Foto: Bgmfotografia/ pixabay.com

“Tundub, et teaduslikel uuringutel põhinevad järeldused on koroonaajastul asendunud dogmaatilise, et mitte öelda pimeda usuga eksperimentaalsete vaktsiinide ohutusse. Muu hulgas jäid eksperimentaalsete koroonavaktsiinide kasutuselevõtu eel tehtud lühiajalistest inimkatsetustest välja nii mõnedki olulised demograafilised grupid, näiteks lapseootel ja rasedust plaanivad naised,” kirjutab integratiivne terviseterapeut ja toitumisnõustaja Liis Orav, tutvustades teadusuuringut, mis analüüsib mRNA koroonavaktsiinide mõju rasedatele, aga paraku jätab järeldusi tehes kahe silma vahele olulise statistilise tõiga, mis lubab tulemusi tõlgendada peavoolu narratiivile sobivalt. 

On hästi teada, et eksperimentaalsete koroonavaktsiinide kasutuselevõtu eel tehtud lühiajalistest inimkatsetustest jäid välja nii mõnedki olulised demograafilised grupid, muu hulgas ei testitud mRNA koroonavaktsiine rasedust planeerivatel ja rasedatel naistel.

Sellest lähtuvalt on vaktsiinide soovitamine ja jõuline survestamine rasedatele avalikkuses rohkelt kriitikat saanud. Paljukiidetud “teaduspõhisus” päädis ühel hetkel CDC (USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus) poolt rasedatele tehtud vägagi kurioosse üleskutsega: “Rase? Võite rääkida Covid-19 vaktsiinist oma arstiga, kuid see ei ole enne vaktsineerimist vajalik. Kuigi uuringuid ei ole veel tehtud, USUVAD eksperdid, et mRNA Covid-19-vaktsiiniga ei kaasne riski rasedatele.”

Tundub, et teaduslikel uuringutel põhinevad järeldused on koroonaajastul asendunud dogmaatilise, et mitte öelda pimeda usuga eksperimentaalsete vaktsiinide ohutusse.

Värske teadusuuring manipuleerib andmetega?

Kõike eelnevat arvesse võttes võib ainult rõõmu tunda selle üle, et juuni keskel avaldati ajakirjas The New England Journal of Medicine lõpuks teadusuuring “Preliminary FIndings of mRNA Covid-19 Vaccine Safety in Pregnant Persons”, kus analüüsiti mRNA koroonavaktsiinide mõju rasedatele.

Tom T. Shimabukuro jt teadustöö 20 autorit, kes moodustavad USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse (CDC) koroonavaktsiinide rasedusmõjude hindamise komisjoni, jõudsid uuringu kokkuvõttes muu hulgas järeldusele, et “Covid-19 mRNA vaktsiini saanud rasedatel ei täheldatud ilmseid ohusignaale”. Seega ei leitud teadlaste hinnangul midagi, mis paneks komisjoni kahtlema vaktsiinide ohutuses rasedatele.

Ometi näitab teadusuuringus avaldatud tabel 4, et iseeneslik abort tekkis lausa 82 protsendil naistest, keda vaktsineeriti Moderna või Pfizeri vaktsiiniga enne 20. rasedusnädalat. Teisisõnu tekkis spontaanne abort viiest vaktsineeritud naisest tervel neljal! Võrdluseks: tavapäraselt katkeb 1. trimestril  vaid 10–20% rasedustest.

Hoolimata tabelis toodud andmetest jõuab komisjon aga uuringu kokkuvõttes lõppjäreldusele, et ainult 13,9% rasedustest lõppes raseduse katkemisega.

Selline ebakõla tekitab rohkelt küsimusi nii tavalugejas kui ka uuringu tulemustega tutvunud arstides-teadlastes. Lähemal uurimisel selgubki kummaline andmemanipulatsioon: järelduste tegemisel on ühte patta pandud kõik uuringus osalenud rasedad naised – nii need, kes olid vaktsiini saanud enne 20. rasedusnädalat, kui ka need, kes said mRNA vaktsiini alles raseduse kolmandas trimestris.

Parema selguse huvides tuleb siinkohal sukelduda meditsiinilistesse terminitesse ja nimelt: enne 20. rasedusnädalat katkenud rasedust nimetatakse iseeneslikuks abordiks (ingl spontaneous abortion) ning hilisemat, pärast 20. rasedusnädalat tekkinud raseduse katkemist surnultsünniks (ingl stillbirth). Niisiis ei saa neid erinevaid termineid statistiliselt kuidagi üheks põimida, seda enam, et asjakohase teadustöö eesmärgiks oli uurida mRNA vaktsiini mõju raseduse erinevatele trimestritele.

Statistika ei sobi peavoolu narratiiviga?

Statistilise tõe huvides oleks olnud vältimatu, et teadustöö autorid lahutavad uuringus osalenud 827 naisest need 700 naist, kes said vaktsiini alles raseduse 3. trimestril. Sellisel juhul jääb enne 20. rasedusnädalat vaktsineeritud naiste hulgaks 127 naist ja just nende baasil saabki teha iseeneslikult tekkinud abortide statistikat. Uuringu andmete põhjal tekkis iseeneslik abort tervelt 104 naisel 127-st ehk 82 protsendil naistest. Selline vapustav number ei tohiks kõrvust mööda minna küll ühelgi raseduse planeerijal ega rasedal, rääkimata meditsiinitöötajatest.

Kurioossel kombel pole see äärmiselt kõnekas info aga siiani peavoolumeediasse jõudnud. Me pole kuulnud teadusnõukoda hoiatavalt näppu viibutamas ega naistearste-ämmaemandaid sel teemal sõna võtmas.

Küsimusi tekitab seegi, kas on tõesti võimalik, et mitte keegi teadustöö 21 autorist sellist algelist, põhikooli protsentarvutuse tasemel viga ei märganud? Või on selline andmemanipulatsioon siiski teadlik valik, sest õõvatekitav statistika ei sobi kokku peavoolu narratiiviga “ohututest” vaktsiinidest?

Praeguseks on teadusajakirja NEJM peatoimetajale ja uuringu autoritele juba saadetud ka kriitika uuringus avaldatud andmete korrigeerimiseks.

Liis Orav

Allikad: lingid artikli sees