Foto: Pixabay / Pexels

Kuidas ikkagi satub psühhiaatriakliinikusse üks 13-aastane tüdruk? “Lapsed, kes seal viibisid, kaasa arvatud mina, olid päriselt täiesti tavalised lapsed ning keegi hullusärgis ringi ei traavinud. Paljudel, kellega seal viibides suhtlesin, tundus olevat lihtsalt veidike raskem puberteet ning paljudel oli lihtsalt soov eakaaslastele meeldida ning seetõttu tegid igasuguseid tempe ja pättuseid. Kuidas on üldse tänapäevases maailmas loogiline, et suitsu või alkohoolse joogi proovimise tõttu lõpetad laste psühhiaatriakliinikus? Kõlab nagu film “Pohmakas”, kuid äärmiselt piiratud eelarvega Eesti edition,” meenutab oma lapsepõlve läbielamisi 26-aastane Merilin P. ja küsib enda nahal kogetule vihjates: “Kui paljudele on määratud valediagnoos ning kas mõni arst on seda ka tunnistanud? Miks manustatakse nii kangeid ravimeid lastele ning kes garanteerib, et see laste tervist tulevikus negatiivselt ei mõjuta?”

Kell 8 hommikul, siis kui ülejäänud “tavalised” lapsed valmistusid rõõmsalt algavaks koolipäevaks, ärkasin mina roheliseks võõbatud toas, mis pidi vaimule ilmselt rahustavalt mõjuma. Pimestavad päevavalguslambid ärritasid mu uniseid silmi ning mulle ei jäänud muud valikut, kui end püsti ajada, et päeva esimesed ravimidoosid sisse võtta ja taaskord üht rutiinset päeva taluda. Üsnagi vesine ja maitsetu hommikupuder auras mulle näkku – õnneks väike suhkrukuubik tegi maitse veidi talutavamaks, kuid selle eest pidin hommikuse tee jooma ilma suhkruta.

Midagi sellist, mille üle rõõmu tunda, minu päevas tol ajal ei eksisteerinud. Minu maailmas tol hetkel eksisteeris vaid emotsioonitus, väsimus ja tülpimus. Arstid, õed ja psühholoogid lohutasid mind teadmisega, et need tunded lähevad üle, kui vaid süüa korrapäraselt ravimeid. Rohud ju kindlasti aitavad ja peagi olen ma taas “mina ise”.

Tänasel päeval ja minevikku analüüsides saan julgelt öelda, et need tunded ei olnud väidetavast depressioonist, maaniast ega muust psüühikahäirest, vaid kõrvalnähud liiga kangetest ravimitest ja liigagi kõrgetest ravimidoosidest, mis olid määratud kleenukesele, napilt 13-aastasele neiule.

Kuidas sa saad mind ravida ja diagnoosida vaid sõnade põhjal?

Mäletan, et mu epikriisis oli psühhiaatri poolt lisatud märge: “Patsient loob endale illusioone, et on terve.” Mäletan üpriski hästi seda vestlust oma raviarstiga, kellele vestluse käigus mainisin, et ma ei saa tegelikult aru miks ma siin olen. Ma olen ju terve, sõnasin talle. Ilmselt pole arstidele suurt mõtet oma heast tervisest mainida, kui just sul pole eriline masohhistlik soov, et su ravimidoose tõstetakse. Nimelt just minul nii läks. Raviarst eeldas, et mul on maniakaalne episood ning arvan end olevat “maailma tipus”.

Üsna tavapärane ning loogiline asjade käik on, et kui lähed arstile siis tehakse uuringud, võetakse proovid ning siis saad omale templi koos diagnoosiga kaela, rääkimata hunnikust väljakirjutatud retseptiravimitest. Mis toimib ühes arstimaailmas, see teises imekombel ei toimi. Psühhiaatriamaailmas täidad küsimustikke, räägid, räägid ja veel kord räägid. Jumala õnn, kui mõnele uuringule sind suunatakse, lootuses, et sulle kinnitatakse, et tegelikult on see kõik olnud üks suur eksitus ning pääsed koju, oma kindlusesse, oma lähedaste juurde.

