Foto: kirjastus südalinn

Möödunud nädalal ilmus poelettidele Antonietta Gatti, Stefano Montanari ja Serge Raderi raamat “Vaktsineerida või mitte?“, mis näiteks Rahva Raamatu kauplustest ja e-poest juba esimese müügipäeva lõpuks kadunud oli, kuna väidetavalt oli ostja teinud kaebuse, et teos sisaldab ebasobivat infot. Meie arvates on raamatus aga palju olulisi küsimusi ja vastuseid, mida iga oma peaga mõtlev inimene võib küll omal vastutusel lugeda, eriti kuna vaktsineerimine on Eestis vabatahtlik. Seega palusime kirjastuselt luba mõne peatüki avaldamiseks, et lugeja saaks ise otsustada, kas raamatul on tema jaoks väärtust. Põnevat puurimist!

Sissejuhatus

Itaalia ja Prantsusmaa elanike hulgas on toimumas suunamuutus ning vaktsineerimisest loobujate osakaal rahvastikus kasvab. Arvuliselt pole see väga silmatorkav, küll aga on murettekitav sellele järgnenud reaktsioon.

Prantsusmaa terviseamet ja tervishoiuministeerium hoiatavad avalikkust järjepidevalt, et kui vaktsineerimishõlmatus langeb alla 95%, toob see kaasa nakkushaiguste leviku järsu tõusu. Suur hulk arste – tegelikult enamus – on nende üleskutsetega liitunud.

Lastesõimed, lasteaiad ja algkoolid ähvardavad mitte võtta oma kollektiivi vaktsineerimata lapsi, kuigi põhiseaduse järgi on igaühel õigus ja kohustus haridusele. Tuginedes tervishoiuinstitutsioonidele, saadab haigekassa laiali ringkirju, milles kutsub elanikkonda üles ennast massiliselt vaktsineerima igasuguste haiguste vastu, väites, et sellega ei kaasne ühtegi ohtu. Riiklik meditsiiniakadeemia on isegi pakkunud välja muuta vaktsineerimine soovituslikust kohustuslikuks, mis tähendab, et kui inimene ennast ei vaktsineeri, kaotab ta juurdepääsu teatud avalikele teenustele ja asutustele. Rakendatakse ka hirmutavaid karistusmeetmeid arstide suhtes, kes kahtlevad mõnede vaktsiinide usaldusväärsuses või kes ei soovita nendega vaktsineerida.

Teisalt, juba aastaid on loodud kodanikuühendusi, millega on liitunud ka mõned arstid, kes erineva astme veendumusega ja erinevate argumentidega võitlevad vaktsiinide kasutamise vastu, väites, et need ravimid – vaktsiinid on täiel määral ravimid – tekitavad palju tõsisemaid kõrvaltoimeid kui haigused, mille vastu vaktsiin peaks kaitsma.

Nende kahe järjest nähtavama ja häälekama leeri vahel on segaduses kodanikud, kes on võib-olla lasknud endale igal aastal teha gripivastase vaktsiini. Veel keerulisemas olukorras on väikelaste ja sageli ka vastsündinute heitunud vanemad, kes peavad tegema keerulise valiku: “Kui ma oma last ei vaktsineeri, võib ta surra; kui ma teda vaktsineerin, riskin näiteks autismi tekkega.“ Autism, mis oli varem haruldane ja tundmatu haigus, on võtnud tänapäeval objektiivselt hinnates kohutavad mõõtmed.

Meie, kes me kirjutasime järgnevad leheküljed, pole ei ühel ega teisel poolel.

Meie jaoks on see teaduslik uurimus, ja teadlastel – juhul kui nad teevad oma tööd ausalt – ei ole õigust isiklikule arvamusele. Oleme seadnud endale piirangu toetuda oma väljaütlemistes ainult kinnitatud faktidele. Suhtudes igasse väitesse kriitiliselt, võtmata neid puhta kullana, hoiame oma usaldusväärsust – tugineme ainult oma uurimistöö tulemustele, kontrollitud tõikadele, mille osas võime isiklikult kindlad olla.

