Ksenoöstrogeenid on keskkonnas esinevad ühendid, mis toimivad organismis sarnaselt naissuguhormooni östrogeeniga. Neid leidub pea kõikjal – kosmeetikas, plasttaaras ning isegi kõrvaklappides. Need ühendid kinnituvad organismis östrogeeniretseptorite külge, mõjutades kogu hormonaalsüsteemi. Kõige enam uuritud ksenoöstrogeenid on ftalaadid, bisfenool-A, DDT ja parabeenid. Õnneks on olemas toiduaineid, mis blokeerivad östrogeenide liigset tegevust kehas, üheks neist on maka (maca) juur ehk mugulkress.

Ftalaadid (dibutüülftalaat (DBP), di(2-etüül-heksüül)ftalaat (DEHP) ja bensüül butüül ftalaat (BBP või BzBP)) on meie igapäevakeskkonnas ühed kõige levinumad ained. Neid kasutatakse peamiselt plastiku pehmendajatena (plastifikaatorina), aga ka mitmete lubrikantide ja lahustite tootmisel, neid leidub kosmeetikavahendites, mänguasjades, värvides, liimides, pakendites, pestitsiidides ja põrandakatetes. Ftalaadid on tuntud kui hormonaalsüsteemi talitust kahjustavad ja vähki põhjustavad ained. Loomkatsetel on ftalaadid põhjustanud tõsiseid arengudefekte ning inimestel on seostatud neid enneaegse rindade arenguga tütarlastel. Ftalaadid võivad kahjustada hormoonsüsteemi ja põhjustada sünnidefekte ning tekitada allergilisi haigusi.

Parabeenid (butüül/metüül/etüül/propüül/isobutüül parabeen) on kasutusel šampoonides, seepides ja kreemides säilitusainena. Parabeenidel on avastatud nõrk vastumõju paljunemisvõimele ja soodustav mõju vähi tekkele, kuid igapäevasest kasutamisest tulenevat mõju ei ole uuritud.

Bisfenool A ehk BPA on koduses majapidamises üks levinumad kemikaale, mida leidub nii toidu säilitamiseks mõeldud plastkarpides kui ka veepudelites ja konservikarpides. Klaastaara BPA-d ei sisalda, kuid metallpurkides on BPA-d tihti kasutatud vooderduseks. Selle looduses mitteleiduva ja kehas östrogeenina käituva kemikaali leidumine toidupakendites annab toidu sööjale lisakoguse hormoone. BPA-ga läbi viidud loomkatsed on kinnitanud aine seotust rinna- ja eesnäärmevähiga, varajase puberteediga, hormonaalse tasakaalutusega ja muutustega ajustruktuuris.

DDT on lühend ainete segule, mille põhikomponent on diklorodifenüültrikloroetaan. DDT on valge kristalne sünteetiline keemiline aine, mis on olnud laialdaselt kasutusel pestitsiidina. Putukatele on see mürgine juba väga väikeses koguses. DDT on paljudes maades, sealhulgas ka Eestis, keelatud keskkonnamõjude pärast. Kuid mõned aastakümned tagasi kasutati seda veel ohtralt ning tegemist on keskkonnas väga püsiva ainega. DDT tekitab toiduahelas hormoonide sarnaseid aineid ja loomkatsete käigus on avastatud, et see põhjustab ka vähki. 2006.  aastal andis WHO loa võtta DDT uuesti kasutusele sääsetõrjevahendina malaaria leviku piirkondades.

Plasti laia kasutuse mõju keskkonnale

Plastil on tänapäeval meie elus keskne roll. Ei möödu ilmselt päevagi, mil me ei puutuks plastiga kokku. Ksenoöstrogeenide ohtlik kogus ei kogune meie organismi ühe päeva ega isegi ühe aastaga, kuid võime ette kujutada, milline on see koormus aastakümnete jooksul. Kui kokku arvestada plasttopsidest joodud tee ja kohv, õhus olevad plastiühendid, kosmeetika ja nahahooldusvahendite kaudu organismi imenduvad ained, siis tulemuseks on kõhedust tekitavad kogused, mis suudavad ka pöördumatut kahju tekitada.

Plast on mugav tooraine, tänu millele oleme saanud arendada häid töövahendeid. Tooraine kerge kasutus ongi viinud sellest valmistatud toodangu plahvatuslikule suurenemisele.  Aastatel 1965–1995 on maailmas tõusnud plastmassi toodang kahest miljonist 24 miljoni tonnini ja see kasvab iga aastal. Maailmas valmistatakse igal aastal miljoneid tonne ftalaate sisaldavaid mänguasju, kosmeetikat  ning palju muud. Vaiksel ookeanil laiutab ”plastiksaar”, mis on kaks korda suurem kui Mehhiko. Sellesse piirkonda koguneb ookeanihoovustega meeletuid prügiparvesid, mis koosnevad 80% ulatuses plastmassist. Arvatakse, et selle piirkonna vees on 6 korda rohkem plastmassi kui planktonit. Plastiühendite mõju loodusele on hästi dokumenteeritud. See põhjustab konnadel kahesoolisust ning paljudel liikidel probleeme paljunemisel ja sugulises käitumises.

