MTÜ Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühing (VLVÜ) korraldas 17. augustil Essu mõisas esmakordselt seminari “Otse ja ausalt vaktsiinidest”, kus tsensuurivabalt võtsid sõna kaheksa esinejat. Räägiti perede kogemustest vaktsiinide kõrvalmõjudega, loomulikust immuunsusest ja paljust muust, millest peavoolumeedia vaktsiinireklaamide ja arstide epideemiate hirmujuttude kõrval püünele ei ole pääsenud.

Muu hulgas otsiti seminari käigus vastuseid küsimustele:
– Millised võivad olla vaktsiinide kõrvalmõjud?
– Millised on ravimitööstuse müügitaktikad?
– Kas vaktsiinid tõesti on meid päästnud ja on nii turvalised, kui räägitakse?
– Millal kadusid epideemiad ja tulid turule vaktsiinid?
– Kas elusvaktsiinid võivad muuta nakkusohtlikuks?
– Kui oluline on tervislik ja puhas toit?
– Alternatiivid vaktsineerimisele ja kuidas hoida immuunsüsteem loomulikul teel tervena?

“Siiamaani on olnud tõele au andes väga huvitav ja teaduslike faktidega kinnitatud info,” kuulsin seminari teisel vaheajal ühte soliidset naist oma telefoni ütlemas. Telegram teeb korraldajate ja esinejate loal sündmusest lühikokkuvõtte ja jääb lootma, et kunagi näevad internetis päevavalgust ka seminari videosalvestused (ja esinejate infoküllased slaidid) – dokumentaalfilm seminarist, kus ka ettekannetest lõike näidatakse, on juba tegemisel.

Esimene ettekanne tuli veterinaar Arvo Soometsalt, kes on töötanud vaktsiinilaboris ja ravimeid importivates ettevõtetes. Tema ettekanne “Kuidas meditsiinitööstus loob hirmutavaid müüte “koledatest haigustest” ja “epideemiatest” ning kuidas neid müüte ära tunda” sai kõrvulukustava aplausi osaliseks ja küsimuste voor läks mitmekordselt üle aja. Et Arvo pikast ja põhjalikust ettekandest maitse suhu saada, tasub lugeda tema kunagist arvamusartiklit “Kuidas minust sai ANTI-VAXXER“.

Teisena astus lavale homöopaat Elery Tammemägi, kes rääkis sellest, milliste vaktsiinikahjustustega satutakse homöopaadi vastuvõtule ja mis on homöopaatilised vaktsiinid. Elery on nelja terve lapse ema, üks tema lastest on vaktsineeritud, kuna naine õppis Tartu Ülikoolis ja uskus toona, et see on ainuõige tee. Täna tulevad tema juurde inimesed, kelle lastel on vaktsiinikahjustus või kes soovivad seda vältida ja ta toob näiteid ka selle kohta, kuidas vaktsineerimist kasutatakse peredes omavahelistes suhetes relvana (“Kui sa ei tee, nagu ma tahan, siis ma lähen vaktsineerin lapsed ära!” jne). Homöopaatia on Eestis kummalises seisuses: ühelt poolt on homöopaatilised terad kui ravimid keelatud, aga teisalt öeldakse, et need on platseebo. Ometi praktiseerib homöopaatiat maailmas 300 miljonit inimest üle 100 riigis, paljudes neist haigekassa kulul. Eestis ollakse nende riikide kogemustele aga kurdid.

Homöopaatiat on hoitud 200 aastat tavameditsiini kõrval ja näiteks Inglise kuninglik haigla on homöopaatiline. John D. Rockefeller, kes lõi allopaatilise meditsiini- ja ravimitööstuse, kasutas ise elu lõpuni homöopaatiat ja oli selle suur toetaja, aga tema majandusnõunik Frederick Taylor Gates (Bill Gatesi vanaisa) soovitas investeerida just allopaatilisesse meditsiini, kuna loodusravi pealt ei saa nii suuri summasid teenida.

Tuberkuloosi vaktsiin ehk BCG on Taani sõjaaegsest tuberkuloosi vormist tehtud vaktsiin, mis on meningiidiga tuberkuloos. Selle vaktsiinikahjustusega lapsed on tihti kiuslikud, neil võib olla kõrvapõletik, tähelepanuhäired ja tuberkuliinumi tera aitab tal rahuneda. Tihti ütlevad vanemad selle peale, et laps oleks nagu rahustit saanud, aga tegelikult homöopaatiline tera lihtsalt puhastas vaktsiini põhjustatud kahjustused.

Elery tõi välja näiteks, et lapsena mumpsi põdenutel on väga harva vähki. Lastehaigused on immuunsüsteemi jaoks nagu sõjavägi, et saad noorena immuunsuse ja pead suurena lahingud vastu. Aga kui lastehaiguseid ei põeta, võivad juba lastel tulla täiskasvanute haigused – tema vastuvõtule on tulnud isegi kolmeaastane laps, kellel oli reumatoidartriit. Lastehaigus on kingitus, et oleks tugeva immuunsusega täiskasvanu.

Elery puudutas põgusalt homöopaatilist vaktsineerimist, ehk aine imeväikese koguse manustamist, et keha õpiks haiguse endaga toime tulema.

