Värsked teadusuuringud tõestavad, et kehavälise kogemuse esilekutsumine võib olla väga lihtne: piisab vaid sellest, kui inimene vaatab videot endast koos sellele projitseeritud südamelöökidega. Mõistust on lihtne veenda, et see kuulub välise keha juurde ja kehasiseseid rütme kehavälisena näidates on võimalik manipuleerida inimese enesest teadvelolekuga. See leid võib aidata leida uusi ravimeetodeid selliste kehataju häirete jaoks nagu anoreksia ja aidata ka dieedi pidajaid. 

Tüüpilise kehavälise kogemuse puhul inimene tunneb, et ta hõljub oma kehast väljaspool või talle näib, et vaatab ennast väljastpoolt. Enamus inimesi ei ole seda kogenud, kuna meie aju filtreerib pidevalt tajuinformatsiooni ning aitab identifitseerida, mis me oleme ja mida me ei ole. Kuid tuleb välja, et mõistust on ses osas üsna lihtne petta.

Näiteks me teame, et meie peegeldus ei ole tegelikult osa meist. Kuid häirides protsesse, mis tagavad meie kehataju (näiteks krambihood või ajule konfliktsete sensoorsete signaalide andmine), võib inimene saada hoopis erinevaid kehataju kogemusi. Varasemalt on juba tõestatud, et seda on võimalik laiendada kogu keha tajumisele sel moel, et inimene identifitseerib ennast rohkem enda virtuaalse teisiku kui enda kehaga. Seni on selliste eksperimentide puhul manipuleeritud nägemise ja puudutuse tajumisega.

Aju integreerib kogu tajukanalitest saadava info

Sellest, kui palju info meie keha siseelunditest mõjutab enesest teadvelolekut, ei ole palju teada. Dr Jane Aspell Anglia Ruskini ülikoolist Suurbritannias ja PhD kraadi omandav Lukas Heydrich Šveitsi ülikoolist Ecole Polytechnique Fédérale de Lausanne otsustasid sellele küsimusele vastust otsida. Meie aju saab tohutu hulga sensoorsete signaalide näol pidevalt infot keha kohta. Lisaks saadetakse igal hetkel ajusse tohutu hulk signaale inimese südamelöökide, vererõhu, vere elektrolüütide, mao täituvuse ja hingamiskiiruse kohta. Ometi ei näe me neid signaale üksikute infokildudena, vaid ühe terviku – iseendana. Infoosakesed keha sisemise ja välimise oleku kohta integreeritakse ajus üheks tervikuks.

Aspell ja Heydrich otsustasid uurida, kas inimeste kehalist teadvelolekut on võimalik mõjutada selle kaudu, et neile esitatakse visuaalselt üks keha peamine sisemine rütm – nende südamelöögid. 17 uuringus osalejale kinnitati elektrokardiogrammi sensorid ning samal ajal näidati virtuaalse reaalsuse prillide abil nende keha kaks meetrit endast eespool. Südamelööke näidati virtuaalse teisiku ümber oleva pulseeriva joonena ja need olid sünkroonis katses osaleja reaalse südamerütmiga. Kõigest mõne minuti pärast tekkis paljudel osalejatel tunne, nagu nad asuks hoopis teises ruumi osas ja oleks lähemal enda virtuaalsele teisikule.

Loodetav abi kehataju häirete ravis

See on esimene uuring, milles näidatakse selgelt, et visuaalsed signaalid, mis sisaldavad infot keha siseorganite töö kohta (selles uuringus südamelöögid) võivad muuta inimese taju iseendast. Aspelli sõnul kinnitab see, et aju on võimeline integreerima visuaalset infot südamelöökide infoga. “Näib, et aju on väga tundlik nende mustrite osas, mis võivad olla seotud inimese iseendaga – kui visuaalne pulseerimine oli sünkroonis südame löögisagedusega, põhjustas see muutusi osaliste enda tajumises.“

Loodetakse, et edaspidi on võimalik seda tehnikat kasutada selleks, et aidata inimesi, kellel on moondunud arusaam oma füüsilisest kehast. Aspell ütles, et anoreksiaga inimesed näivad ennast identifitseerivat kehaga, mis on suurem kui nende tegelik füüsiline keha. “Me saaksime kasutada seda manipulatsiooni, et aidata anoreksiaga patisentidel ennast identifitseerida oma tegeliku kehaga.“ Praegu uurib Aspell nn jo-jo dieedipidajaid ja plaanib jätkata uurimist teemal, kuidas meie sisemine keha mõjutab meie olemust.

Allikad: Rise Earth, psychologicalscience.org

Foto: gizmag.com

Toimetas Katrin Suik