Loomulikult pole see alati võimalik, kuid kriitiline meel kui erapooletuse liitlane peab saatma iga teadlast, kes töötab heauskselt ja otsib kompromissideta tõde. Tõe otsimine ei tähenda automaatselt selle leidmist, aga ka nähtava eduta võib kord läbitud teekond olla teistele teadlastele kasulik vähemalt selleks, et nad ei raiskaks aega ja energiat valel rajal. Alati see kahjuks nii ei ole: internetiajastul külvatakse meid üle informatsiooniga, millest suur osa pole kontrollitud ning suur osa pole autentne, ja raske on aru saada mis õige, mis vale. Juhtub, et teaduskeskused, ignoreerides eelnevalt tehtud uuringuid, satuvad juba teiste poolt läbi käidud radadele ega jõua uute järeldusteni. Juhtub, et teadusuuringuid rahastatakse suundadel, mis on juba ammu tupikuks osutunud.

Probleemi süvendab uute kommunikatsioonivahenditega kaasnev piiramatu vabadus. Suur hulk kasutajaid võib kergemeelselt jagada materjale, mille korjavad üles väga erineva taustaga tegelased, kes muudavad nende abil postulaatideks kuulujuttudena ringlevad kontrollimata argumendid – eesmärgiga saada isiklikku tunnustust ja/või teenida majanduslikke huve. Isikliku uurimistöö tulemusi kajastavaid dokumente omavaid inimesi leida on järjest raskem, ja nad on haruldased.

Kirjeldatud olukorras pole midagi uut, nii on see olnud juba ammustest aegadest, ent tänapäeval toimib selline fenomen varasemast enam just vaktsiinide puhul: televisioon, raadio ja trükimeedia kubisevad nn ekspertidest, kes esitavad tõe pähe neile endile ilmselgelt arusaamatuid argumente. Nende väited tuginevad harva reaalsetel ja tõestatud faktidel, ent muutuvad ajapikku aktsepteeritud ja  vaieldamatuks tõeks, järgides natside propagandaministri Joseph Goebbelsi juhtnööre – mis põhinesid inimeste mõtteviisi heal tundmisel –, et sada ja tuhat korda korrutatud valet hakatakse ühel hetkel tõena tajuma.

Teadlane ei saa endale lubada eelarvamustel tuginevaid seisukohti ning peab olema valmis objektiivsusega leppima.

Teaduslik teooria saab kinnitust vaid juhul, kui see vastab loogiliselt ja rahuldavalt püstitatud küsimustele. Inimene, kes määratleb ennast kui “teadlast“, ent võtab omaks vaid ühe kindla seisukoha ja väldib küsimusi, pöördub paratamatult diskvalifitseerumise suunas. Kellel on enesekindlust kõike teada, muudab ennast pikapeale naerualuseks. Kellel ei ole tagasihoidlikkust vastata lihtsalt “Ma ei tea“, kui ta tõepoolest ei tea, solvab teisi ja iseennast. Ebaaus võtab vastu oma “töötasu“, aga tema hing ei maksa enam midagi.

Meie, kes me oleme oma töö käigus pidanud eemalduma tänapäevastest hoiakutest ja tavadest, pistes rinda paljude raskuste ja väga kesise rahastusega, soovime anda oma panuse, et tuua veidi selgust vaktsineerimise teemasse. Tundub, et selgus ja läbipaistvus antud teemal pole ei ravimitootjate ega tervishoiuinstantside huvides. Niiviisi oleme sattunud halba valgusesse mõlema leeri silmis, sest kohe kui hakkame esitama piinlikke küsimusi, sildistatakse meid vaktsineerimise vastasteks. See on arulage reaktsioon, aga just nii see tegelikkuses toimib.

Meie uurimus on kergesti arusaadav, kuigi tehnilised raskused, millega kokku puutusime, polnud just tühised: vaatleme vaktsiine elektronmikroskoobi ja meie töörühma liikme Antonietta Gatti poolt välja töötatud spetsiaalse meetodi abil, uurimistöö toimub kahe Euroopa teadusuuringute projekti raames (EÜ poolt rahastatud projektid Nanopatoloogia ja DIPNA). Vaktsiinide proovides määrame võimalike tahkete ja anorgaaniliste mikro- ja nanoosakeste olemasolu. Edasi analüüsime nende keemilist koostist, st nende sisu element elemendi haaval.