Ta tõi ka näite oma kliendist, kes oli ülikoolis meditsiini õppinud ja tuli oma lapsi homöopaatiliselt vaktsineerima. Tammemägi küsis, et miks ta tema juurde tuleb, kui ta on õppinud TÜ-s. Klient vastas, et sellepärast tulebki, sest ülikoolis ju õpetatakse, et lapsel ei ole esimesel kuuel elukuul mingit immuunsust ja siis süstitakse talle sisse kokteili, millega keha ei oska veel toime tulla. Et me ju oleme näinud seal kliinikus neid lapsi, kellel ei ole näiteks korralikult nahka peal, sest vaktsineerimine tekitas ta kehale sellise seisundi. Aga teadlased ja meedikud, kes seda teavad, on enamasti vait, sest nad ei taha oma tööd ja kutset kaotada.

Vene arst, kes Eleryt külastas, rääkis, et Venemaal õpetatakse arste ära tundma vaktsiinikahjustusi ja ta imestas, kuidas Eesti arstid ei oska neid ära tunda.

Kolmandana võttis sõna toitumisnõustaja Madleen Simson teemal “Kas on võimalik läbi toitumise aidata vaktsiinikahjustusega last?” Madleen on ise vaktsiinikahjustusega lapse ema, kes oma lapse aitamiseks õppis Genfis toitumisnõustajaks (enne seda on tal omandatud ka loomaarsti haridus) ja on nüüd juba 14 aastat inimesi oma kogemusele ja teadmistele toetudes nõustanud. Praegu kasvatab ta kahte täiesti tervet last.

Toidust sõltub nii meie füüsiline kui ka vaimne tervis ja selle mõju on väga individuaalne – mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Toitumisega seotud probleemid hakkasid esile kerkima 1950. aastatel, kui toimus suurem üleilmastumine ja ei söödud enam nii palju otse oma maast tulnud puhast toitu.

Ta toob näiteid, kuidas Šveitsis neile õpetati, et gluteenitalumatusega on seotud näiteks skisofreenia, autism, tähelepanuhäire, depressioon, paanikahood jne.

Tema poole pöördutakse aina enam väikeste lastega, kellel on haruldasi geenihaiguseid ja sündroome. Kuigi neil on erinevad diagnoosid, on neil sarnaseid tunnuseid: kõõrdsilmsus, alaareng (3-aastane on 1-aastase tasemel) jms.

Simsoni sõnul on olemas ilmselge seos vaktsineerimise ja autismi kasvu vahel. Ta toob välja, et autistidel on tihti ka soolestikuprobleemid (ja soolestik on meie nn teine aju).

Ka allergiad ja autoimmuunhaigused on seotud vaktsineerimisega. Ta toob näiteks juhtumi Prantsusmaal, kus B-hepatiidi vaktsiini järel said lapsed näiteks leukeemia ja sellega seoses olid suured kohtuprotsessid.

Veel räägib Madleen nõudest, et vaktsineerimise juures peavad alati olema elustamisvahendid. Tal endal on olnud mitu klienti, kelle lapsed on hingamisraskustega vahetult pärast vaktsineerimist intensiivravi vajanud. Esineb ka postvaktsinaalset ajupõletikku, mis tihti väljendub palaviku näol. Tihe kõrvalmõju on ka keskkõrvapõletik, mida esineb rohkem vaktsineeritud kui vaktsineerimata lastel.

Ta mainib, et ka oma raamatus (Madleen Simson ja Egle Oja “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele”) on ta välja toonud Tartu Ülikooli uuringu, mille kohaselt laste piklikaju ei oma mitte mingisugust kaitset mürkide eest kuni kuuenda elukuuni ja aastani on samuti pigem puudulik. Üks võimalus keskkonnamürkidega kokku puutuda on beebidele aga just vaktsiinid.

Vaktsineerimise tagajärjel on tekkinud ka palju toidutalumatust, mis erineb allergiast ja seda on ka raskem tuvastada, sest allergiatestid ei näita, milliste toiduainete suhtes talumatus eksisteerib ja seda tuleb ise n-ö katse-eksituse meetodil tuvastada.
Ta ütleb, et elavhõbedamürgitus on tänapäeva lastel väga tavaline, sest seda leidub ka pestitsiidides, merekalades jne.

Soolestikul on suur osa meie immuunsuses, soolestikus toodetakse kuni 85% inimese immuunrakkudest. Kui soolestikus on midagi korrast ära, siis ei toimi ka immuunsus.

Karjaimmuunsus on võlts. Kui 95% on vaktsineeritud, siis see ei tähenda, et neil kõigil oleks antikehad nende haiguste vastu, sest kõik reageerivad vaktsiinile erinevalt.

Optioidsed peptiidid ehk gluteenist ja piimast tekkivad ühendid, mille avastas Eesti päritolu teadlane Jaak Panksepp, tekivad soolestikus, aga need mõjutavad aju. Pikemalt saab uurida Madleeni raamatust, sest loenguna oleks see eraldi paar tundi pikk teema.

Gluteeni- ja piimavaba dieet on paljusid lapsi aidanud erinevate terviseprobleemidega. Madleen mäletab, et teda hurjutati palju, kui ta oma lapsel need menüüst välja jättis, aga pool aastat hiljem ütles perearst, et ta ei taha teada, mida Madleen oma lapsega teeb, aga tehku seda edasi, sest see mõjub lapsele hästi.

Kui laps on kogu aeg tatine või tal on tolmuallergia, siis võib piima kahtlustada. Ka epilepsiat, reumat ja reumatoidartriiti ja piimatalumatust seostatakse.

Gluteenitalumatusega seostatakse psüühilisi häireid (tähelepanuhäired, agressiivsus), unehäireid, kroonilist väsimust, skisofreeniat, ülekaalu.

Suhkur nõrgestab immuunsussüsteemi ja ärritab närvisüsteemi.

