Tänapäevases mürkide ja radioaktiivsusega saastatud keskkonnas elavatele inimestele on jood ülioluline mikroelement, mis mõjutab kilpnäärme talitlust ja paneb immuunsüsteemi käima, kaitstes organismi kõikide stressi ja radiatsiooni liikide vastu. Seda ei saa millegi vastu vahetada, see on meile vajalik  nagu vesi ja õhk. Elu ilma joodita pole võimalik, kirjutab loodusravi arst Tiina Keldrima Loodustohtris.

Kilpnääre ja jood

Oleme harjunud sellega, et kui meel mõru, siis kasutame antidepressante ja kui kolesterool kõrge, siis kolesterooli alandavaid ravimeid, millega võivad kaasneda hoopis ravimite kõrvalmõjud ja probleemi süvenemine. Asi võib olla palju lihtsam, ehk et süüdlane on hoopis  kilpnääre, mis ei tööta korralikult.

Kõige tavalisemad kilpnäärme alatalitluse sümptomid on kehatemperatuuri langus ja külmatunne, kõhukinnisus, kahvatu ja kuiv nahk, paistes nägu, kähe hääl, kõrgenenud kolesteroolitase, seletamatu kaalutõus, mitmesugused lihasvalud, liigeste jäikus, väsimus, lihasnõrkus ja masendus.

Kehatemperatuuri langus on üks olulisemaid alatalitluse sümptome, sest kilpnääre toimib n-ö termostaadina, reguleerides kehatemperatuuri.  Kui selle tegevus on häiritud, siis kehatemperatuur langeb.

Kilpnääre reguleerib ka kogu ainevahetust ja seetõttu on alatalitluse puhul soolestiku tegevus sageli aeglustunud, inimene võtab kaalus kiiresti juurde, on väsinud ja masendunud. Masendus on kilpnäärme alatalitluse puhul vägagi levinud, kuid vaid harva uuritakse masenduse üle kurtva patsiendi puhul tema kilpnääret.

Kui kilpnäärme hormoone on küllaldaselt, muutub kolesterool, eriti nn halb kolesterool, ensüümide toimel elutähtsateks vananemist aeglustavateks hormoonideks. Keha vajab neid aineid, et hoida ära südamehaigusi, dementsust, ülekaalulisust, vähki ja teisi haigusi. Kilpnäärme alatalitluse korral ei muutu kolesterool nendeks hormoonideks ja selle tagajärjel tõuseb kolesteroolitase, hormoonide tase omakorda aga langeb.

Kilpnäärme talitlust mõjutavad toiduained

Uurimused on näidanud, et leidub toiduaineid, mis võivad kilpnäärme talitlust kas ergutada või aeglustada. Kookosõli  stimuleerib kilpnäärme talitlust, mistõttu paraneb ainevahetus, kolesteroolist moodustuvad hormoonid ja langeb kolesteroolitase, inimene muutub energilisemaks ja paraneb meeleolu. Sellise tulemuse annab siiski vaid külmpressitud kookosõli, mitte toidupoes müüdav kookosrasv. Lisaks on külmpressitud kookosõlil muidki tervistavaid omadusi.

Maisi ja soja kõrval tekitab kilpnäärme talitlushäireid viljas sisalduv gluteiin, mis muu hulgas võib põhjustada ka kilpnäärmepõletikku. Kilpnäärmepõletikule järgneb sageli alatalitlus, mille sümptomid erinevad aga üsna suuresti tavapärase alatalitluse sümptomitest. Sümptomid võivad olla vaheldumisi iseloomulikud nii ala- kui ka ületalitlusele. Sageli esinevad tsöliaakia ja kilpnäärme alatalitlus koos, kuid meedikud  enamasti ei tea, et nimelt teraviljas sisalduv gluteiin põhjustab kilpnäärmepõletikku.

Lisaks kookosõlile stimuleerivad kilpnäärme talitlust merevetikad, põisadru, spiruliina, klorella, arooniamarjad, aminohape türosiin. Ka kanamunas leidub üsna palju joodi, mis stimuleerib kilpnääret.

