Foto: Germán TR/ pexels.com

1980ndate algusest praeguseni on lastele manustatavate vaktsiinide arv pea neljakordistunud – ja samal ajal on autismi esinemissagedus suurenenud üle 30 000 protsendi. Hetkel põeb autismi üks 36st Ameerika lapsest. Autismiepideemia on päriselt olemas? Raamatus “Kuidas peatada autismiepideemia“ toob organisatsiooni Generation Rescue kaasasutaja ja vaktsiinikahjustusega autistliku lapse isa J. B. Handley esile teaduslikke tõendeid, mis seostavad vaktsiine immuunaktivatsiooniga ajus. Oma raamatuga esitab ta halastamatu ja ajakohase väljakutse USA rahvatervise süsteemile ning haiguste kontrolli- ja tõrjekeskusele anda tõese informatsiooni ja teadusuuringutega võimalik (ja tema enda sõnul lõplik) vastus autismi põhjusele.  Avaldame raamatust ühe peatüki.

Tuhandete perede sarnased lood

Siin on peamine õppetund, mis puudutab kõiki lastearste: kuulake lapsevanemaid. See on lastearsti üks olulisemaid põhimõtteid. Väikesed lapsed ja tõsiste arengupuuetega lapsed ei suuda enda eest kosta. Nad ei ole võimelised ütlema, mis neid vaevab. Me peame toetuma inimestele, kes neid pisikesi kõige paremini tunnevad, kes oskavad hinnata ja tõlgendada oma laste käitumist. – Dr Lisa Shulman, pediaatria dotsent, Albert Einsteini nimeline meditsiinikolledž.¹

On 2007. aasta juuni. Käänaku tagant veereb silmapiirile Vaxxed Bus. Ma olen Portlandi lõunaosas idüllilises Lake Oswegos ja istun gluteenivabu hõrgutisi serveeriva populaarse Kyra pagarikoja väliterrassil. Suur must haagis, mille mõlemalt küljelt otsekui karjatab näkku punase-valge kiri VAXXED, mõjub idüllilises äärelinnas mässuliste pealetungina. Minu kõrval istuvad kohvikukülastajad näivad järsku rahutud. Ja ühtäkki saab minust, tavalisest keskealisest tüübist, nende silme all järsku Mässuliste Alliantsi liige, kes suundub parkla poole seda hirmuäratavat bussi tervitama.

Vaxxed Busi ideega tuli välja allaandmatu Polly Tommey, Briti modell, kellest sai autistliku lapse ema. Sarnaselt paljude teiste autistlike laste vanematega ühendab meid Pollyga sügav lein ning raugematu nälg vastuste järele. Ta vaatas pealt, kuidas tema poeg Billy pärast vaktsineerimist autismi taandus ning teda tabas samasugune viha, mis on olnud ka minu edasiviivaks jõuks.

Kui buss hakkab pärale jõudma, näen Pollyt aknast lehvitamas. Ta on olnud kuudepikkusel tuuril ning reisinud läbi terve riigi. Sageli tuleb bussile vastu kohalik meedia, kes tembeldab selle rahvast kohutama tulnud „vaktsiinivastaste” pealetungiks. Veel tervitavad bussi tosinad lapsevanemad, igaühel neist jagada oma lugu sellest, kuidas vaktsiinid nende lapsi vigastasid ning perekondi kahjustasid.

Ma kohtasin Pollyt esimest korda Seattle’is aasta tagasi. Sel ajal esilinastus üle riigi dokumentaalfilm „Vaxxed”, mis sisaldab ka CDC teadlase dr William Thompsoni tunnistusi. Ta on vilepuhuja, kes tunnistas üles, et 2004. aastal läbiviidud MMR-vaktsiini ja autismi vahelist seost puudutava uuringu (mille üheks kaasautoriks oli ta ise) tulemused olid võltsitud ning vaktsiini ja autismi tegelikku seost näidati oluliselt väiksemana. Ta räägib teadlaste eraviisilisest kogunemisest CDC peakorteris, mille käigus koguti kokku ja hävitati uuringu algandmed. See on inetu lugu, millest koorub välja autismivõitluse olemus: otse meie silme all vohab korruptsioon ja valetamine ning terviseametnikud ja arstid teevad näo, nagu poleks midagi valesti.