Kui tahate lapse ajutegevust arendada/toetada, siis peavad menüüsse kuuluma rafineerimata õlid, puhas kala, marjad, pähklid ja seemned, rohelised köögiviljad, vesi.

Kui soovite talvel mitte haigestuda, võtke menüüsse antioksüdandid (rohelised maitsetaimed näiteks), aed- ja puuviljad, kurkum, ingver.

Ta soovitab lugeda raamatuid: Virgo ja Ljudmilla Mihkelsoo “Isetervendaja käsiraamat”, Patrick Holfordi ja Deborah Colsoni “Optimaalne toitumine sinu lapsele”, Michel Georget “Vaktsineerimine. Varjatud tõde”, Madleen Simson ja Egle Oja “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele”, Elke Arod “Meie haiguste juured”.

Neljanda ettekande pidas Pille Ilves Eesti Patsientide Esindusühingust, kus ta on juhtinud 25 aastat patsientide huvikaitse tööd, enne seda õppinud Tartu Ülikoolis defektoloogiat. Tema rääkis teemal “Mida tähendab teadev nõusolek ja millised on olnud patsientide kaebused vaktsiinide kohta?”

Ilves on varem pidanud ettekandeid enamasti arstidele ja räägib, et kui mainib sõnu “raviviga” või “kõrvalmõju”, läbib saali kahin, sest esimene teema on tabu ja teist ju Eestis ravimitel ei eksisteeri…

Isikupuutumatus on see, mis on aluseks teadvale nõusolekule ja on EV põhiseaduses üks meie põhiõigusi. “Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma. Veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist. Kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele.”

Sellepärast oleks ka vaktsineerimise muutmine kohustuslikuks põhiseaduse vastane.

Lisaks on see reguleeritud erinevates rahvusvahelistes hartades ja seadustes ning Eestis eraldi ka võlaõigusseaduses, kus seisab näiteks: “Tervishoiuteenuse osutaja peab patsienti teavitama … pakutava tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest ja vajalikest tervishoiuteenustest. Patsiendi soovil peab tervishoiuteenuse osutaja esitama nimetatud teabe kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis…. Patsiendi võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema nõusolekul.”

Seega peab tervishoiuteenuse osutaja enne vaktsineerimise läbiviimist tutvustama patsiendile või tema eestkostjatele tervet portsu informatsiooni, et patsient saaks teha teadliku otsuse.

Vabatahtlik nõusolek tähendab, et selles otsuses, mis patsient annab, puudub igasugune survestamine, mõjutamine, ähvardamine, sund, manipuleerimine, hirmutamine, valetamine jne. Igasugune survestamine on põhimõtteliselt keelatud. Mujal maailmas neil teemadel arutletakse meedikute konverentsidel väga palju, meil aga on survestamine tavaline osa arstil külaskäigust, kui asi puudutab vaktsineerimist.

Eestis esineb väga palju teavituskohustuse rikkumist (tegelikult arstid on kohustatud teavitama kõrvalmõjudest ja muust, näiteks millistel põhjustel on vaktsiini tegemine välistatud). Pigem öeldakse vaktsiini infolehtede kohta, et ärge seda küll lugege, selle ravimifirmad panevad sinna igaks juhuks.

“Kas tahate ära surra”-stiilis ähvardamine – Ilves toob näite, kuidas vähihaigel naisel lõigati täiesti terved naisorganid igaks juhuks ära, et äkki vähk levib edasi.

Hästi levinud on ebaviisakas suhtumine, kui patsient julgeb küsimusi esitada või kahelda. Hakatakse psühholoogiliselt survestama, et ta rohkem ei küsiks. Muidugi kui arst ei oska küsimustele vastata, siis tal ongi väga ebamugav neid kuulda.

Puudega laste arv on aastast 2009 kuni 2017 on kahekordistunud. Kusjuures 6000 ja 12000 – see on täpselt poole rohkem. Surve sotsiaalsüsteemile muutub väga väga suureks, sest hetkel on pered jäetud üksi. Ja kui julged öelda, et kahtlustad mõne ravimi või vaktsiini kõrvalmõju, siis riskid mõnitamisega.

Mida enim raporteeritakse vaktsineerimise järel: palavik, süstekoha punetus, süstekoha mädanemine (ühel lapsel oli kaalumisel, kas lapse käsi amputeerida), luuvalud, kõvad tükid süstekohas, tundide kaupa kiljumine (laps võib ka pead vastu põrandat/seina taguda), nahalööbed, dermatiit, immuunsuse langus (nakkused, kõrvapõletik), autoimmuunhaigused, kõõrdsilmsus (ajukahjustuse tulemusena), arengu seiskumine või tagasilangus.

Temale TÜ-s õppides öeldi, et uuring on pädev ainult siis kui võrdgrupp ei ole antud ravimiga kokku puutunud. Vaktsiiniuuringutes aga nii ei ole (enamasti võrreldakse lastega, kellel ei ole konkreetset vaktsiini aga on saanud teisi vaktsiine – ei ole võrreldud täiesti vaktsiinivabade lastega – ravimiamet kommenteeris, et on ebaeetiline võrrelda vaktsineerimata lastega ehk jätta kedagi täiesti vaktsineerimata).

Ehk siis – vaktsiinide ohutusuuringutes puudub toimeta platseebo, võrdgrupiks kasutatakse teisi vaktsiine ja siis ohutustulemusi võrreldakse omavahel ning kuna erinevust ei leita, siis tunnistatakse vaktsiin ohutuks. Lisaks on keskmised vaktsiini ohutusuuringud tehtud 4-30 päeva jooksul – kas selle aja jooksul saab tõesti ohutust tõestada?

