Lääne meditsiini tavapärane lahendus vähiravis on “lõika, mürgita, kõrveta”. Kuigi juba üle kümne aastat tagasi avaldasid Austraalia teadlased uurimuse, milles leitakse, et tsütotoksilise keemiaravi tõhusus vähipatsientidele on üliväike ning selle kuluefektiivsus ja mõju elukvaliteedile vajavad kiiresti põhjalikku ümberhindamist, kasutatakse keemiaravi tänini iseenesestmõistetava osana vähiravis.

2004. aastal teadusajakirjas Clinical Oncology avaldatud artikkel uuris eelnevalt sooritatud randomiseeritud kliiniliste uuringute materjalide põhjal, milline tähtsus on keemiaravil täiskasvanud patsientide paranemisel. Leiti, et kemoteraapia tõhusus oli keskmiselt 2,3% Austraalias ning 2,1% USA-s.

Miks seda siis ikka veel kasutatakse?

Loodusravi arst ja kirjanik dr Peter Glidden leiab, et selle põhjuseks on otsene majanduslik kasu keemiaravi määranud arstile. Ta kirjeldab, kuidas USA-s toimub väidetavalt ravimi soetamine ja kuidas suur osa sellest rahast, mis tervisekindlustusfirma kemoteraapia eest maksab, liigub otse arsti taskusse.

Igal pool maailmas ei toimi meditsiinisüsteemi rahastamine sarnase skeemi järgi, nii et on küsitav, kas samasugune kasum keemiaravi pealt on kõikjal tõene. Ent siiski, vaadates Austraalia teadlaste uuringu tulemusi, tekib küsimus, miks on kemoteraapia ikka veel vähiravis nii tavapärane?

Glidden leiab ka, et vähk ei ole reduktsionistlik nähtus, vaid holistlik kompleksne probleem. Vaid probleemi ühe tahuga tegelemine, nagu seda teevad kirurgia ja kemoteraapia, ei anna selle haiguse ravis soovitud tulemusi. Alternatiivsete ravimeetodite uuringuid aga riiklikult ei rahastata ning isegi toitumise mõju vähiravis uuritakse väga vähe.

Allikad: Rise Earth, Clinical Oncology teadusartikkel, iHealth Tube

Foto: Food Matters

Toimetas Katrin Suik