Eelnimetatu saab olema järgnevate lehekülgede keskne teema. Oleme püüdnud kirjeldada oma uurimistööd maksimaalselt lihtsalt – erialaspetsialistid ei avasta siit kindlasti midagi sellist, mida nad juba ei tea. Vastupidi, võib-olla leiavad nad, et siinsed lihtsustused ei väärigi nende tähelepanu.

Jätame siis neile kohustuse vastata siiani vastuseta küsimustele, kuigi oma seisukohta kaitsvate argumentide puudumisele järgneb tavapärase reaktsioonina vaid süstemaatiline halvustamine. Teisalt on just vastuseta küsimused need, mis tekitavad inimestes rahutust ja toovad kaasa olukorra, kus vaktsineerimise praktikat hakatakse kahtluse alla seadma.

Vaid arukad ja dokumenteeritud vastused keerulistele küsimustele moodustavad seisukoha kaitsmise tuuma. Vastupidiselt praegusele olukorrale peaksid meie ründajad olema meile tänulikud, et anname nende käsutusse faktid, mille abil avaneb neil võimalus oma seisukohtade õigsust tõendada.

Oleme kirjutanud mitmeid raamatuid ja osalenud erinevate meie uurimisvaldkonnaga seotud teadusteoste koostamisel. Kes soovib, võib neid lugeda.

Sel korral on meie sooviks pakkuda laiemale lugejaskonnale midagi väga lihtsat ja arusaadavat, loobudes teadlaste elevandiluust tornis kasutatavast erialasest žargoonist. Kokkuvõtteks: ärge oodake vaktsiinidealast traktaati. Loodetavasti annavad teaduskorüfeed meile andeks, sest see pole käesoleva raamatu eesmärk. Vastupidiselt paljudele eelnevalt kirjutatud teostele sisaldab käesolev meie teadustöö tulemusi ja viimased ootavad juba aastaid ausaid vastuseid.

1. peatükk
Mis on vaktsiin?
Algus

Vaktsiin on bioloogilist päritolu farmaatsiatoode, mis on loodud, et matkida haigusttekitava patogeense teguri toimet, mille vastu soovime võidelda. Sageli sisaldab vaktsiin erineval viisil saadud surnud või nõrgestatud mikroorganisme, st pookimise käigus saadud haigus tekitab kergeid sümptomeid. Tegemist võib olla ka antud haigustekitaja toksiine (toksiinid – mikroobide, taimede või loomade poolt toodetud ja teistele elusolenditele kahjulikud keemilised ained – toim.) või pinnavalke (valgud – organismis loendamatuid funktsioone täitvad erineva pikkusega aminohapete ahelad – toim.) sisaldava tootega.

Haigusohu vähendamiseks kasvatatakse antud bakter või viirus üldjuhul loomsetel kudedel. Näiteks poliomüeliidi viirust kasvatatakse Aafrika rohepärdikult võetud neerukoel. Kolmevalentse leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiini valmistamiseks kasutatakse kanaembrüoid. Punetiste vaktsiini haigustekitaja kasvatatakse aborteerunud inimloodete kudedel.

Vaktsiini sisestamine organismi käivitab immuunsüsteemi ehk keha keemiliste ainete ja bakterite rünnaku vastu kaitsva kompleksse keemiliste ainete ja rakkude võrgustiku, mis tunneb ära kliinilist haigestumist mitte esile kutsuvas vormis oleva ohuallika. Keha salvestab nüüd kaitseks vajaliku info, mis säilib nn reservis, kuni tuleb patogeenide rünnak. Kokkuvõtlikult, haiguse vastu vaktsineerimise tulemusel toodab keha vajalikud antikehad st spetsialiseerunud valgud (glükoproteiinid), mis tegelevad spetsiifiliselt bakterite, viiruste, toksiinide või suurte kehale võõraste molekulidega ja aktiveeruvad konkreetse haiguse ilmnemisel.

Vastab tõele, et enamik vaktsiine koosneb nõrgestatud või inaktiveeritud patogeenidest, aga on olemas ka teistsuguseid vaktsiine, mis sisaldavad puhastatud antigeene, rekombineeritud antigeene, sünteetilisi peptiide, elusviiruseid ja DNAd. Mõned nendest on kombineeritud ja mõned konjugeeritud vaktsiinid (kus haigustekitaja raku polüsahhariid seotakse mingi valguga ehk valgulise kandjaga).