Samuti kui võtame lahti mingi aine ohutus või toksikoloogia raporti (nt Toxnetist), siis süsteuuringuid seal ei leidugi.

Pille ühing saatis ravimiametile teabenõude, et kuidas vaktsiinides sisalduva alumiiniumi osas on ohutusuuringud tehtud? Nemad saatsid vastuseks ühe uuringu, mis oli suukaudse manustamise kohta, kuid mitte sisse süstimise kohta… Sest selliseid uuringuid ei ole. Nii on ka teiste ainetega, mis vaktsiinides sisalduvad.

Elavhõbe – jah, ainult lastele mõeldud vaktsiinides seda pole, ent gripivaktsiinis on. Kusjuures ohutu määr on 0,2 mikrogrammi, aga gripivaktsiinis on seda 25 mikrogrammi… Täpsustuseks – see 0,2 mcg elavhõbeda ohutusnorm ei tähenda, et selle sissesüstimine oleks ohutu. Tegu on tööohutusnormiga ja öeldud on, et see on “kokkupuutel” – ilmselt keegi ei mõtle, et elavhõbedat käsitlevad töötajad seda endale sisse süstivad. Näiteks joogivees on lubatud 1 mikrogramm terve liitri vee kohta, aga see kõik on n-ö sissesöömisel. Süsteuuringuid elavhõbedaga pole aga olemas.

Pille loeb ette terve rea aineid, viiruseid jms, mis vaktsiinides sisalduvad, ning toob näite, et on kindlaks tehtud, et nii autistide kui ka Alzheimeri põdejate ajudes leidub alumiiniumi.

Vaktsiiniuuringud on tehtud tervete laste peal, kuid vaktsiine tehakse kõigile (ja nii ei ole teada, kuidas need erineva tervisliku seisundiga lapsele mõjuvad) – kusjuures see info tuli ravimiametilt endalt.

2010. aastal algas üks huvitav kohtuasi ravimifirma Merck vastu, mis kestab siiani ja mida firma advokaadid oskavad ka hästi venitada. Kõnealust vaktsiini müüakse muidugi edasi. Merck anti kohtusse sellega, et nad on manipuleerinud tõhususnäitajatega ja lisaks oli 25% andmetest visatud välja, enne kui ohutusuuringute tulemused kokku võeti.

Probleem ongi selles, et vaktsiinitootjad teevad ise oma ohutusuuringud…

Terviseametil on vaktsiiniuuringutesse alates 2010. aastast lisandunud uus rida – vaktsineerimisstaatus teadmata. Et huvitav, kas neil hakkas piinlik täpsemaid andmeid avaldada? 95% ja 84% haigestunutest on vaktsineeritud… Miks me siis vaktsineerime?

Polioviirus – enamik riike on kuulutanud end selle vabaks, välja arvatud Pakistan, Afganistan ja Nigeeria. Eestis oli viimane juhtum 1961. aastal. Huvitaval kombel just siis reguleeriti selle haiguse määramise reegleid… See võimalus, et teie laps selle haigusega kokku puutub, on imepisike. Kusjuures maailmas kõik need, kes on haigestunud, on vaktsineeritud – ja seda isegi ei varjata.

B-hepatiit – tegu on sisuliselt suguhaigusega, miks peab lapsi selle vastu vaktsineerima?

Hemofiilia puhul vaktsineeritakse ainult ühe teatud tüve vastu, mille levimisarv on imepisike. Aastal 2005, kui see vaktsiin tuli, esines seda aastas mõned juhtumid. Nüüd on juba 75 juhtumit aastas. Vaktsiinid aitavad haigusel muteeruda ja levida – viiruste ja bakteritega mängimine ei ole üldse hea. Soome uuringu kohaselt haigestusid selle vaktsiini saanud 26% enam suhkruhaigusesse.

Jne, jne – Pille toob veel näiteid ja näitab slaide erinevate vaktsiinide ja haiguste kohta, mille osas haigestumise tõenäosus on imeväike.

Leetrid on muutunud vaktsineeritud inimeste haiguseks. Leetrid saavad levida täielikult vaktsineeritud inimestel täielikult vaktsineeritud inimestele, nagu leiame PubMedis avaldatud uuringutest.

Lastehaigused on tegelikult meile vajalikud. Kui hakata natukene uurima, leidub selle kohta väga palju uurimistöid. Näiteks lapsepõlves leetrite põdemine aitab täiskasvanuna kaitsta surmavate infarktide ja insultide eest, leetrite viirusel on vähivastane toime, lastehaiguste põdemisel on kaitsev efekt allergiate ja astma vastu jne.

Pille räägib, kuidas HPV vaktsiini kohta küsimiste tulemusel arvati ta välja igasugustest gruppidest ja patsientide ühingult võeti ära riiklik rahastus. Gardasili infolehel on 2,3% tõsiseid kõrvamõjusid, aga alla 25-aastasel haigestumise tõenäosus ilma vaktsiinita on praktiliselt 0%. Kas mõistlikum tundub vaktsineerida või vaktsineerimata jätta?

Viiendana astus lavale 40-aastase kogemusega epidemioloog Antonina Järviste (kes on muu hulgas 2005. aastal saanud Vabariigi Presidendilt Eesti Punase Risti neljanda klassi ordeni), kes rääkis vaktsineerimisest epidemioloogi pilguga: “Miks meedia külvab hirmu seoses nakkushaiguste ja vaktsineerimistega? Kas imikuid on vaja vaktsineerida B-viirushepatiidi vastu? Kas sekkumine lapse immuunsüsteemi loomulikku arengusse on vajalik ja ohutu ning mis on postvaktsinaalne sündroom?”

