Keisrilõige on kirurgiline protseduur, mille käigus võetakse laps emakast kõhukatteid ja emakaseina läbistava lõikehaava kaudu. See meetod arendati välja selleks, et tuua laps ilmale juhtudel, kui vaginaalne sünnitus ohustaks lapse või ema elu. Paljudel juhtudel on see ainuke võimalus, kui raseduse või sünnituse käigus kõik ei kulge nii, nagu peaks.

Kuigi Eestis ei ole ametlikult ette nähtud võimalust, et keisrilõige tehakse ilma meditsiiniliste näidustusteta lihtsalt ema soovil, on aeg-ajalt siiski kuulda lugusid, et naised leiavad raviarstiga koostöös mingi põhjuse, miks otsustada plaanilise keisrilõike kasuks, kuigi vaginaalne sünnitus oleks täiesti võimalik. Mujal maailmas, kus ema soovil tehtav keisrilõige on lubatud, näitab statistika murelikuks tegevat trendi.

18 000 näidustamata keisrilõiget

WHO koostas aastal 2010 raporti selle kohta, kui palju maailmas tehakse liigseid keisrilõikeid. Optimaalne oleks see, kui keisrilõigete hulk ei oleks üle 15%, kuid raportis arvesse võetud 137 maa hulgas ületas see seatud piiri 69 maal. Näiteks Brasiilias sünnib sel moel 45,9% lastest, Dominikaanis ja Iraanis 41,9% ning neile järgnevad Itaalia, Mehhiko ja Lõuna-Korea. Ka Eestis on keisrilõigete määr veidi optimaalsest kõrgem, WHO raporti kohasel oli 2007 aastal see 20%. See näitab seda, et üle maailma tehakse igal aastal üle 18 000 keisrilõike, mis ei ole tegelikult meditsiiniliselt näidustatud, seab asjatult ohtu nii lapse kui ema elu ja heaolu ning põhjustab liigseid kulutusi meditsiinisüsteemile.

Sageli tehakse keisrilõikeid lihtsalt sellepärast, et planeeritud operatsioon on nii perele kui ka arstile mugavam kui etteteadmata ajaga sünnituse ootamine. Ei ole ennekuulmatu, et keisrilõige võetakse ette lihtsalt selleks, et arst saaks sünnitaja enda vahetuse jooksul “kaelast ära“ või selleks, et mahutada rohkem sünde lühikese aja sisse, kuna see toob meditsiiniasutusele rohkem sisse. Ning emadele annab see lihtsa kõrvaltee oma sünnitushirmuga tegelemise asemel valida operatsioon, sageli teadmata, et see ei ole tingimata ohutum ning operatsioonijärgne taastumine on  sageli raskem kui sünnitusest taastumine.

Üks põhjus, miks keisrilõiked on sagenenud, on ka ükskõikne suhtumine ebavajalikesse sekkumistesse ning lõikustesse. Tänapäeva kultuuriruumis on aina kasvanud tolerants kliiniliste protseduuride osas isegi siis, kui need ei ole tegelikult meditsiiniliselt põhjendatud. Paljud tavapärased sekkumised nagu epiduraal ja sünteetiline oksütotsiin võivad põhjustada kõrvalnähtusid ning loovad kinnise ringi – üks sekkumine toob väga sageli kaasa vajaduse järgmiseks ning enne kui ema arugi saab, veeretatakse teda operatsioonilauale.

Millised on keisrilõike näidustused

Loomulikult on keisrilõige sageli meditsiiniliselt õigustatud ning väga vajalik. Näidustusi võib jagada mitmeti: emapoolsed või lootepoolsed, suhtelised või absoluutsed – mille puhul ei ole vaginaalne sünnitus mingil juhul võimalik. Lisaks võib keisrilõiked jagada plaanilisteks, kui näidustus selgub raseduse käigus ja keisrilõike aeg planeeritakse ette, või erakorralisteks, kui ema- või lootepoolne näidustus tekib raseduse ajal või sünnituse käigus avanemis- või väljutusperioodis.