Arvestades selle raamatu eesmärki, ei oma mainitud puhtalt tehnoloogiline ja fundamentaalne aspekt siinkohal olulist tähtsust.

Vaktsiinid võivad olla kas profülaktilised, st loodud ennetama konkreetset haigust nagu rõuged, leetrid, teetanus, tuulerõuged jne, või teraapilised ehk ravivad. Eksperimentaalsed vähivastased vaktsiinid kuuluvad teise rühma.

Tänapäevaste vaktsiinide abil otsitakse järjest enam kaitset erinevate tõbede nagu näiteks teetanuse ja B-hepatiidi vastu, mis ei ole otseses mõttes nakkushaigused, ja seega ei saa oma olemuse tõttu olla epideemiate põhjuseks.

Vaktsiini abil muudetakse piisav hulk üksikisikuid immuunseks teatud haiguse suhtes, saavutades niiviisi karjaimmuunsuse. See tähendab, et kui suur osa populatsioonist on immuniseeritud, on ülejäänutel väga väike tõenäosus antud haigusesse nakatuda, sest haigust esile kutsuv patogeenne tegur ei ringle üldse või ringleb väga vähesel määral.

Rõugete näide

Juba antiikajal täheldati, et nakkushaiguse üle elanud indiviid oli sama haiguse vastu edaspidi kaitstud. Kes on lugenud Alessandro Manzoni romaani „Kihlatud“, leiab sealt vastavasisulise kirjelduse 1630. aasta katkuepideemia ajast. Antud epideemia hävitas 40% Põhja-Itaalia suurte linnade elanikkonnast.

Indias võidi kunstlikku immuniseerimist kasutada jubakunstlikku immuniseerimist kasutada juba tuhatkond aastat enne Kristust, aga selle kohta puuduvad kindlad kirjalikud tõendid.

Hiinas kirjutab Wan Quan (Wan Quan (1495–1585) – Mingi dünastia aegne lastearst – toim.) oma 1549. aastal välja antud teoses Douzhen xinfa, et rõugehaigete lehmade nisadelt võeti sinna moodustunud koorikuid ja nendest tehti pulber. Edasi puhuti pisikese pillirookõrre abil antud pulbrit inimese ninasõõrmetesse. Selline isik jäi kas koheselt toimiva immuunsuse toel rõugetest üldse puutumata või põdes neid väga kergelt. Inimene oli kaitstud või vähemalt haigusele vastupidavam.

Sellise praktikaga kaasnesid omad ohud ja teatud suremus, aga tulemused olid kahtlemata julgustavad, sest vaktsineeritute seas oli surmajuhtumeid rõugete tagajärjel siiski vähem kui mittevaktsineeritute seas.

Alates 18. sajandist levis kaitsepookimine rõugetest paraneva inimese korpade või mädaga Aafrikas, Türgis, Pärsias ja eriti Inglismaal, kus seda protseduuri kirjeldasid kaks itaalia arsti, Jacopo Pilarino ja Emanuele Timoni, kes töötasid Inglise Kuninglikus Seltsis. Tehnika seisnes patsiendi randmete ja otsaesise naha kriimustamises ehk sinna raviotstarbeliste täkete tegemises ning igasse kriimustusse nakatunu rõugevillist võetud mäda asetamises, mis jäeti sinna 8–10 päevaks. Tulemuseks oli kerge rõugete läbipõdemine koos kinnitusega, et operatsioon õnnestus, kuna patsiendil tekkis haiguse vastu immuunsus.

Aastal 1721 tuli rõugeepideemiast hirmunud Suurbritannia kuninglik perekond mõttele kõik pereliikmed vaktsineerida. Informeeritud kaasnevatest ohtudest, lasid nad seda eelnevalt katsetada vangide peal, kes vastutasuks vabastati. Kõik vangid nakatusid kergesse rõugete vormi, kuid tervenesid ja pääsesid vabadusse. Niisiis lasid kõik kuningliku pere liikmed ennast vaktsineerida ning antud praktika hakkas levima.