Tuletame meelde, et B-hepatiidiga seoses on Järviste juba 2014. aastal saatnud nii Terviseameti peadirektorile, ameti epidemioloogidele ja maakondade kolleegidele küsimuse: “Miks vaktsineeritakse Eestis imikuid, kui selleks polnud mitte ainsatki põhjust ning epidemioloogilist põhjendust ei aastal 2003 ega pole ka praegu?’’, millele ta ei ole vastust saanud tänaseni. Tema kogu pöördumist spetsialistide poole saad lugeda siit.

Piia Jõgi tutvustas eelmisel aastal oma doktoritööd, kus ta kirjutab, et vaktsineerimine ei ole vähendanud läkaköhasse haigestunute arvu, vaid pigem vastupidi (loe siit). Vahe riiklikult registreeritud läkaköha avaldumuse (0,013%) ja seroepidemioloogial põhineva hinnangulise avaldumuse vahel on 470 korda (!!!), mis näitab, et Eestis levib asümptoomne ja/või kergekujuline läkaköha infektsioon või ei ole läkaköha sümptomid teada.

Vaktsineerimine on immuunsuse ründamine, mida tuleb võtta ainult väga äärmuslikul juhul (nagu nt marutaud). Teiste haiguste puhul – enamik haigusi on kadunud tänu hügieeni- ja elutingimuste paranemisele.

Öeldakse, et meil on riiklik immuniseerimise kava, aga õigem oleks öelda, et meil on riiklik vaktsineerimise kava. Sest vaktsineerimine on mingi aine manustamine kehale, immuniseerimine tähendab aga seda, et on tekkinud kindel kaitse, mida vaktsiin 100% kindlustada ei saa.

Kes on vaktsinoloog? Eestis neid ei ole, aga see on unistus. Vaktsinoloog on arst, soovitavalt lastearst, kes on saanud eriväljaõppe immunoloogias ja vaktsinoloogias, oskab ära tunda postvaktsinaalset tüsistust ja kureerib kuni tervenemiseni postvaktsinaalse tüsistusega patsiente. Usun, et teil ei oleks midagi selle vastu, et pöörduda spetsialisti poole, kes teab kõike vaktsiinidest, nende kõrvaltoimetest ja annab asjalikku nõu.

Kunagi Nõukogude Liidus oli määrus organiseerida igale poole vaktsineerimiskabinetid ja need avatigi, aga vaktsinolooge sinna ei tekkinud, seal olid lihtsalt vaktsineerijad…

Järviste näitab slaide veel mitmete huvitavate uuringute kohta, nagu näiteks, et USA-s leidub mitmeid uuringuid, mille kohaselt enne rõugete vaktsiini ei esinenud kunagi vähktõbe. Massvaktsineerimisega alustati siis, kui puudus igasugune teadmine immuunsüsteemist ja väga vähe uuriti loomulikku immuunsust.

Hiljuti toimus immunoloogias läbimurre, tegu on lausa 21. sajandi meditsiinilise revolutsiooniga – sai selgeks, et kaasasündinud immuunsüsteem on palju keerulisem, kui varem arvati. Umbes 95% meie mikroobikaitsest on kaasasündinud ehk tegu on loomuliku immuunsusega. Järviste avaldab lootust, et nüüdseks juba ka Nobeli preemiatega pärjatud uuringud lõpuks ka tavainimeste elus ja tavameditsiinis tooni andma hakkavad.

Kuuenda ettekande pidas füsioterapeut Anu Viilup, kelle räägitu keskendus järgmisele: “Kui tihti me saame lapsi aidata ja näeme positiivset tulemust? Kahjuks võivad vaktsiinid ja ravimid ära nullida kogu füsioterapeudi töö oma kõrvalmõjude tõttu.”

Viilup on töötanud 18 aastat puuetega inimestega, neuroloogiliste haigetega ja selle aja jooksul on olnud ekstreemseid juhtumeid, mis on jäänud mällu igaveseks. Vaktsiinikahjustusi juhtub, aga nendest ei räägita, sest inimesed kardavad oma töökohtade pärast.

Üks juhtum, mis talle südamesse läks, oli järgmine. Ta töötas lastekodus ja see väike poiss oli neuroloogilise kahjustusega. Kui sotsiaalsüsteemis puudub pere, vanemad ja sinu ainus eestkostja on riik, siis sul sisuliselt kaitse puudub.

Viilup kirjeldab: “Tegelesin temaga tolleks hetkeks 4 aastat. Alguses ta ei kõndinud. Lõpuks, pika töö tulemusena hakkas ta kõndima. Neljandal tegevusaastal hakkas aga poiss suvaliselt komistama ja kasvataja pööras sellele Viilupi tähelepanu. Tema pidurdussüsteem ei töötanud enam korralikult. Ta hakkas uksi, seinu, toole kasutama pidurdajatena ja tema kõnnak muutus taaruvaks. Nad panid kasvatajaga tähele, et tal hakkas moodustuma luuline saba. Poisi haiguslugu vaadates selgus, et ta oli käinud nn regulaarsetel läbivaatustel lastehaiglas, mis toimusid sel ajal lastekodulastel tavaliselt kvartalis korra. Talle oli manustatud ravimeid, mis olid täiesti võõrad ja nende kohta ei olnud infot ka kusagil internetis. Tuttava lastearsti poole pöördudes ja selle loo kohta uurides vastas too mokaotsast, et eks see oli katse-eksituse meetod. Meie sotsiaalsüsteemis on see tavaline, et lastekodulapsi kasutatakse ravimite katsejänestena.

