervisepoest läbiastumine ja mõne vitamiini- või mineraalipurgikese ostmine. Selle ravi taga olev teadus on tõeliselt märkimisväärne. Vähktõve allutamise juhiste erinevad mehhanismid on hämmastavad. Tegelikult on mõned alternatiivsed vähiravimeetodid välja arendanud Nobeli auhinna saanud teadlased.

See raamat koosneb kolmest osast. Esimene osa on aluseks kogu ülejäänud raamatule. Sellest leiab teavet meditsiiniajaloo ja vähiravipoliitika kohta. Teave vähi avastamisest, diagnoosist ja põhjustest on teises osas. Kolmas osa vaatleb sügavuti erinevaid mõjusaks tunnistatud vähiravisuuniseid. Kolmanda osa peatükkide lõpus on praktiline juhis pealkirjaga “Mida peaksid teadma”. Kui oled vastakuti vähiga, siis võiksid alustada kolmandast osast ning uurida just neid juhiseid.

Üks, mida ringi reisides ja loenguid pidades näen, on see, et vähiteemal ollakse enamasti teadlikud tavaravi võimalustest (keemia- ja kiiritusravi) ja et vaid vähesed on teadlikud olemasolevatest loodusravivõimalustest. Selle raamatu eesmärk on inimesi harida ja julgustada teadmistega nendest võimalustest, mitte neid veenda ega mõjutada.

Usun raviplaani valiku vabadusse, kuid vabadus ei ole tõeline, kui kõik võimalused ei ole lauale pandud. Üksnes teadlikuna on võimalik teha õige otsus.

See raamat on meedikutele ja tavalistele inimestele, vähihaigetele ja vähki mittepõdevatele inimestele. Raamat on eriti mõeldud vähihaigetele, kellel on või oli käimas tavaravi, nt keemiaravi, kuna paljud raamatus sisalduvad ravivõimalused on tavaraviga kombineeritavad ja muudavad need tõhusamaks. Paljud arstid on avatud terviklikule lähenemisele vähiravile. Soovitan leida arst, kes aitab kujundada tervikliku, mitmekülgse raviplaani, juhul kui seda soovid.

Sageli pole paljude meditsiini-, finants- ja vähipoliitika tahkusid või looduslikke ja terviklikke ravijuhiseid käsitlevate raamatute ostmiseks aega ega raha. Olen optimistlik, et see raamat teenib sind kui antud teema kokkuvõtlik ja samas laiaulatuslik teabeallikas.

Soovin, et ükski pere ei peaks kannatama selliste kaotuste käes, nagu minu pere seda pidi. Just seepärast ma selle raamatu kirjutasingi.

Armastusest inimkonna vastu olen pühendanud oma elu sellele, et levitada maailmas tõde vähist. Selline on minu missioon.

Pea alati meeles – vähk ei ole surmaotsus. Lootus jääb.

Naudi seda raamatut.

Ty

2. Peatükk 

Flexneri aruanne: Nafta võtab meditsiini üle

Meditsiin on liikunud tundlikult tasakaalustatud teaduse ja kunsti vallast, mis on detsentraliseeritud, arengule avatud ja ainulaadses vormis väljendatud, ühekülgse dogmaatilise ja korporatsiooni kõigutamatu diktaadi suunas. Kuidas me selleni jõudsime? Veelgi tähtsam, kuidas ja miks meditsiin asus nii järsku taimede ja ravimtaimede kasutamiselt, mis aitasid kehal loomulikul moel terveneda, ühtäkki haiguse sümptomeid sünteetiliste, naftal põhinevate keemiliste ühendite ja ravimitööstuse toodanguga ründama.

Sellele tähtsale küsimusele vastuse leidmiseks peame minema tagasi 1910. aasta Flexneri aruande juurde, mis järsult – ning igas olulises aspektis millestki hoolimata ja jäädavalt – muutis Lääne meditsiini suunda. Võimsad korporatsioonid ja AMA palkasid mehe nimega Abraham Flexner juhtima kogu Põhja-Ameerika 155 meditsiinikooli hindamist. Flexner hindas erinevates koolides kasutatavaid õpetamismeetodeid, et koostada ja paika panna meditsiini standardsüsteem, mida tema ülemused tahtsid kehtestada.

Enne Flexneri aruande avaldamist oli see, mida tänapäeval nimetatakse alternatiivmeditsiiniks, lihtsalt meditsiin. Praktiseerivad arstid kasutasid muude võimaluste seas homöopaatiat, mida õpetati riigi kõigis meditsiinikoolides. Ravimtaimed olid kogu kõrghariduse tsunftis kõrgelt hinnas, täites meditsiinihariduse filosoofilises konsortsiumis oma ainulaadset rolli.