Sagedasemad keisrilõike näidustused on preeklampsia (raseda vererõhu tõus, millega võivad kaasneda tursed ja neerude läbilaskvus valkudele), diabeet, loote tuharseis, loote suurem kehakaal, kiiret sekkumist nõudvaid loote seisundi muutused sünnituse käigus. Näiteks kui nabanöör väljub emakas enne last ning selle pitsumine ohustab lapse hapnikuga varustatust, platsenta irdumine või asetus sellisel moel, mis ei lase lapsel laskuda emakakaela. Järjest enam tehakse ka keisrilõikeid naistele, kelle eelmine rasedus on lõppenud keisrilõikega. Siiski ei tähenda varasem keisrilõige alati seda, et ise sünnitamine ei ole mingil juhul võimalik.

Järjest enam räägitakse ka keisrilõikest naise soovil, põhjenduseks sünnitushirm. Sünnitushirmu peetakse üldiselt normaalseks nähtuseks, sellel on omad põhjused, mis sunnivad naist sünnituseks valmistuma ja eelseisva kohta infot otsima. Sünnitushirmudest peaks rääkima ämmaemanda või naistearstiga, vajadusel kutsutakse appi ka raseduskriisinõustaja või psühholoog. Hirme on alati võimalik lahti rääkida, hea nõustamine sünnitusel toimuva kohta peaks suured hirmud hajutama.

Kuidas keisrilõikust tehakse?

Suur osa keisrilõigetest sooritatakse mitte üldnarkoosis vaid spinaalanesteesias ehk seljasüstiga (ema on operatsiooni ajal ärkvel), et vältida narkoosirohtude sattumist lapse organismi. Erakorraliste keisrilõigete korral, kus esineb loote ohuseisund, ei ole seljasüsti teostamine alati võimalik, sest lõikus tuleb teha väga kiiresti. Kõht avatakse kas horisontaalse või pikilõikega. Emakas avatakse emakalihase lõikega ja laps tõstetakse välja. Sama haava kaudu väljutatakse ka platsenta. Emakalihas ja kõhukatted suletakse õmblustega, viimasena õmmeldakse nahk. Õmblemisele kulub märgatavalt rohkem aega kui kõhukatete ja emakalihase avamisele.

Peale operatsiooni viiakse naine intensiivravi palatisse, kus jälgitakse reeglina 6 tundi (vajadusel kauem) enne sünnitusjärgsesse palatisse viimist. Üldjuhul lubatakse juua 6 tundi peale keisrilõiget ja voodist tõusta järgmisel päeval peale keisrilõiget. Keisrilõikele järgneval päeval võib süüa kõiki haiglas pakutavaid toite ja vajadusel lisatoitu. Valuvaigisteid manustatakse kolmel esimesel operatsioonijärgsel päeval ja vajadusel pikemalt, nende tarve on väga individuaalne. Vajadusel manustatakse ka antibiootikume ja emaka kokkutõmmet soodustavaid ravimeid.

Keisrilõike ohud

Keisrilõige on tõsine operatsioon, millega kaasnevad tõsised riskid nii ema kui ka lapse jaoks. Keisrilõike teel sündinud lapsed ei saa loomulikku stimulatsiooni, mis tuleneb sünnikanalit pidi alla liikumises ning seetõttu tuleb neile tihti anda hapnikku ja aidata neid hingama hakkamisel. Samuti ei saa nad osa loomulikest hormoonidest, mis vabanevad vaginaalse sünnituse käigus ning aitavad beebit esimeste eluhetkede jooksul.

On risk, et kirurgi nuga võib kogemata beebit riivata ning kui operatsiooni planeerimisel on tehtud mingi viga, siis võib laps sündida enneaegsena. Teadusuuringud on kinnitanud, et keisrilõike abil sündinud lastel on suurem tõenäosus hilisemas elus toiduallergia tekkeks.

Naistele toob see operatsioon kaasa järgmised riskid:

• operatsioonihaava põletik ja emakapõletik või kuseteede põletik, mis vajavad antibakteriaalset ravi ja mõnikord ka pikemat haiglas viibimist;
• narkoosi ja ravimiallergiaga seotud mõjud emale ja lootele;
• operatsioonitehnilised probleemidega, mil on võimalus vigastada naaberorganeid, näiteks kusepõit või sooli;
• suurem verekaotus, mis nõuab vere või selle komponentide ülekannet;
• lootevee emboolia, kus lootevesi satub ema vereringesse ja tekitab trombi;
• operatsioonijärgsete tüsistustega, nt tromboosi- ja infektsioonioht;
• vastsündinu ja ema pikem kohanemisaeg ja haiglas viibimine;
• suurenenud risk, et järgmiste rasedustega kaasnevad komplikatsioonid.