Ülioluline jood

Jood on jooditürosiinile sama oluline kui kroom insuliinile,  raud hemoglobiinile või seleen glutatiooniperoksüdaasile. Kui kilpnäärmes on piisavalt looduslikku joodi, siis sinna  “ei mahu enam” radioaktiivset joodi. Kui inimesel on joodi puudus, siis radioaktiivne jood täidab selle “puuduva osa”. Kilpnääre ei saa aru, et tegemist on radioaktiivse joodiga. Kahjuks radioaktiivsetel osakestel pole lõhna ega maitset ning keegi ei tea, kui suure kiirgusdoosi ta saab.

Meile ei anta alati adekvaatset infot, mis maailmas toimub seoses tuumajaamadega ja radiokatiivsusega. Lähiajaloost selged näited: Tšornobõl, Fukushima jne. Alles see oli, kui kõigile teatati, et Fukushimaga pole midagi lahti, aga nüüd on selgunud ja avaldatud üha uued probleemid.

Jood on osa kilpnäärme hormoonidest ning on vajalik nii inimestele kui loomadele. Joodi esineb nii vees, toitainetes ning vähemal hulgal orgaaniliselt seotuna aminohapetega. Joodi esineb looduses vahelduvalt ja mäestikes on joodi kontsentratsioon  liialt väike nii loomadele kui inimestele.

Jood on ülioluline mikroelement, mis paneb immuunsüsteemi käima (ilma joodita immuunsüsteem ei hakka tööle). See on ainus mikroelement, mis kaitseb organismi kõikide stressi ja radiatsiooni liikide vastu. Seda ei saa millegi vastu vahetada, see on meile vajalik  nagu vesi ja õhk. Elu ilma joodita pole võimalik.

Jood peab laekuma inimorganismi väikestes, kuid piisavates kogustes, pidevalt kogu elu vältel. See peaks olema kohustuslik ning lahutamatu päeva toitumisratsiooni osa. Joodi on vaja organismi “küttekeskuses” ja kilpnäärme haiguste preventsiooniks. Näiteks struuma tekib sageli neil, kes ei saa piisavalt joodi.

Jood osaleb rasvade, valkude, süsivesikute ainevahetuses, on vajalik kasvule ja psüühilisele arengule, mõjutab vereringeorganeid ning osaleb vee- ja elektrolüütide tasakaalus. Kaaliumjoodi kasutatakse tuumaõnnetuste puhul kilpnäärme kahjustuste preventsiooniks.

Suitsetamine ja kilpnääre

Paljud suitsetajad on proovinud suitsetamisest loobuda, kuid kehakaalu tõus ja masendus sunnivad neid jälle sigarettide järele haarama. Kehakaalu tõus ja masendus tulenevad suures osas sellest, et nikotiin on stimuleerinud kilpnäärme talitlust ja kui nüüd kilpnääre jääb ühtäkki lisastimulaatorita, hakkab seda vaevama alatalitlus. Tulemuseks on tüüpiline ainevahetuse aeglustumine, kehakaalu tõus ja masendus.

Esineb teisigi sümptome, kuid kõige rohkem probleeme valmistavad just nimetatud nähud. Seepärast peaks inimene, kes soovib suitsetamisest loobuda, hakkama kasutama selliseid toiduaineid ja lisatoitaineid, mis aktiveerivad kilpnäärme tööd.

Miks kilpnäärmehaigused sagenevad?

Põhjuseid on ilmselt palju, kuid oma osa on kindlasti maisi ja eelkõige soja tarbimise kasvul. Aasialased on kasutanud soja fermenteeritult, nii et soja koostisosad muutuvad hästi seeditavateks, ka on nad alati kasutanud rohkesti merevetikaid. Teine põhjus on arvatavasti teravilja töötlemine ja gluteiini osakaalu suurenemine leibades-saiades. Ka inimese leiutatud mineraalsool ajab kilpnäärme segadusse ja võib mõnel inimesel põhjustada südame rütmihäireid mineraalainete rikutud tasakaalu tõttu. Kõige parem ja tervislikum on ehtne puhastamata meresool. Samuti on fluori, broomi ja kloori lisandumine meie elukeskkonnas üks peamisi kilpnäärme ainevahetuse aeglustajatest.