19. sajandil oli meditsiiniteadmiste omandamiseks kolm võimalust:
• õpipoisiprogramm, milles kohalikud praktikud andsid töö käigus pidevalt juhiseid
• erakoolid, kus arstid lugesid grupile üliõpilastele oma erakooliloenguid
• ülikooli õppekavad, mille alusel toimus õppetöö ja kliiniline praktika ülikooliga koostööd tegevas haiglas

Seega enne 1910. aastat erines ja sõltus Ameerika Ühendriikides meditsiiniharidus koolist ja selle tüübist, milles õpetust jagati. Nagu tolle aja kõikides teistes kõrgharidust andvates institutsioonides, oli teadusliku tõe otsimisel palju erinevaid vorme ja seda peeti täiesti tavapäraseks. Loendamatu hulk koolkondi ja erinevaid vaatenurki meditsiini valdkonnas oli tegelikult kõigile kasulik.

Toimis avatusele ja uutele ideedele vastuvõtlik meditsiinihariduse vabaturu mudel, mitte pea peale pööratud vähemuse tsentraliseeritud kontroll. Meditsiini ideoloogia oli selline, mis loomupäraselt ei võimaldanud kasutada niisuguseid tervist rikkuvaid ravivõtteid, nagu me sageli tänapäeval näeme, ning seepärast meditsiin kui tervendamise kunst tol ajal nii kaunilt õitseski.

Ideed, mis pidasid põhjalikule uurimisele kõige edukamalt vastu, vaadati üle, need pääsesid igati usaldusväärse meditsiiniteaduse etteotsa ja kõik võtsid need kasutusele. Suurt edu meditsiinis võisid praktiliselt saavutada kõik, kellel oli ärgas meel ja vajalikud vahendid, kõik, ilma igasuguste bürokraatlike takistusteta.

Intervjuu ajal dokumentaalsarjale “The Quest for the cures” (“Ravi otsides”) rääkis mu hea sõber dr Robert Scott Bell, D.A. Hom., meditsiini olemusest enne Flexneri aruannet, ja see rabas mind jalust:

“1800. aastate lõpus ja 1900. aastate alguses […] õpetati meditsiinikoolides erinevaid asju. Olid homöopaatiakoolid, loodusravikoolid, eklektilised taimeravikoolid […] Kõik polnud sugugi ühe vitsaga löödud. Ja ühtäkki olid Rockefelleri ja Carnegie fondid huvitatud ainult ühe tee kehtestamisest.”

See “ühe tee” agenda hävitas peagi meditsiinihariduse süsteemi detsentraliseeritud mudeli. Kogu meditsiin koondati ühe, tsentraalselt juhitud meditsiinioligarhia vihmavarju alla, ükskõik mis põhjusel lahkumist sellest käsitlesid kui vaikivat põlgust mitte ainult need, kes selle rajasid, vaid ka need, kes seda kõrvalt vaatasid. Sellega said otsa ka eheda teadusuuringu päevad, mis ohverdati järgnevale autoritaarse meditsiini mudelile, mille esilekutsuja oli Flexneri aruanne.

Rockefelleri naftaimpeerium tõmbas meditsiini haneks 

Ilmselt tunnete nüüd huvi, mis siis oli selles kurikuulsas Flexneri aruandes kirjas, et see nii jõuliselt õõnestas seda, kuidas varem oli asju aetud. Pigem – mida see ei sisaldanud, ja eriti, kuidas mõjutasid need kärped Ameerikas ühiskondlikku arvamust endisest purukstümitatud ja parandamist vajavast meditsiinihariduse süsteemist loobuma.

Teades, et Ameerika lihtrahvas oli täielikult vabaturu-meditsiini mõttega kohandunud, mõistsid Rockefellerid ja Carnegie’d, kes aruannet rahastasid, et soovist kogu meditsiin lihtsa teavitusega oma kontrolli alla ühendada ei piisa. Oli vaja välja mõelda, kuidas veenda inimesi meditsiinihariduse reformimise vajaduses, ning selleks hakati levitama jutte, et erakoolid nöörivad inimesi.