Teine juhtum oli samuti üks laps, kelle areng oli peetunud, aga kellega olin ka saanud üsna häid tulemusi, aga lõpuks tekkisid tal pidevad palavikuhood, mis ravile ei allunud ja ühel hetkel oli haigusloos näha, et lootusetu juhtum – lihtsustatult öeldes, ja saadeti lastekodusse tagasi surema ja mõne päeva möödudes ta ka suri.

Sellega on seotud ka asutustesisesed suured pinged, sest ega siis süsteem ei ole nõus tunnistama sellist viga, et midagi taolist on manustatud, vaid lihtsalt vaikitakse maha ja üldjuhul selles vahetuses olnud kasvataja viiakse ülekuulamisele või tuleb uurija kohapeale. Selle tulemusel võivad nii mõnedki töötajad saada eluaegse depressiooni.

Need on sellised väga ekstreemsed ja julmad juhtumid.

On muidugi ka lapsi, kes elavad vanematega, aga keda arstid survestavad, et kui ei tee, siis võtate vastutuse ja olete süüdi. Olen emadega sellest palju rääkinud, aga see alati ei aita, sest on hirm. Ja sellel ema oli 4-aastane laps, kellel oli kaasasündinud ajukahjustus, IQ oli normis. Arstid soovitasid teha tungivalt Botox-süste, et jalgade toonust maha võtta, et jalad saaksid pehmemaks ja laps oleks saanud alustada kõnnimustri õppimist. Ema lasi süsti ära teha, vaatamata pikkadele vestlustele meie vahel, ja tulemus oli see, et kui enne oli jalgades spastika ja muu keha oli enam-vähem normtoonuses, siis süsti järel oli ta kaelast saadik sõna otseses mõttes “sült”. Jalgu ta enam alla ei võtnud. Nüüd on ta täisealine ja voodihaige, ülitugeva skolioosiga. Jalad on kõverad ja käed lukus. Ema ise on antidepressantide peal ja korra proovinud endalt ka elu võtta.

Need lood on mind pikalt mõtlema pannud. On muidugi ka kergemaid variante, aga need on põhiliselt Botoxi- põhised olnud. Hästi palju püütakse seda ikka teha, aga mis puudutab neuroloogilisi haigeid, siis nagu Antonina oma ettekandes ütles, et nendele lastele ei tohiks kunagi ühtegi vaktsiini teha ega neuroleptikume anda, sest see teeb olukorra veel hullemaks.”

Viilup jutustas: “Üks näide oli veel selline, et üks noormees, kes küll elas oma vanematega koos ja käis minu juures pikki aastaid ja saime päris hea tulemuse kõnnimustri arendamisel. Kord, kui ta tuli minu juurde ja ütles, et tal on hirmus uni ja ta ei jõua trenni teha. Ütlesin, et proovime ikka. Kui ta hakkas trenažööri peal kõndima, siis ta ütles, et ta jalad ei kuula sõna. Ma küsisin, et mis juhtus? Ta ütles, et arst andis mulle sellised ravimid. Ma küsisin, et mis eesmärgiga need sulle anti? Ta ütles, et need pidavat aitama magada. Küsisin, et kas sul on siis unega probleeme? Ta ütles, et ei ole. Küsisin, et kas ta teab, mis ravimid need on? Ta ütles, et arst ei öelnud, andis need sahtlist ja ütles, et võta. Palusin tal nende võtmise ära lõpetada, sest näed ju isegi, et oled praktiliselt jõuetu. Õnneks see noormees oli taibukas ja seisis enda eest. Sellega õnneks see lugu lõppes.”

Viilup on neid lugusid hoiatuseks rääkinud ka teistele puuetega laste vanematele, et mõeldaks oma peaga ja vaadata suurt pilti. Miks ikkagi niimoodi tehakse ja miks nii süüdimatult inimestele mingi informatsiooni jagamata antakse selliseid ravimeid? Või need lastekodulapsed, kes lihtsalt topitakse täis vaktsiine, mis siis, et nad on haiged, mis siis et neil on kõrge palavik… Sellegipoolest tehakse seda kõike, sest meditsiin vajab ohvreid.

Seitsmendana astus lavale VLVÜ liige ja blogi “Maakas pajatab” autor Liisi Laaneoks (end. Pavelts), kes rääkis oma vaktsiinikahjustusega lapse loo. Kõik algas juba peale esimest Rotat, kui oli atoopilise dermatiidi diagnoos ja perearst (kes tänaseks enam ei ole nende perearst) ütles, et see dermatiit on beebidel nii tavaline, et kindlasti võib edasi vaktsineerida. Ja nii tehti teine Rota ja kuuikvaktsiin, siis kaks päeva pärast seda laps enam ei maganud, oli kärnas, vesine, turses, punane. Oldi Paide haiglas, Tartus nahakliinikus ja keegi midagi öelda ei osanud.

Liisi kirjutas oma blogis loo ja pärast seda oli ta postkast täis kirju kümnetelt ja kümnetelt vanematelt, kellel oli vaktsineerimise tagajärjel juhtunud täpselt samuti nagu tema lapsega. Nii hakkas ta mõtlema, et kui on nii palju sarnaseid juhtumeid pärast vaktsineerimist, siis ju peab seal midagi olema.

