Foto: Karolina Grabowska / Pexels

Avaldame Telegramile saadetud lugejakirja: meile kirjutas oma loo 48-aastane Rita (lugeja palvel nimi muudetud), kelle tervis halvenes järsult pärast Astra Zeneca vaktsiini saamist. Silmanägemise halvenemisest kohkununa otsustas ta teist vaktsiinidoosi enam mitte manustada ja tunneb ennast nüüd olukorras, mis on halvimast halvim: tervis on rikutud, aga vaktsineerimistõendit pole. Ta tunneb, et on ühiskonnast välja heidetud: “Ma olen ohtlik ühiskonnale. Mulle kehtivad kõik piirangud. Mul pole mingeid õigusi. Ja mu silmanägemine on jäädavalt rikutud. Kui te nüüd ise loogiliselt mõtlete, siis siis on silmanägemine piisavalt oluline, et veel kord riskida!”

Kirjutan siia enda loo.

Mulle tehti Astra Zeneca üks doos (teisest doosist ma loobusin). Kohe järgmisel päeval tundsin, et silmanägemine halveneb lähedale vaatamisel märgatavalt. Nädal või rohkem päevi ma pidevalt pilgutasin ja pingutasin silmi, tahtes pilti selgemaks saada. See oli lihtsalt nii ootamatu ja toimus kiirelt ning järsku. Selline tunne, nagu udu oleks silmas, et pilgutad ära ja siis näed normaalselt… Kuid selgemaks pilt ei läinudki. Tagajärg oli see, et ma enam vastavasse kaugusesse (lähedale vaatamine) ei näe ja aitavad vaid kangemad prillid.

Olen peale seda palju kordi käinud silmaarsti juures, perearsti juures. Kirjutasin tookord ka kõrvalmõjude lehele netipõhise avalduse variandi. Mul oli alguses lisaks veel erinevaid sümptomeid, ka südame rütmihäired, aga need on vist enam-vähem taandunud, ka neid käisin kontrollimas tookord. Kontrollimise hetkel lõi süda normaalse rütmiga ja midagi nad sellepärast ei leidnudki. Samuti liigne väsimus, uimasus jne, mis pole seni päriselt korras, aga praegu on juba parem.

Veel olen käinud ekstra silmapõhju uurimas, seal polnud olulisi määravaid näitajaid, mida arst saaks kirja panna. Kuid tulemus – paari kuuga halvenes minu silmanägemine +0,75 pealt kuni +2,5 peale. Mis kuidagi ei saa olla normaalne! Selline langus toimub ikka aastatega.

Hetkel pole see veel pidurdunud ja ma tõepoolest ei julgenud teha teist süsti, millest ma ka loobusin.

Silmaarst laiutab käsi ja soovitab muudkui kangemaid prille. Ta ei saa kuidagi tõestada, et see on just sellest sutsust tingitud. Kuigi arst iseenesest mõistab, mulle tõestust ega paberit selle kohta ta anda ei saa. Selline tugev pluss-nägemine on mulle nii harjumatu ja ebamugav, kuna kaugele ma siiski näen (veel) normaalselt, aga enam tavaliste pluss-prillidega igapäevaselt hakkama ei saa, nendega ei saa ju vaadata kaugele. Pean kandma progresseeruvaid, mille klaasid on päris kallid. Samuti on tugev üleminek prilli keskel ebamugav ja halb minu jaoks. Peale süsti olen lasknud teha juba neli paari uusi erineva tugevusega prille.

Kõige suurem paradoks on veel see, et just üks kuu enne vaktsineerimist käisin ma silmaarsti juures, lihtsalt tavakontrollis ja mu nägemine oli täpselt sama, mis viimased 4 aastat – ei grammigi halvemaks läinud. Ma ütleksin, et isegi natuke paremaks, kuna olin enne seda terve aasta aega väga korralikult silmaharjutusi teinud. Viimased neli aastat olin ma saanud hakkama prillidega, tugevus +0,75. Ja siis, vaid üks kuu hiljem, hakkab päevapealt nägemine halvenema?! Ei ole ju loogiline! Mul olid ka olemas ühed +1,25 prillid väga täpse näputöö tegemiseks, aga ma ei vajanud neid eriti. Arvutis ja telefonis sain hakkama ilma prillita, unustasin nad pidevalt kaasa võtta, kui kuhugi läksin, aga sain ilusti hakkama igal pool. Nüüd ma ei saa absoluutselt enam ilma prillideta hakkama, midagi lähedalt ei näe.

Miks see mulle mõjus nii? SILMAD on lihtsalt minu nõrk koht. Mul on kunagi tehtud laseriga silmaoperatsioon. Siis oli mul lühinägelikkus ehk ma ei näinud kaugele. Selle operatsiooniga sain nägemise täiesti korda, üle 10 aasta oli mul nägemine absoluutselt korras ehk 0, kuni siis neli aastat tagasi sain lugemiseks nõrgad prillid +0,75. See tugevus pole aastatega muutunud.

Samuti pole mul päriselt kadunud vaktsiinijärgne, tavalisest suurem väsimus, kohatine uimane ja halb enesetunne jne… Kuid mis nendest ikka rääkida, tõestada ei saa ju midagi, tuleb hakkama saada.

Kuidas oma silmi ravida? Silmad on siiski minu jaoks selline koht, kuhu ma ilma range soovituseta ei julge ise midagi tilgutada. Pelgan teha midagi vaid ainult oma peaga, arstiga nõu pidamata. Silmaarst ju siinkohal midagi ei soovita, peale kunstpisarate, millest pole abi antud juhul. Ma kuidagi kardan midagi silma panna, kui pole saanud korralikku ja usaldusväärset nõuannet. Seepärast teen küll harjutusi, aga need pole hetkel olukorda paremaks teinud. Kuid kindlasti tulevad kasuks, kasvõi kaugele vaatamisel. Alati peale harjutuste tegemist on kaugele vaade imeliselt selge.

Nii ma siis mõtlengi siin, et mina olen veel kõige halvemas olukorras, mis üldse võimalik on. Olen ühe doosiga rikkunud enda tervise pöördumatult ja kuna teine doos on tegemata, siis pole mul ka ei vaktsiinipassi ega mitte mingeid õigusi vabalt ringi liikuda. Teha nüüd veel uuesti kaks doosi (kuna mul on juba nii kaua möödas esimesest, enam üks lisadoos ei loeks arvatavasti, kuigi ma pole seda ka uurinud), see oleks ju nonsenss. Ma tõesti ei taha pimedaks jääda!

Ülim nõmedus on ka see, et mul on antikehad ilusti olemas, normi piires alles kõik. Mulle on tehtud vahepeal kaks antikehade testi. Natuke on vähenenud peale esimest testi, aga kõik on ilusti normi piires. Minu antikehade arv antud hetkel on kaks korda suurem, kui on norm. See ei loe – ma olen ohtlik ühiskonnale. Mulle kehtivad kõik piirangud. Mul pole mingeid õigusi. Ja mu silmanägemine on jäädavalt rikutud. Kui te nüüd ise loogiliselt mõtlete, siis on silmanägemine piisavalt oluline, et veel kord riskida!

Rita

(nimi lugeja soovil muudetud, ent toimetusele teada)

Foto: Karolina Grabowska / Pexels

Toimetas Marle Martinson