Ma reisisin Polly palvel oma kodust Oregonis Seattle’isse, täielikult ette valmistamata mind eesootavaks emotsionaalseks murranguks. Ta oli kursis minu tegevusega aktivistina ja kutsus mind osalema igale filmiseansile järgnevas küsimuste-vastuste vestlusringis. Olin nõus ja ei muretsenud eriti. Olin selle teemaga juba aastaid tegelenud ja tundsin end kindlalt. Teadsin, millest ma räägin ning olin valmis murelike lastevanemate (ja mõnede trollide) küsimusteks. Lootsin, et äkki võib üks minu vastus päästa mõne lapse sama saatuse käest, mille küüsi mu poeg oli langenud.

Mind mõjutas sügavalt filmi „Vaxxed” meeskonna algatatud traditsioon, mis järgnes igale filmiseansile. Pärast esimest seanssi, milles osalesin, lõid tuled põlema ja vestlusringi liikmed kõndisid mööda vahekäiku alla. Polly esitas oma mikrofoni üleskutse: „Kui teie või teie pereliige on vaktsiinikahjustuse saanud, tõuske palun püsti!” Hääletus solidaarsuses tõusis vähemalt pool kuulajaskonnast. Emotsioonilaine tulvas must üle. Sama kordus peale igat linastust – püstitõusnud inimeste hulk oli suur ja mind tabanud emotsioonitulv hämmastavalt tugev. Ma mõistsin, et Polly oli seda juba paarsada korda kogenud.

Buss on pargitud ning võtab enda alla arvestatava osa Kyra parklast. Ma usun, et see pakub Lake Oswegos kõneainet veel mitmeks päevaks. Minuga on kaasas mu 14aastane poeg Jamison. Tema autism ei võimalda tal aru saada, miks see buss just meie juurde sõitis ning mis seos sel temaga on. Ta tähelepanu on klammerdunud kombucha-joogile ja paleomuffinile, mille ma talle just ostnud olin. Bussist hüppab välja Polly. Me embame ja rõõmustame, et oleme mõlemad endiselt võitlushoos. Meie põhjatu truudus sellele missioonile on meie vahel loonud püsiva sõnatu sideme.

Vaxxed Bus on muudetud liikuvaks pühamuks – see on Polly järjekordne geniaalne võte inimeste teadlikkuse suurendamiseks. Kõigil seda bussi külastanud vaktsiinikahjustusega laste vanematel on võimalus kirjutada mustaks võõbatud bussile valge markeriga oma lapse nimi. Nende nimede hulk meenutab Washingon DCs asuva Vietnami sõja mälestusmärki. Iga nimi on nummerdatud ning kui jõuab kätte minu kord, on sealt vastu vaatamas üle 4 000 nime. Rohkem kui neli tuhat last, igaühe nimi jäädvustatud, igaühe elu muutunud, igaühe perekond laastatud. Ma haaran pliiatsi ja kirjutan Jamisoni nime. See on emotsionaalne hetk. See on talumatu. See on igal pool.

Dr Bernard Rimland ja DAN!

Enam kui kümme aastat tagasi kuulusin ma ühte lastevanemate rühmitusse, kes autismialase teadlikkuse teerajaja dr Bernard Rimlandi palvel „ülestõusu” korraldas. See oli 2004. aasta septembris, kui ma olin San Diegos autismivastase rühmituse Defeat Autism Now! (DAN!) konverentsil. Tegemist oli 2001. aastal alguse saanud üritusega, mis toimus kaks korda aastas. DAN! oli organisatsioon, mis ühendas autistlikke lapsi ravivaid arste. Ravi põhines biomeditsiinilisel lähenemisel, mis hõlmas dieeti, toitaineid, raskemetallide eemaldamist ning immuunsüsteemi toetamist. Ma peatun sellel teemal pikemalt 10. peatükis. Kahjuks vaibus DAN!-i tegevus pärast 2006. aastat, kui dr Rimland suri, ent paljud arstid jätkavad endiselt tegevust.