Operatsioonist taastumine, imetamise käivitumine ja vastsündinu kohanemine on keisrilõike puhul reeglina keerulisemad kui vaginaalse sünnituse järgselt.

Psühholoogilised mõjud emale ja lapsele

Keisrilõige jätab naistele ka psühholoogilised armid. Naiste kogemus keisrilõikest on väga erinevad ning seda mõjutavad mitmed faktorid – põhjus, miks operatsioon teostati, kultuurilised väärtused, ootused sünni osas, võimalikud eelnevad traumaatilised kogemused, sotsiaalne tugi ja palju muud. Paljud naised taastuvad keisrilõikest füüsiliselt ja emotsionaalselt täielikult, kuid paljud ei taastu. Füüsilisest taastumisest räägitakse oluliselt enam kui emotsionaalsetest probleemidest.

On leitud, et keisrilõige suurendab sünnitusjärgse depressiooni ja posttraumaatilise stressihäire esinemise riski, eriti kui tegemist on erakorralise keisrilõikega. Naised tunnevad, et nad ei ole olukorra peremehed ning raskused operatsiooni järgselt lapse eest hoolitsemisel suurendavad seda tunnet ning piiravad võimalusi lapsega head sidet luua. Uuringud on näidanud, et keisrilõike järel võib naistel olla madalam enesehinnang, pettumus ning tunne, et nad on läbi kukkunud. Negatiivsed emotsioonid võivad püsida veel pikka aega peale lapse sündi, isegi kuni viis aastat ja kauem.

Ka lapsi mõjutab sel moel sündimine omal moel. Kogemused on näidanud, et neil võib tekkida selle protsessi tagajärjel üsna tugev šokk. Kujutle ette, et istud enda elutoas ja mõtled, et peaks pärastlõunal välja minema, kuid enne tahaks veidi puhata. Ning äkki kisub keegi su majaseina maha ning tirib sind välja. See võib päris ehmatav olla. Sama kehtib ka beebide kohta. Paljud plaanilise keisrilõike abil sündinud beebid ei ole veel valmis emaüsast lahkuma. Ehmatava sünni tagajärjel tekib paljudel neist eemaletõmbumise ja enesesse sulgumise reaktsioon, mis matab enda alla kõik tugevad emotsioonid. See võib olla põhjuseks, miks on keisrilõike abil sündinud lapsed sageli väga rahulikud ja vaiksed. Alles hiljem, kui laps hakkab sellest seisundist välja tulema, võib esineda tugevaid viha või lohutamatu kurbuse episoode. Erakorraline keisrilõige toob alati kaasa ema ja seega ka beebi veres suurenenud stressihormoonide taseme ning jätab mõlemale tugeva traumaatilise jälje.

Normaalse vaginaalse sünni puhul on lapsel rohkem aega järk-järgult minna üle ühest keskkonnast teise, keisrilõike puhul võib see juhtuda kõigest viie minutiga. Sellel on lapsele suur mõju, tal võivad hilisemas elus tekkida probleemid ajastuse ja tegutsemiskiirusega. Paljud lapsed kompenseerivad sellega, et protesteerivad hiljem tugevalt sellevastu, kui keegi püüab neid sundida midagi kiiresti tegema. Varajane nabanööri läbi lõikamine ja emast eraldamine mõjutavad ema ja lapse vahelise sideme loomist ning võivad mõjutada hilisemas elus suhete loomisel ja sotsiaalsel suhtlusel.

Keisrilõikega kaasnevatest võimalikest psühholoogilistest mõjudest on nimetatud veel lõhestunud isiksuse teket, probleeme sidemete loomisel, isikliku ruumi hoidmise ja tajumisega seotud probleeme, puudutuste tõrjumist, kontrollimaaniat, probleeme orienteerumisel ja suuna leidmisel ning raskusi millegi alustamise või lõpetamisega.

Kuidas vähendada keisrilõike riski

Vahel ei ole keisrilõiget võimalik vältida, kuid on mõned soovitused, mille abil saad tagada, et rasedus kulgeb võimalikult probleemitult ning minimeerida sel teel keisrilõike riski.