Kas samasuguseid muutusi võime oodata inimestel?

Ksenoöstrogeenidest on avaldatud lugematuid äärmiselt murelikuks tegevaid uuringuid. Teadlased on näidanud, et verest leitud kõrge ftalaatide kontsentratsioon mõjutab seemnerakkude hulka ja kvaliteeti, bisfenool A võib tekitada lastel õppimishäireid ja täiskasvanutel neuroloogilisi probleeme, rinnapiimas olevate ftalaatide kõrgenenud hulk vähendab poisslastel testosterooni kogust, mis omakorda toob kaasa riski ebanormaalselt väikeste munandite ja peenise arenguks.

Uskumatult suur hulk plastühendeid keskkonnas võib olla üks märkimisväärne tegur, et rahvastiku hormonaalsete häirete esinemissagedus on plahvatuslikult kasvanud. See võib olla üheks suureks teguriks rinnavähi, eesnäärmevähi, meeleoluhäirete, impotentsuse ja tuhandete muude põhjuste tekitamisel. Testosterooni tase on meestel viimase sugupõlve ajal langenud 20% ja samaaegselt on langenud seemnerakkude hulk ja kvaliteet. 2001. aastal Hiinas tehtud uuringu põhjal kannatasid 85% üliõpilastest steriilsuse käes. Viimase viiekümne aasta jooksul on meeste sperma hulk vähenenud 50% ja munandivähki haigestumine suurenenud 600%.

Naistel esineb sageli keskkohal ja puusadel ladestuv rasvakiht, mis tekib ka neil, kes söövad tervislikult ja liiguvad palju. Siiani on selles süüdistatud ebatervislikke rasvu, kuid viimasel ajal on mitmed uuringud seda ümber lükanud.

Praktikas tähendab see seda, et kemikaalide vältimiseks tasub vältida plastpakendis olevaid jooke, toite ja halva kvaliteediga kosmeetikatooteid. Kõige halvemad on PVC-st (polüvinüülkloriid) ja polükarbonaadist pakendid. Kuumus kiirendab bisfenool A lahustumist jooki/toitu. Plastpudelites ja plastpakendites, millel on märgistus 03 või 07 on sageli ftalaate ja bisfenool A-d ning neid tasub vältida.Võimalusel kasuta klaasist pudeleid ja nõusid ning tume klaas on üldiselt parim valik, kuna see kaitseb tähtsaid rasvhappeid valguse ja oksüdeerumise eest.

Fütoöstrogeenid ehk taimsed östrogeenid

Fütoöstrogeenid on toidust saadavad östrogeenisarnased ühendid, mille tarbimine pole iseenesest halb või hea. Probleemiks võib saada östrogeenikoorma tähelepanuväärne suurenemine seoses pikaaegse fütoöstrogeene sisaldavate toitude tarbimisega ja plastühendite järjest suureneva sisaldusega jookides ja toitudes. Kõige rohkem fütoöstrogeene on sojatoodetes ja linaseemnetes (lingaanid). Ka humal, millest valmistatakse õlut, sisaldab fütoöstrogeene, nii et õlle joomine ei muuda mehi mehelikumaks, vaid pigem vastupidi.

Kuidas siis saame niigi suurt öströgeenikoormat vähendada?

Toiduained, mis blokeerivad liigsete öströgeenide tegevust kehas, on näiteks kapsad, naeris, redis, tsitrusviljad ja maka juur.

Ka kodumaine nõgesejuur on hea vahend hormonaalsüsteemi kaitseks. Pestud ja kuivatatud nõgesejuurtest saab valmistada tinktuuri, teed või lisada pulbriks jahvatatuna erinevatele toitudele.

Mitmed adaptogeensed taimed, eriti punane ženženn, siberi ženženn, tribulus roosijuur ja maka, hoiavad keha testosteroonihulka vajalikul tasemel. Nende adaptogeenide mõju tuleb paremini esile, kui kasutada neid regulaarselt, kuid tsükliliselt. Võimsaim looduses leiduv fütoandrogeen on männi õietolm.

Testosterooni tootmist toetavad ja muundumist takistavad näiteks arginiin, ornitiin, kroom, tsink, seleen, C-vitamiin ning mitmed teised ained. Meessuguhormoonide taseme tõstmiseks võib süüa kõrvitsa- ja arbuusiseemneid, piiniseemneid, metsikut kaera, jamssi, ternespiimast või põdrasarvest tehtud toidulisandeid.

Allikad: Eliksiir, Wikipedia, Natural News

Artikkel valmis koostöös loodusravipoe-ökoapteegiga Eliksiir

Pildid: Doxepine / Wikimedia Commons, superfoodsmagazine.com

Toimetas Katrin Suik