Põhja-Ameerikas asuvates Briti asumaades ilmutati vaktsineerimisele esialgu vastupanu, kuid hiljem muutus see üsna tavapäraseks praktikaks. Ühe tolleaegse uurimuse järgi suri 244-st vaktsineeritust 6, samas kui 5980 loomulikul teel haigestunu kohta loendati 844 surmajuhtumit, ehk protsentuaalselt 2,5% ja 14% (F. Fenner, D. A. Henderson, I. B. Arita, Z. Jesek, I. D. Ladnyi, Smallpox and its
eradication, History of International Public Health, WHO 1988, nr 6. – toim.).

Seejärel ilmus 18. sajandil välja üks Šoti arst, Edward Jenner (1749–1823), kelle tegevus paneks tänapäeval nii mõnegi kulmu kortsutama. Püüame pika loo lühidalt kokku võtta. Ühe rõugeepideemia ajal soovitas ta oma piirkonna talumeestel kaitsepookimisi teha. Viimased vastasid talle, et need, kes veiserõugeid põdenud ja nendest tervenenud, enam inimeste rõugetesse ei jää. Jenner saatis vastava kirja kohalikule arstide ühingule, kus seda aga ignoreeriti.

Mõned aastad hiljem, 1796. aastal, nakatus lüpsja Sarah Nelmes veiserõugetesse ning Jenner – tegutsedes viisil, mis tänapäeval viiks ta otsemat teed vanglasse – võttis proualt mäda ja inokuleeris selle oma aedniku kaheksa-aastasele pojale James Phippsile. Peale kahepäevast palavikku sai poiss terveks. Möödus kaks kuud ning dr Jenner võttis inimeste rõugeid põdevalt patsiendilt bioloogilist materjali ja pookis lapsele, ilma et viimane sellest midagi teadnuks. Katse tulemusena laps ei haigestunud.

Kokkuvõtteks, nakatunud veiselt saadud materjali pookimine immuniseeris lapse ka inimeste rõugete tüve vastu.

Jenner arvas entusiastlikult, et niiviisi saadud immuunsus kestab terve elu. Kahjuks osutus see valeks, arvestades asjaolu, et vaktsiinidega saadud immuunsus kestab vaid mõne aasta. Rõugete puhul umbes viis aastat. Immuunsuse säilitamiseks tuleb vaktsiini uuesti manustada ehk teha kordusvaktsineerimisi. See on üks olulisi erinevusi vaktsineerimise tulemusena saadud immuunsuse ja loomulikult ning terveks eluks omandatud immuunsuse vahel.

Tuleb lisada, et lastele naha kriimustamise teel poogitud rõugevaktsiin tekitas väga harva kõrvaltoimeid, seevastu konstateeriti täiskasvanutel sageli nn vaktsineerimisjärgset entsefaliiti, st suuraju, piklikaju ja väikeaju põletikku. Antud patoloogia tõi kaasa väga kõrge suremuse: kuni 40% vaktsineeritutest.

Veidi pärast Jennerit alustas rõugetevastast süstemaatilist vaktsineerimist ühes selle haigusega võitlemiseks loodud Londoni haiglas dr William Woodville. Tulemused olid katastroofilised ja põhjuseks oli tema võhiklikkus – nagu kõikidel selle ajastu arstidel – aseptika alal. Woodville nakatas oma patsiente mustade arstiriistadega, levitades ägedaid ja tol ajal ravimatuid haigusi. Talle ei tulnud pähegi vaadata üle oma meetodeid, mis olid laialdaselt aktsepteeritud kui hea meditsiiniline tava, aga kantud puudulikust hügieenist.
Seejärel süüdistas ta Jennerit, et viimane töötas välja ohtliku ja mittetoimiva meetodi.

Tõe huvides ja soovimata kahjustada Jenneri kuulsust, peab rõhutama, et šotlasest doktor ei olnud originaalne, kuna samu meetodeid kasutasid paljud arstid juba enne teda. Tuleb vaid lugeda Londoni Meditsiiniühingu arsti John Fewsteri märkmeid, mis pärinevad aastast 1765, et leida enam-vähem samaväärseid töid. Sellele vaatamata omistatakse Jennerile kaheldamatu au usutavate tulemuste
publitseerimise ja iseäranis nende laialdase levitamise eest. Veidi nagu Christoph Kolumbus, kes jõudis Ameerikasse sajandeid peale mitmeid tundmatuid meresõitjaid, avades tegelikult tee sellele uuele mandrile.