Tegelikkuses on noorte ja laste vaimne tervis väga tõsine teema ning see vajab kindlasti tavapärastest terviseteemadest rohkem tähelepanu ja kajastust, kuid tunnen ise huvi, et kui paljudele on määratud valediagnoos ning kas mõni arst on ka seda tunnistanud? Miks manustatakse nii kangeid ravimeid lastele ning kes garanteerib, et see laste tervist tulevikus negatiivselt ei mõjuta? Arvestades viimase aja sündmusi, kus koroonavaktsiinide kahjulikkus hakkab päevavalgele tulema, siis tekib hirm. Tekib hirm enda pärast, laste pärast, kes tänagi oma rutiinse ravimidoosi on võtnud ning tekib hirm tuleviku ees.

Näpunäiteid, kuidas psühhiaatriakliinikusse sattuda

Eelneva jutu juurde oleks aus ka lisada, et kuidas siis sellisesse asutusse sattuda. Lapsed, kes seal viibisid, kaasa arvatud mina, olid päriselt täiesti tavalised lapsed ning keegi hullusärgis ringi ei traavinud. Paljudel, kellega seal viibides suhtlesin, tundus olevat lihtsalt veidike raskem puberteet ning paljudel oli lihtsalt soov eakaaslastele meeldida ning seetõttu tegid igasuguseid tempe ja pättuseid. Kuidas on üldse tänapäevases maailmas loogiline, et suitsu või alkohoolse joogi proovimise tõttu lõpetad laste psühhiaatriakliinikus? Kõlab nagu film “Pohmakas”, kuid äärmiselt piiratud eelarvega Eesti edition.

Mina ise sattusin sinna pikaaegse stressi ja solgutamise tulemusena. Nimelt väikesena elasin USA-s emaga, siis sõitsin üksi Eestisse vanavanemate juurde tagasi ning aastaid hiljem tuli emale taas meelde, et tal on ka tütar ning sõitis Eestisse, et mind siis Inglismaale viia.

Inglismaale me muidugi püsima ei jäänud ning Eestisse tulles olid vanad sõbrannad juba suureks kasvanud ning taassõbrunemine ja minu sobitumine Eesti ühiskonda oli äärmiselt vaevaline ning stressirikas, seetõttu hakkasin tegema suitsu, muutusin paheliseks pubekaks, kes ei kuulanud sõna ning uskusin, et olen kõige targem maamuna peal.

Pikalt ma sellise emotsionaalse koormusega vastu ei pidanud ning tundsin kuidas maailm kokku variseb ning sõin kõik kodus olevad tabletid endale sisse. Kõlab kõrvalvaatajale tõesti üsna kehvalt, kuid reaalsuses oli see vaid appikarje mu vanematele. Tegelikult keegi seda appikarjet ei kuulnud, vaid nad kuulsid ainult raviarsti poolt mulle määratud diagnoosi ning seda, et ma olen ravimatult haige. Bipolaarne.

Kohtusin haiglas olles erinevate lastega, kel olid erinevad diagnoosid. Oli üks tüdruk, kellel diagnoositi anoreksia. Tal oli alati erinev toit ning pidi sööma tihedamalt kui teised lapsed. Temaga suheldes selgus, et anoreksia on kujunenud ühiskonna mõjutusel. Ta oli keskmiselt veidikene pikem neiu ning leidis, et tema kaal on võrreldes teiste tüdrukutega liiga suur. Tüdrukud olevat teda narrinud ja siis ta võttis endale pähe, et olla nendest “parem”, kasvõi oma elu hinnaga.