Paljud meditsiinikoolid tegutsesid kolledžite ja ülikoolide juures kui tulutoovad osakonnad. Neisse võeti vastu peaaegu kõik, kes soovisid õppida ja suutsid selle eest maksta. Õppekavad olid koolides erinevad ja sõltusid nii koolist kui ka sellest, kes seal koolis õpetasid. Tuli teha põhjalik muutus, veenmaks inimesi, et avatud õppekaval põhinev meditsiinihariduse mudel on ühiskonnale kahjulik. See saavutatud, on võimalik vana süsteem ära kaotada ja kehtestada täielikult ülevalt alla kontrollitav üksainus, kõigile sobilik süsteem, mida on lihtne levitada ning kõikides meditsiiniõppeasutustes õpetada.

Eespool mainitud kolm koolitüüpi kaovad, kui võtta kasutusele Rockefelleri nägemus “ühetaolisest”, meditsiinihariduse süsteemist, kui lähtuda Abraham Flexneri tsitaadist.

Mõned meditsiinihariduse vormid olid tõesti mõttetud. Kuid taustaks oli salajane plaan kõrvaldada paljud traditsioonilised meditsiinisüsteemid, mis oleksid uue süsteemiga konkureerinud, muuta meditsiin tabletiretseptide väljajagamiseks, paikapandud ühtsustatud diagnooside panemiseks. Enne Flexneri aruannet ei olnud tõelist ravimitööstust per se ega ka ainuüht valitsevat võimu, mis meditsiini suunda dikteerinuks. Olukord muutus kiiresti, kui naftatööstus nägi selles uusi võimalusi ja kasumlikkust.

“Rockefellerid avastasid orgaanilise keemia vahendusel, et naftapõhiseid molekule saab muuta milleks iganes, ning arendasid need patentravimiteks või ravimolekulideks,” selgitas dr Bell. “Sellest sai tulus äri – ausalt öeldes oli see mürk –, kuid selleks et ühiskond need omaks võtaks, oli vaja saavutada kontroll haridussüsteemi üle.”

Abraham Flexneri (ja vähemal määral tema venna Simoni) valitud grupi ülesandeks sai välja arendada Põhja-Ameerika meditsiini uus raamistik. Kannustatuna Rockefellerite ja Carnegie’de poolt ning kooskõlastatult AMA-ga, muutis see väljapaistev, kuid mõjutatav kohort Põhja-Ameerika meditsiinihariduse süsteemi. AMA lobitöö 19. sajandi teisel poolel kiirendas “eksperimentaalse meditsiinihariduse süstematiseeritud karmi kaubamärgi” loomist, mida Rockefeller ja teised Flexneri aruannet tehes kujundasid. Flexner ja tema eliitgrupp olid vaid etturid, mida tulu saamiseks kasutati.

Koondunud 20. sajandi alguses, dubleeris kohort nn Hopkinsi ringi, arendas välja täiesti uue meditsiinihariduse uskumuste süsteemi, tehes tegelikult teoks AMA, Rockefelleri ja Carnegie eesmärgid: tähtsa võidu n-ö suurtele poistele ja mõõtmatu kahju ameeriklastele, rääkimata sellest, et paljud meditsiinikoolid tõrjuti välja. Ajakirja JAMA (the Journal of AMA) toimetajad teatasid 1901. aastal meditsiiniharidust puudutavate eesmärkide kohta järgmist: “Eeldatakse, et kasutusele võetud kõrgema standardi tõttu väheneb nende (koolide, tlk) arvukus piisavalt ja et vaid kõige kohanenumad neist jäävad ellu.”

Need ühinenud pidasid heaks asjaks, et nende pingutused muudavad meditsiinihariduse tegevusvälja kitsamaks. Tegelikult oli algne põhieesmärk konkureerivate meditsiinifilosoofiate kõrvaldamine, et hiljem sellised institutsioonid nagu John Hopkinsi ülikooli meditsiinikool – mida paljud peavad tänapäeval teadusel põhineva meditsiinihariduse kuldseks standardiks – selle koha meditsiinis täielikult endale saaksid.

“[Nende huvide] eest kannab hoolt haridussüsteem ja loob meditsiini monopoli, kõrvaldades patenteeritud naftakeemial põhineva meditsiinihariduse konkurentsi,” räägib dr Bell. “Sellisena tuntakse 1910. aastal Flexneri tehtud aruannet. Abraham ja Simon Flexner värvati seda tegema; see oli ette ära määratud, tellitud tulemusega aruanne.”

Ty Bollinger

Allikas: Ty M. Bollinger “Tõde vähist” (Lilian Hankewitz ja GD Bois OÜ /muudaomaelu/, 2018)

Foto: kollaaž