Broom, fluor ja kloor süvendavad joodi puudust. Nad võistlevad kehas samade retseptorite kohtade eest. Neid aineid nimetatakse halogeenideks ehk halide minerals.

Halogeenid on VII A rühma elemendid ja nendeks on fluor, kloor, broom, jood ja astaat. Halogeenid kuuluvad kõige aktiivsemate mittemetallide hulkaja nende keemiline aktiivsus suureneb rühmas alt üles. Suure keemilise aktiivsuse tõttu leidub neid looduses vaid ühendite koosseisus. Sõna halogeen tuleneb kreeka keelest (kr k “hals” – meresool; “gen” – tekitama) ja tähendab soolatekitajaid.

Looduses leidub halogeenidest kõige rohkem ühendina fluori ja järgneb kloor, mis esineb nii mineraalide koostises kui ka lahustunult merevees. Broomi- ja joodiühendid on palju vähem levinud ning radioaktiivset elementi astaati leidub üldse maakoores vaid mõnikümmend milligrammi.

Kõik halogeenid, eriti fluor ja kloor on lihtainena tugevalt mürgised.

Jood, fluor ja hambapasta

Oleme harjunud kuulma, kuidas fluor on meie hammastele kasulik, aga meile ei räägita, kuidas fluor mõjutab kilpnäärme tegevust. Fluor takistab joodi jõudmist kilpnäärmesse ja sellisel juhul kilpääre ei saa korralikult  töötada. Samuti lisakilpnääre, mis reguleerib kaltsiumi-fosfori ainevahetust, on tundlik fluorile. Käbinääre, mis reguleerib vananemist ja melatoniini toodangut, võib olla tundlik fluori mõjudele.

Fluor ongi mürgisem kui plii ja ainult natukene vähem mürgine kui arseen! Hambapastades kasutatud fluor on alumiiniumitööstuse jääkaine.

Fluoriide leidub: putukatõrjevahendites, ravimites, suuloputusvahendites, hambapastades, hambaniidi koostisainena, kraanivees, tees, odavates veinides, fluoritablettides, roti- ja tarakanimürgis, valuvaigistites, hüpnootilise ja psüühilise toimega preparaatides ning sõjaotstarbelises närvimürgis.

Aastani 1970 kasutasid Euroopa arstid kilpnäärme ületalitluse korral ravi fluoriga, kuna fluoril on  isegi väikses koguses leitud kilpnääret pärssiv toime. Kas me oleme mõelnud, et nii väikese koguse fluoriga, mille me saame hommikul ja õhtul hambaid harjates, on võimalik saada ka kilpnääret pärssiv efekt.

Fluoroplasti ehk tefloni kasutatakse keemiliselt väga vastupidava materjalina keedupottide või pannide vooderdisena. Viimasel ajal on hakatud rääkima ka teflonmaterjali kahjulikkusest ja soovitatud need vahetada kas malmi või keraamiliste pottide vastu.

Üks suur põhjus, miks kilpnäärme probleemid sagenevad, on laiaulatuslik broomi kasutamine tööstuses. Broomi on tuletõkkeainena kangastes, lasteriietes, uues mööblis, madratsites. Samuti kasutatakse seda antibakteriaalse vahendina basseinides, põllumajanduses, teatud karboneeritud jookides, pagaritööstuses USA-s. Kui näiteks USA-s veel 1960. aastatel ühest leivatükist saadi 150 mikrogr joodi, siis nüüdseks on pagaritööstus asendanud joodi broomiga, mis siis võistleb joodiga samade retseptori paikade eest. Broom suurendab joodi eritumist organismist ja kui meil ei ole joodi, siis broom kinnitub retseptoritesse, kuhu tegelikult peaks kinnituma jood, tekitades sellega suuri probleeme.