Tegelikult ma leian, et ühtki last, kes seal viibisid, ei oleks pidanud niimoodi ühiskonnast eraldama. Kala mädaneb peast ning tuleks hoopis laste ja noorte vaimse tervise probleeme hoopis teisest vinklist vaadata. Pidev hirm, negatiivne meediakajastus ja ebanormaalsed ootused lastele on see, mis tegelikult probleeme tekitavad.
Normaalseid lapsi zombistada ravimitega ning sundida neid raamidesse sobituma toodab katkiseid täiskasvanuid. Jah, selliseid täiskasvanuid, kelle eest me oma lapsi hoiatame.

Ravimikatsetused, kõrvalmõjud ja tervenemine

“Suu lahti. Näita keele alla ka ja põsed ka ette. Tubli,” lausus psühhiaatriakliiniku õde ning suundus järgmise patsiendi juurde. Igal korral ravimeid manustades pidid ka ette näitama, et oled need ka kõik ilusti alla neelanud. Kui hakkab mingisugune veiderdamine või keeldud ravimeid võtmast, siis kutsuti akuutosakonnast turskemad täkud kohale ja sind viidi üksikpalatisse, kus sind pandi voodi külge kinni ning süstiti sulle sama ravimit vedelal kujul veeni.

Kolme aasta jooksul, kus ma tihedalt viibisin psühhiaatriakliinikus, manustasin ehk 6-7 erinevat tüüpi antipsühhootikumi, lisaks kombineeriti neid erinevate epilepsiaravimitega. Katsetused kestsid ühe ravimiga mõned kuud, siis andsin vereproovi, et selguks ravimisisaldus veres. Kui sa täpiliseks ei läinud või helendama ei hakanud ja vereproovid on korras, siis ilmselt ravim toimis. Täpiliseks ma mõnest ravimist küll läksin, kuid päris helkuriks õnneks ei hakanud. Unisus, ärrituvus ning apaatsus olid arstide hinnangul täiesti normaalsed tunnused. Mida emotsioonitum sa oled, seda tervemaks sa saad ning heal juhul su päevast ravimiannust ei muudeta.

Mingil hetkel tarvitasin 900mg kombineeritud ravimeid ööpäevas. Ma eriti sellest ajast suurt midagi ei mäleta, kui vaid hirmu, kui oli taas rohu võtmise aeg. Mäletan tugevat pearinglust, und ja üldist nõrka enesetunnet. Mingil hetkel pääsesin koju ning oli suvevaheaeg. Ma ei saanud sõbrannaga isegi maja ees juttu ajada, kui olin taaskord ravimeid võtnud, kuna enesetunne oli tõsiselt kehv ning tahtsin vaid pikali olla. Ravimi kogused olid hommikuti 300mg Seroqueli, õhtul 300mg Carbamazepini ja 300mg Seroqueli.

Tekib küsimus, et miks meditsiinisüsteemis kasvõi ei proovita alternatiivmeditsiini, enne kui söödetakse ette kanged ravimid lastele? Näiteks bipolaarse meeleoluhäire puhul mõjub hästi oomega-3 rasvhapped, eriti edukaks ravimiks on peetud ka lihtsat naistepuna. Me ei ela enam kiviajas ning kõiksugu uuringud ning nende tulemused on vabalt kättesaadavad kõigile, ka arstidele. Kes annab lubaduse, et ravimid ei tekita tulevikus kõrvalmõjusid? Arstid? Ravimifirmad? Lubagem naerda. Mida kauem neid ravimeid süüa, seda kasulikum see nende ettevõttele on.

Ravimifirma pole mittetulundusühing. Nad pole siin, et meid aidata ja nad ka ei soovi võtta vastutust. Tegelikkuses on ravimifirmade omanike uhked villad, kallid soojamaareisid ja hinnalised ravimid saadud tänu zombistatud ravimisööjatele. Ei, neid ei huvita su vanaema, õde, vend, laps. Neid tegelikult ka ei huvita, kui keegi eelnevatest isegi nende ravimi tagajärjel hukkub. Nende jaoks on see üksikjuhtum ja nad teenivad endiselt sama hästi edasi.