• Hoolitse selle eest, et sinu menüüs oleks küllaldaselt kasulikke rasvasid. On leitud, et küllastamata oomega-3 rasvhape DHA (dokosaheksaeenhape) aitab ennetada enneaegset sündi ning parandab imikute intelligentsuse taset ning nägemist. Tavaliselt soovitatakse selle allikana kalaõlikapsleid, kuid nende päritolu ja kvaliteet peab olema väga hästi teada, et see ei sisaldaks lisaks saasteaineid ja raskemetalle. Kreeka pähklites, lina- ja chia-seemnetes on palju alfa-linoleenhapet, millest keha saab DHA-d sünteesida.

• Leia endale oma ämmaemand ja/või sünnitoetaja ning kaalu kodussünnituse võimalust. Isikliku ämmaemanda ja sünnitoetaja olemasolu vähendab võimalust, et sünnil tekivad komplikatsioonid, mis vajavad erakorralist keisrilõiget. 2013. aasta juunis avaldati Hollandis läbi viidud uurimus, mille kohaselt kaasneb madala riskiga sünnitajate puhul kodussünnitusel palju vähem komplikatsioone, kui haigasünnitusel. Hollandis sünnib suur hulk lapsi kodus ning uuringus võeti arvesse 146 752 naise andmeid, mis koguti kahe aasta vältel.

• Toitu tervislikult, tarbides piisavalt täisväärtuslikke töötlemata toite. Kui sa arvad, et sinu toidus ei ole piisavalt vitamiine, siis leia endale kvaliteetne looduslikku päritolu vitamiinilisand.

• Tee sünnitusplaan. See on paber, millel on kirjas sünnitava ema huvid ja ootused seoses sünnitusega. See on hea viis informeerida haigla personali sinu soovidest. Paljud sekkumised nagu epiduraal-valuvaigisti ning sünnitegevust kiirendav sünteetiline oksütotsiin suurendavad keisrilõike ohtu. Kui soovid neid vältida, siis on lihtsam enda soovidest kohe alguses selgelt märku anda.

Ämmaemand Ingrid Kaoküla: Eesti sünnitusmajades on suhtumine keisrilõikesse muutunud

Keisrilõikesse suhtumine on viimase viie aasta jooksul muutunud. Aastatel 1993–2008 tehti keisrilõikeid suhteliselt kergekäeliselt, mõtlemata mida see naise tervisele ja kogu perekonnale pikemas perspektiivis kaasa toob. Miks nii juhtus?

1990. aastate keskpaigaks olid keisrilõike riskid muutunud madalaks seoses epiduraal-spinaalanalgeesia ja ühekordselt kasutatavate operatsioonimaterjalide kasutuselevõtuga ning tänu operatsioonitehnika arengule. Samal ajal lubas diagnostikavõimaluste paranemine diagnoosida rohkem probleeme sünni eelselt. See kõik tõi kaasa keisrilõigete osatähtsuse kiire tõusu Eestis ja loomulikult ka mujal maailmas. Aastatel 1992–1997 tõusis keisrilõigete sagedus Eestis viie aastaga kahekordseks (oli 1992 6,4%, 1997 11,3%). Ja sealt edasi 1997–2007 kümne aastaga veel peaaegu kahekordseks!

Viimase nelja aasta jooksul hoolikalt kaalutud iga keisrilõike vajalikkust. Keisrilõigete osatähtsus on tänu sellele hakanud aeglaselt aga järjekindlalt kahanema. Kõige rohkem tehti Eestis keisreid 2009 aastal – 20,9%. Sealt edasi 2010 – 20,4%, 2011 – 20,2% ja 2012 – 19,9%.

Jutt kujuneks väga pikaks, kui tahaksin siinkohal kirjutada kõigest, miks peaks enne keisrit hoolega selle möödapääsmatust kaaluma ja miks on loomulikul teel sünnitamine lapsele ja naisele kasulik. Neile, keda see teema isiklikult puudutab, soovitan vaadata Eesti Ämmaemandate Ühingu poolt hallataval www.perekool.ee lehel meie KKK rubriigis küsimusi-vastuseid keisrilõike ja pärast keisrilõiget loomuliku sünnituse kohta siit.

Allikad: Dr Mercola, WHO, Perekool, Natural News, Green Med Info, BellyBelly.com, Enhancing The Future

Foto: itsybitsysteps.com

Toimetas Katrin Suik