Bernie, nagu enamik lapsevanemaid dr Rimlandi kutsus, seisis suure konverentsiruumi ees, teda kuulamas tuhanded vastuseid ootavad lapsevanemad. See oli aga eriline konverents: CBSi saate „60 Minutit” uudistemeeskond käis Rimlandi kannul ning väntas temast lugu, mistõttu oli suurde konverentsisaali üles seatud mitu CBSi kaamerat. Rimland pöördus pilgeni täis saali poole.

„Kui te olete autistliku lapse vanem, tõuske palun püsti!” Ühtäkki kerkis istmetelt enamik saalis olnud inimesi. Ma seisin ja tundsin, kuidas emotsioonid mind enda alla matsid, ning mind tabas korraga meie kõigi ühine valu. Sellel hetkel olin ma autismikogukonnas veel üsna uus tegelane, kuna minu laps oli diagnoosi saanud vaid mõne kuu eest.

„Kui teie laps on üks nendest, kes muutus autistlikuks pärast vaktsineerimist, ning te usute, et selle põhjuseks on vaktsiinid,” jätkas dr Rimland, „tõstke palun käsi.”²

Praktiliselt iga ruumis viibinud inimene tõstis käe. „Kui te saate videomaterjali, fotode või millega iganes tõestada, et teie laps arenes enne normaalselt ning muutus autistlikuks alles pärast vaktsineerimist, lehvitage käsi.”

Terve ruumitäis inimesi lainetas kätega ning see stseen meenutas pigem rokk-kontserti kui autismikonverentsi. Dr Rimland vaatas filmimeeskonna poole ja küsis muheldes: „Okei, kas saite selle lindile? Loodame, et see jõuab CBSi ekraanile.”

See salvestus on endiselt Youtube’is leitav, ajas jäädvustatud, justkui meeldetuletuseks tulevastele põlvedele sellest, kui kaua on tegelikult tõde teada olnud. Võite juba arvata, et see episood jäi saatest välja.

„Kuula seda tähelepanelikult!”

CNNi meditsiiniala vanemkorrespondent Elizabeth Cohen on autismikogukonnas kurikuulus oma 2004. aasta augusti reportaaži tõttu, milles kõlas ka allolev rida:

Vaktsiinid on ohutud. Autism ei ole vaktsiini kõrvaltoime. [—] Mõned inimesed ei kuula seda tähelepanelikult: vaktsiinid ei põhjusta autismi.³

Preili Coheni üleolev käitumine, ükskõiksus ja minu hinnangul lisaks veel puhas valeväide pani aluse Youtube’i kampaaniale „Hear This Well” („Kuula seda tähelepanelikult”). Oma laste vaktsiinijärgset taandarengut pealt näinud vanemaid kutsuti üles Coheni jaoks videoloenguid tegema, kaasates sinna fraasi „hear this well”. Selle plaani tegid teoks sajad inimesed. Nende seas oli üks südantlõhestava pöördumise teinud eakas isa, kes hoidis käes oma poja beebipõlvepilti ning rääkis:

„See on minu poeg. Ta oli täiesti normaalne beebi. Kaheksandaks elukuuks oli ta arengult tublisti ees, ta kõndis ja rääkis. [—] Ja siis sai ta oma süstid. Ta ei osanud enam roomata, käimisest rääkimata. Ta ei osanud enam rääkida. Praegu on ta oma magamistoas ja kannab mähkmeid. Ta on 32aastane. Vaktsiinid põhjustavad autismi.”

Üksikisa rääkis oma tütrest:

Ta sündis täiesti normaalsena. 15kuuselt sai ta ühe ringi vaktsiine. [—] Tal tõusis kõrge palavik. [—] Palaviku tekkega kaotas ta kõik. [—] Me teadsime kohe, et midagi on valesti. [—] Vaktsiinid hävitasid mu perekonna. Vaktsiinid põhjustavad autismi ja mõned inimesed ei kuula seda tähelepanelikult.