Aastal 1805 muutis Napoleon rõugetevastase vaktsineerimise kohustuslikuks oma sõduritele, kes polnud veel antud haigust põdenud. Teda järgisid mõned aastakümned hiljem Preisi ja Piemonte sõjaväelased ning edasi laiendati vaktsineerimiskohustust ka tsiviilelanikkonnale. Oluline on arvestada fakti, et tolleaegseid vaktsiine manustati vaid isikutele, kes polnud loomulikul moel haiguse põdemise tõttu immuniseeritud, ja antud tähelepanek oli väga õigustatud. Tänapäeval ei võeta nimetatud eeltingimust enam arvesse ja vaktsineeritakse valimatult kõiki, sõltumata sellest, kas nad on haigust põdenud või mitte.

Vaktsiini mõiste

Jenneri ajastust alates on vaktsiinide tootmise tehnoloogia järjest enam täiustunud, andes rõugevaktsiini puhul stabiilsema ja tõhusama tulemuse. Nii on rõugevaktsiinist kujunenud kõigi vaktsiinide lipukandja. Louis Pasteur – kes oli erialalt keemik, aga mitte arst, ja seetõttu tolleaegsetes meditsiiniringkondades pigem tõrjutud – andis oma panuse, töötades välja marutõvevastase vaktsiini. Lisaks, tulles tagasi Jenneri loo juurde, nimetas ta selle “vaktsiiniks“, mis tähendab “lehmast tulenev“ (vacca – lehm ladina k), tuues nii käibele tänaseni kasutatava nimisõna.

21. sajandil on olemas väga lai valik vaktsiine, ent olemas on ka oluliselt suurem valik bakteriaalseid ja viiruslikke haigusi. Jälgides, kui mitu erinevat tüve on samal patogeenil, mõistame, et lõppkokkuvõttes ei saa kunagi võimalikuks vaktsineerida kõikide haiguste vastu. Seega on tervishoiuasutuste korraldatud ühe kindla või mitme haiguse vastased kampaaniad küll sõjakuulutamine, aga sõda käib vaid vaenlase mõne üksuse vastu.

Siinkohal tuleb mainida, et vastupidiselt infektsioonhaiguste spetsialistide, lastearstide ja akadeemikute väidetele, pole süstemaatiline vaktsineerimine rõugeid välja juurinud.

Rõugetevastase vaktsineerimise viimane kampaania leidis aset Indias 1962. aastal ja katkestati Maailma Terviseorganisatsiooni poolt 1967. aastal, kuna tulemused olid hukatuslikud ja sel ajavahemikul tõusis haigusjuhtude arv 55 595-lt 84 902-le! Olukorda leevendas järelevalve/tõkestamise strateegia, mida kasutati peale vaktsineerimiskampaania lõpetamist (vt 1980. aastal Maailma Terviseorganisatsiooni poolt välja antud ja vastava komisjoni poolt redigeeritud raportit*, mis kinnitab rõugete väljajuurimist maailmas).

Lisaks deklareeris Maailma Terviseorganisatsiooni peadirektor dr Gro Harlem Brundtland 26. oktoobril 2001: „Olemasolevate vaktsiinide tõhusus on tõestatud, aga on näha kõrvaltoimete väga sagedast esinemist. Nende esinemise tõenäosus on piisavalt kõrge, et mitte teostada massilisi vaktsineerimisi seni, kuniks haigestumise oht on madal või peaaegu olematu.“*

*Raportit ei saa elektrooniliselt lugeda, aga selle võib soetada Maailma Terviseorganisatsiooni kaudu. Lühikokkuvõtte leiab Bernard Guennebaud’ blogist: https://p4.storage.canalblog.com/44/69/310209/46341859.pdf

Antonietta Gatti, Stefano Montanari ja Serge Rader

Allikas: Antonietta Gatti, Stefano Montanari ja Serge Rader “Vaktsineerida või mitte?” (Südailm, 2018)

Fotod: kirjastus Südailm