Kui ta läks seejärel uuesti perearsti juurde oma poega Hermanit kaaluma ja mõõtma ning ütles, et tema last enam ei vaktsineeri, siis perearst läks üsna endast välja.

Tänu VLVÜ ellukutsujale Anne Pebrele jõudis Liisi homöopaadini, tänu kellel on tänaseks Hermaniga kõik korras (“Vähemalt praegu, kes teab, mis tulevik toob,” ütleb ta).

Naine tegi kõrvaltoimest ravimiametile ka teatise, millele tuli vastus, et ajaline seos vaktsiinidega on olemas, aga et nendest vaktsiinidest dermatiit ei saa tulla, sest seda ei ole vaktsiinide infolehtedel kirjas.

Paide haiglas olles oli palatisse kuulda koridorist õdede ja arstide klatši ja õde, kelle poole imelikult vaadati, tuli pärast palatisse Liisi juurde ja ütles, et kuulaku too vaktsineerimise osas oma südant.

Enda tuttavate jaoks on Liisi pärast Hermani vaktsiiniseiklusi ärakeeranud ökomutt, et “mis sa siis teed, kui laps leetrid saab ja sureb”. Täna on ta enda jaoks selgeks teinud, et tema oskab ise ravida ja vastutabki ise. Ta käib arsti juures, et saada diagnoos ja siis ta juba ravib ise või helistab homöopaadile. Ühtegi haigust ta enam ei karda.

Kaheksandana astus publiku ette vaktsineerimiskahjustusega lapse ema, VLVÜ asutaja ja ka antud sündmuse korraldaja Anne Pebre, kes lisaks oma pere loole rääkis ka ühingu kogemusest nende poole pöördunud emade kaebustega.

Tema laps sündis 2000. aastal täiesti tervena ja oli kenasti arenev laps. “Esimesed vaktsiinid lasin juba haiglas teha ja kuskil kolmandal kuul olid juba köhad-nohud – ta ei saanud siis aru, et immuunsüsteem oli juba põntsu saanud. Kuuendal kuul oli antibiootikumi kuur, lapsel oli bronhiit ja käis kiirabi. Ja kui terveks sai, tuli jälle uus vaktsiin. Peale difteeria-teetanuse-läkaköha vaktsiini sai ta ka närvisüsteemi kahjustuse. Ühel päeval ta enam ei reageerinud oma nimele, vaatas aknast välja kummalise pilguga, kriiskas ja ei maganud, tekkisid tõmblused, ei söönud. Ta oli päeva pealt lihtsalt teistsugune. Läksime siis arsti juurde ja tema reageeris nii, et pobises omaette, et “sellele lapsele enam vaktsiine ei tee” ja saatis meid Tartusse uuringutele.”

Paar päeva Tartus haiglas olles sai Anne aru, et midagi on väga valesti, sest arstid aina keerutasid vastustega ja sosistasid omavahel. Ühel päeval kutsuti ta hämarasse kabinetti ja küsiti, et kas te teate, mis on autism.

Anne räägib: “Ma tol ajal polnud isegi kuulnud sellest diagnoosist. Ja arstid ütlesid, et ega nemad ka selle kohta liiga palju ei tea ja ravi sellele ka ei ole, see on eluaegne.

Meile näidati filmi ühest USA 15-aastasest autistist, kes peksis ja märatses. Ma ei saanudki kohe pihta, et miks nad mulle sellist asja näitavad, et mis seos on minu armsal lapsel sellega. Ja siis nad ütlesid, et teie lapsel on arvatavasti autism ja selline saab olema teie tulevik, millest te ei pääse. Ja anti rohud kaasa, et andke neid, äkki on rahulikum. Andsingi neid umbes kuus kuud, kuni mõistsin, et meditsiin ja arstid meid siinkohal ei aita.

Ma ei läinud enam ühegi arsti juurde, vaid sukeldusin täielikult alternatiivi. Samas jätkasin logopeedi, psühholoogi, hipoteraapia ja lauluringiga. Kõik oma raha eest, sest tol ajal me isegi ei teadnud, et on olema selline asi nagu rehabilitatsiooni plaan. Käisime Odessas delfiiniteraapias, saatsime proovid Prantsusmaale laborisse, kust saime tagasisidet, et tal on elavhõbeda mürgistus, tol ajal sisaldus see kolmikvaktsiinis.

Tegime kõike vastavalt oma võimalusele ja rahakotile. Tol ajal ei olnud neid teadmisi, mis on praegu.

See on minu keskmise poja lugu, aga mul on ka 9-aastane tütar, kes ei ole saanud ühtegi vaktsiini. Hästi kummaline oli see, et sünnitusmajas tagusin kõigile pähe, et ühtegi vaktsiini ei tee. Ja kui haiglast hakkasime lahkuma teisel päeval, siis tuli peaarst paberitega ja ma mõtlesin, et nonii, nüüd hakkab tulema. Ja tema ütles, et te ei olegi lapsele vaktsiine teinud. Ma ütlesin, et ei ja see laps ei saa mitte kunagi mitte ühtegi vaktsiini. Arst vaatas mulle sõbralike silmadega otsa ja ütles, et tublid vanemad, et olete endale teema selgeks teinud. Et kust peaks imik saama B-hepatiiti ja tuberkuloosi. Andis meie paberid ja soovis head teed. Sellist arsti oli siis 9 aastat tagasi võimalik ITK-s kohata. Ma ei tea, mis ta täna mõtleb või vanematele ütleb.