Kloori lisatakse basseinidesse ja sageli joogivette.

Joodi igapäevane vajadus

Ametlik soovitus on 150 mikrogrammi joodi päevas. Merepiirkondades üldiselt ei esine joodipuudust ametlikult, kuna merevees on joodi. Tänapäeval lauasoola lisatakse joodi, kuid see on kaaliumjodiidina ja on leitud, et jodeeritud soolast ainult 10% joodist on bioomastatav. Dr Brownstein toob oma raamatutes ja uuringutes ilmekalt välja, kuidas sellisel kujul joodi saamine ei ole tõhus ja võib olla isegi kahjulik. Joodi on leitud meie igast  keharakust. Ilma adekvaatse joodi koguseta  ei ole elu võimalik. Jood on vajalik nii kilpnäärme tööks, ka kõikide muude hormoonide tööks. Kilpnäärmes on joodi kõige suurem kogus, kuid seda leidub ja on vajalik süljenäärmetele, rinnanäärmetele, munasarjadele, eesnäärmele, silmadele, ajule jne.

Miks tänapäeval inimesed kannatavad joodi puuduse all? Meie maapind ja looduslik tasakaal on rikutud ja taimed ei saa enam maapinnast vajalikke toitaineid kätte. Radioaktiivset joodi kasutatakse paljudes meditsiinilistes protseduurides, mis toob kaasa nendele patsientidele edaspidi joodi puuduse.

Joodipuudus tekitab ainevahetuse tõsiseid häireid, aitab kaasa nii hüpotüreoosi  arenemisele kui ka  immuunsuse vähenemisele. Joodi vajavad ka loomad, mitte ainult inimesed. See on üks kilpnäärme hormoonide koostisosadest. Selle elutähtsa mikroelemendi puudus on paljude haiguste varjatud põhjuseks.

Vananedes toob maohappesuse ja ensüümitoodangu vähenemine kaasa joodi imendumise häireid ning see omakorda tekitab ka teiste elundite joodi puuduse.

Näiteks maailmas tuntud jooditeraapia (võttes tunduvalt suuremaid annuseid joodi, kui ametlikud soovitused ütlevad) on aidanud rinnakoe tsüstilisuse puhul, samuti tsüstiliste munasarjade puhul ja isegi on joodi puudust seostatud rinnavähiga. Jooditeraapia aitab organismi puhastada  fluorist, broomist, pliist, kaadmiumist, arseenist ja elavhõbedast. Joodi on palju ajus ja silmalihastes. Joodipuudust on seostatud parkinsonismiga ning glaukoomiga.

Ameeriklased saavad keskmiselt  240 mcg  joodi päevas. Jaapanlased see-eest üle 12 mg (12 000 mcg) ehk 50 korda rohkem. USA-s on rinnavähi esinemine maailma kõige kõrgem ning  Jaapanis kõige madalam! Hiroshimast ja Nagasakist hoolimata.

1966. aastal näitasid  Vene teadlased esimesena, et jood aitas rindade sidekudede haigusest tingitud tõve puhul:  167 inimesele anti  50 mg kaaliumjodiidi menstruatsioonide vaheajal ning saadi 71% paranemise.

Ametlikud soovitused on aga kuni 150 mikrogrammi joodi, kuna kilpnääre  vajab ainult 70 mikrogrammi,  muutes T4 hormooni T3 hormooniks.  Kuid ei teata või unustatakse, et joodil on ka väga palju kilpnäärmeväliseid funktsioone. Suur osa inimestest (98–99%) võib kasutada joodiannuseid 10–200 mg ööpäevas  ilma mingite kahjulike kliiniliste mõjudeta.

1900. aastatel kasutati joodi väga paljude haiguste puhul ning seda milligrammides võetuna peaks mõjuma nahavaevuste puhul, seeninfektsioonide ja veresoonte haiguste puhul.

Tiina Keldrima

Allikas ja kasutatud kirjandus: Loodustohter

Foto: webctor.com