Mingil hetkel, kui ma sain veidikene vanemaks ja sain vanaema juures elades oma otsustusvõime tagasi, siis lõpetasin ravimite võtmise sekundi pealt ehk cold turkey. Esimestel kuudel käis mul mõned korrad kiirabi, kuna mul tekkisid imelikud krambihood ning muutusin siniseks. Käisin uuringutel ning kõik olevat korras, ei olnud mingisugust epilepsiahoogu ega muud tõsisemat häda. Tänaseks päevaks pole ma võtnud juba pea 10 aastat ravimeid ning ilmselt mõtlete kuidas see kõik mind mõjutanud on?

Esiteks leian, et oleks ma olnud tõsiselt haige nagu väideti, siis ei tuleks ma päevagi ilma ravimiteta toime. Järelikult nii polnud ning isegi 13-aastane mina teadis, et ma olen terve. Ainukesena seda ei uskunud mu pere ja raviarst. Paraku alaealisena oled sunnitud tegema nii nagu vanemad nõuavad, seega kahjuks ma pidin neid ravimeid võtma ning otsustusõigust mul polnud. Teiseks, see näitab omakorda, et igasuguseid häireid ja haiguseid määratakse inimestele liiga kergekäeliselt. Oleks ju viisakas kasvõi lapsi sellest säästa.

Millised kõrvalmõjud on mul 10 aastat hiljem?

Kindlasti on keha juba selleks ajaks puhastunud mürkidest, kuid pöördumatuid kahjustusi pole enam võimalik korda teha. Kui sul on sügav haav, siis jääb ka sellest arm – nagu ka tugevate ravimitega. Sellises arenguetapis, kus keha ja aju arenevad, on mõistetav, et igasugune väline tegur võib arengule kahjulikult mõjuda.

Millised kõrvalnähud mulle praeguseks, 26-ndaks eluaastaks jäänud on?

• Äärmiselt kehv lühimälu ja samuti ka pikaajaline mälu.
  Igapäevaelu on viimastel aastatel raskendatud, kuna ma pidevalt unustan asju, mida ma näiteks just hetkel käes hoidsin. Mul on äärmiselt raske meenutada lapsepõlve, k.a. psühhiaatriakliinikus viibitud aega. Pika pusimise peale ja lugedes erinevaid epikriise meenus mulle vaid üksikuid asju.
• Talumatus või allergia tarvitatud ravimite vastu. Aastaid tagasi olin mingil teadmatul põhjusel ärritunud ning soovisin, et uni kiiremini tuleks ning võtsin vanast ajast kappi jäänud Seroqueli, mis tekitas mulle hingamisraskused ning tugeva nohu. Never again (mitte iialgi enam – toim.).

Kuna ma kusagile kaebust esitanud pole, arvatavasti oleks see ka tühine ajaraiskamine, siis need pikaajalised kõrvalmõjud jäävad vaid minu spekulatsioonideks, kuid ravimitest nii ära kärsatatud mu ajud veel ilmselt pole, et ma ei oskaks punkte omavahel kokku viia.

Tänasel päeval tarvitan hea une saamiseks CBD õli ja joon piparmündi teed. Ja kas teate, kui hea on selgena inimeste seas olla? Olla sina ise, mitte robot.

Merilin P.

Toimetuse märkus. Kui sa oled oma murega üksi või vajad abi, pöördu julgelt vaimse tervise professionaalide poole, näiteks Peaasi.ee-s.

Ilma sinu vabatahtliku nõusolekuta ei tohi arst sulle ühtegi ravimit manustada (Eesti arstieetika koodeks, II 2). Kui sa ei ole nõus oma raviarsti poolt pandud diagnoosiga, on sul alati õigus küsida teise arsti arvamust (Eesti arstieetika koodeks, II 3).

PS. Lapsevanemad: palun kuulake oma lapsi!