Noor ema, murduval häälel:

Minu nimi on Mary. Mu tütar arenes täiesti normaalselt kuni hetkeni, mil ta kaheaastasena sai vaktsiinikahjustuse ning seejärel diagnoositi tal autism. Mõned inimesed ei soovi seda tähelepanelikult kuulata: vaktsiinid võivad põhjustada ja põhjustavadki autismi.

Need videod on hingematvad. Tuhanded lapsevanemad, kõik räägivad ühte ja sama. Ma ei suuda neid kõiki vaadata. See on minu jaoks liig. Jamisoni diagnoosimisest on möödunud 13 aastat. Ma olen õppinud oma valu kapseldama. See istub kusagil kuklas ja on alati taustal olemas. Enamasti. Mõnikord see tugevneb, tavaliselt siis, kui ma räägin Jamisonist mõnele uuele inimesele. Aeg-ajalt kerkib see pinnale ning iga teatud aja tagant ajalt matab mu uuesti enda alla.

Ühel õhtul just hiljuti lajatas Jamison endale vasaku käega täiest jõust vastu pead ning tema käsi paistetas üles pesapallisuuruseks. Ma olin kindel, et see on murdunud. Meeletutes valudes istus ta duši all ja püüdis suurt paistetust „maha pesta”. Ma lamasin vannitoa põrandal tema kõrval ning lahistasin nutta. Seda kõike oli liiga palju – näha tema valu, näha teda end löömas, näha, et ta ei saa aru, mida ta keha teeb.

Seejärel ajasin end püsti, panin riidesse ja toimetasin ta traumapunkti. Õnneks oli luu terve. Autistliku lapse vanemana noogutate ja mõistate. Igasugust jama tuleb ette, aga leiate viisi, kuidas vastu pidada.

Kas lapsevanemaid võib usaldada?

Lapsevanemad on oma laste arengu tähelepanelikud ja täpsed jälgijad. Ka teaduslikud vaatlused on seda kinnitanud. Kõige ulatuslikum ülevaade vanemlikest tähelepanekutest avaldati 1999. aastal laste tervise ajakirjas Journal of Paediatrics and Child Health. Töö kandis pealkirja „The Value of Parents’ Concerns to Detect and Address Developmental and Behavioural Problems” („Lapsevanemate tähelepanekute tähtsusest arenguliste ja käitumuslike probleemide tuvastamisel”) ning kinnitas, et lapsevanemate tähelepanekud oma laste arengu kohta on täpsed:

Hoolimata erinevusest haridustasemes, sotsiaalmajanduslikus staatuses ja lastekasvatamise kogemuses, suudavad lapsevanemad tuvastada probleeme, mis peegeldavad õigesti lapse arengut ja käitumist.⁴

Ometi kaheldakse, kui lapsevanemad väidavad, et nende lapse arengus toimus regressioon pärast vaktsineerimist. 2005. aastal otsustasid Washingtoni ülikooli teadlased autismi regressiooni fenomeni ise testida. Ajakirjas JAMA Psychiatry avaldatud uuringus pealkirjaga „Validation of the Phenomenon of Autistic Regression Using Home Videotapes” („Autistliku regressiooni kinnitamine koduvideote abil”) vaatasid teadlased videosalvestisi  lastest, kelle areng oli olnud normaalne, kui siis toimus vanemate sõnul taandareng autismi. Mida teadlased leidsid?

Uuring kinnitab varase autistliku regressiooni esinemist.

Kõnealuse uuringu peamine autor oli dr Geraldine Dawson, kes juhtis hiljem üleriigilist organisatsiooni Autism Speaks. Ta kaitses lapsevanemate hinnanguid ning väitis, et tema uuring „on oluline õppetund, mis kinnitab, et vanemad oskavad oma lastega toimuvast suurepäraselt aru anda. See rõhutab, kui oluline on ära kuulata lapsevanemate tähelepanekud.” Jah, lapsed taandarenevad autismi. Enamik lapsevanemaid, keda ma olen kohanud, väidavad, et nende lapse autistlik regressioon toimus vahetult või varsti pärast vaktsineerimist.

Allikas: J.B. Handley “Kuidas peatada autismiepideemia” (Südailm, 2020)