Üks tuttav ämmaemand vabal ajal veiniklaasi taga räägib, kui kahjulikud on vaktsiinid, et ärge tehke.

Ja siis möödus kuus aastat, läksime kooli jaoks tõendeid saama perearsti käest. Ja kui ta vaatas seda tühja lehte, küsis ta, et nii, kus te need kuus aastat käinud olete? Ma ütlesin, et mitte kuskil. Arst küsis siis, et mis te tahate öelda, et teie laps ei olegi haige olnud? Ma ütlesin, et ei ole. Arst: “Kas tuulerõugeid ka ei ole olnud?” Mina: “Oli üks paari täpiga nädalavahetus, et ma ei pea selle pärast arsti juurde tulema.” Siis ta oli pahane, et kõik vaktsiinid on tegemata ja olin enda tarve lapsega nagu mingi vaenlane. Arst võiks vastupidi olla rõõmus, et laps on terve.

Kaks aastat hiljem läksime kooliarsti juurde, kes ütles rõõmsalt, et oi, kas ta polegi vaktsineeritud? Ma vastasin, et ei, ta ei saa ühtegi vaktsiini. Ja siis ta ütles, et ma tean, mida need vaktsiinid teevad ja ütles, et ta oma lapsi ka ei vaktsineeri. Siis ta rääkis, kui kohutav on koolis vaadata, mida vaktsiinid lastega teevad. Küsisin, et kuidas te suudate seda teha? Ta lõi pilgu maha ja vastas, et mul ei oleks muidu homme tööd. Selline on siis tänapäeva meditsiin.”

Edasi rääkis Anne ühingu tööst, kuidas 2 aastat tagasi saadi vanematega kokku ja otsustati, et tehakse avalik FB grupp (ravimite ja vaktsiinide kõrvaltoimed), et isegi kui keegi ei julge liituda, ta saaks ikka lugeda, mis seal toimub ja sellega liitus esimese kuuga 2000 inimest.

“Hakkasime tõlkima artikleid ja filme ning lõpuks kutsuti meid “Pealtnägijasse” oma lugu rääkima, aga loomulikult kallutati seda teises suunas. Peale saadet hakkas meie gruppi liituma tuhandeid inimesi, praeguseks on meid üle 8000. 2018. aastal asutasime siis ühingu ja tegin ühel õhtul üleskutse, et saatke oma lugusid ja juba samal ööl tuli neid mitukümmend.

Kui ühingu lõime, helistas ravimiameti peadirektor ja soovis edu ja õnne ja küsis, et kas teile siis saadetakse rohkem kõrvatoimeid ja lugusid kui meile? Nad tahtsid ka kohtumist, aga mulle tundub, et nad ei ole veel valmis selleks.

Sest isegi paljud emad-isad ei julge rääkida kellelegi, et nende lapsel on vaktsiinikahjustus, sest nad ei soovi saada külge silti “vaktsiinivastane” – aga meie ühinguga liitumine on konfidentsiaalne,” ütles Anne.

“Kuna meil on digiajastu, siis oleks ju lihtne võrrelda vaktsineeritud ja vaktsineerimata lapsi. Aga perearst hakkas selle mõtte peale naerma ja ütles, et sellistest asjadest ei räägi arstid isegi omavahel mitte ja neid andmeid ei tohi niimoodi vaadata ja võrrelda.”

Anne räägib ühe pere loo, kus laps vaktsineerimise tagajärjel suri, kuigi ametlikult läks kirja, et tegu oli geneetilise veaga. Ja loeb ette mitmed lood, mille leiad näiteks siit.

Ta räägib, kuidas kõik on vabatahtlikult panustanud oma aega kas juriidilise nõuga, tõlkimisega, toimetamisega vms.

Anne sõnul ei soovi nad kellegagi võidelda, vaid lihtsalt teada tõde: miks on nii paljudel lastel vaktsineerimise tagajärjel terviseprobleemid. Ei saa ju olla nii palju kokkulangevusi. Igal vanemal peaks olema võimalus teha TEADLIK otsus.

Kui Eestis on vaktsineerimine riiklikus kavas, siis Anne arvates võib arstidel tekkida ka karistamatuse tunne, et kuna see on riigi poolt ette määratud, siis nemad ei vastuta. Ta soovitab vanematel rohkem küsimusi küsida, et mis juhtub siis, kui tekivad kõrvalmõjud ning ühingu lehel on olemas arsti juurde kaasa võtmiseks ka 20 küsimust, mida oma perearstilt küsida enne vaktsineerimist.

Seminari lõpus said kuulajad veel esinejatelt lisaküsimusi küsida ja omavahel asju arutada. Lisaks viis päevajuht Andero Pebre läbi omalaadse meditatiivse mõtiskluse, et ruumis valitsenud tervendav ja lootustandev energia ka mõisa seinte vahel kaugemale kanduks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli igati korda läinud sündmusega, kust igaüks võttis kaasa midagi uut ja sai mõtlemisainet veel pikaks ajaks. Osalejaid oli 160 ringis, vanuses 1 kuu kuni 70+ aastat ning väga erinevatelt elualadelt. Jääme ootama seminarist tehtavat dokfilmi!

Seminari esinejad vasakult paremale: Elery Tammemägi, Madleen Simson, Pille Ilves, Anne Pebre, Arvo Soomets, Liisi Laaneoks, Antonina Järviste ja Anu Viilup.

Vaata lisaks: Seminari FB, VLVÜ FB, VLVÜ koduleht

Foto: VLVÜ

Raporteeris Mariann Joonas

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6