Me peaksime teadma, et rinnapiim on meie lastele parim toit aga kahjuks ringi vaadates ühiskonnas ning statistikat järgides on rinnapiima piisavalt saavate laste osakaal üsna väike. Miks see siis nii on? Kas me tegelikult taipame, mis peitub selle lause taga, et rinnapiim on minu lapsele parim, kirjutab Telegramile kahe lapse ema, homöopaatia- ja loodusravipraktik Merle Martinson.

1 aasta rinnapiima on lapse tervise jaoks ülioluline!

Nimelt ei ole seedekulgla esimesed 6 kuud võimeline seedima mitte midagi muud. Kui asi, mis me kehasse viime ei seedu korralikult, tekib rida probleeme. Suurim neist, et vitamiinid ja mineraalid ei imendu. Me ei ole vaid see, mis me sööme, vaid peaasjalikult see, mis meie kehasse imendub. See tähendab seda, et esimesed 6 kuud ei tohiks minna lapse suust sisse mitte ühte asja peale imelise rinnapiima. Läbi rinnapiima laps tutvub erinevate toitudega, allergeenidega, kasvatab enda mikrobioota mitmekesisust ja valmistub seedimiseks.

Esimene aasta on üldse tahkel toidul vaid maitsmise, tekstuuride uurimise roll ja põhitoit peaks olema rinnapiim. Kahjuks on juba 6 kuused lapsed sageli tahke toiduga üle koormatud. Selline tegevus aga koormab keha ja immuunsüsteemi meeletult, sest 80% immuunsüsteemist sõltub seedekulglast. Kui ema enda toidulaud on rikkalik, tervislik, saab laps kõik vajaliku rinnapiimast.

Rinnapiim on immuunsüsteemi välja kujunemisel nr 1 vahend ning see, kaua laps rinda saab, määrab ära kogu tema ülejäänud elu, kuni viimase hingetõmbeni välja. Meil on emadena ja ka isadena suur vastutus kanda ning enda lapsi toetada. Selle mõjud ulatuvad nii kaugele. Sageli mõtleme, et mis haridusbaasi me lapsele kingime ja mõistame, et see mõjutab last terve elu, aga ei mõista, kui olulise baasi rinnaga pikaajaliselt toites me anname tema immuunsüsteemile. Ei osata seostada kroonilisi haiguseid, mis lapsi mõjutavad juba üsna noorelt sellega, et kõik algab juba sellest otsusest, kas ema annab rinnapiima või pöördub pudeli poole. 3 eluaastaks läheb mikrobioota pilt lukku ja see, mis oleme sinna loonud või hävitanud, sellega peab laps hakkama saama kogu enda elu.

Ka kunsttoidu mõjudest ei räägita meie ühiskonnas ausalt. Nimelt rikub see mikrobioota hästi kiirelt. Kui laps on saanud 6 kuud rinnapiima ning sealt edasi kunsttoitu, on ta 1 eluaastaks sama vaese mikrobiootaga nagu need beebid, kes algusest peale on saanud kunsttoitu. Meil on tänu reklaamidele kunsttoit nii tavaliseks saanud ja on loodud uus normaalsus, et selle kasutamine on kuidagi ohutu ja peaaegu sama hea, kui rinnaga toita, aga teadustöid uurides on asi ikka heast organismi toetusest kaugel.

Rinnapiima eksperdid: perearstid või imetamisnõustajad?

Väga sageli satuvad lapsed kunsttoidule just perearstide survel. Kahjuks ei ole meie perearstidel üldse rinnapiima teemalist väljaõpet. Meie perearstid ei loe mitte teadustöid ega käi ülikoolides loengutes, vaid käivad kunsttoidu firmade reklaamüritustel ning soovitavad vahel eelistada kunsttoitu rinnapiimale. Pikaajalistele mõjudele ei mõtle samas keegi. Ükski perearst , kel oleks teadmised ja ta oleks läbinud tänapäeva teadmistele tugineva koolituse rinnapiima teemadel ei soovitaks kunsttoitu ega ka tahket toitu enne 6 elukuud. Nad vaatavad ainult tabeleid, kas laps võtab juurde. Sageli ei arvestata üldse muid tegureid. Lapse vanemate suurus. Väikesel vanemal on ka sageli väikesed lapsed. Lapse enda meeleolu, heaolu, tervist.

Vahel ei saa aru, millele isegi arst tugineb, kui ta kunsttoidule suunab, sest lapsed võtavad isegi tabeli kohaselt hästi juurde. On ka arste, kes põhjendavad, et kunsttoidus on kõik vitamiinid olemas. Millest järeldan, et kunsttoidu müüa on head lobitööd teinud. See ongi nende töö ja ülesanne ning ma austan seda väga, aga perearstil peaks olema teadmised keha funktsioonidest ning oskused teha vahet reklaamil ning reaalsusel. Samuti, kui ongi kaaluiive väike, ei oska perearst muud nõu anda ning teadlikus suunata probleemiga värske emme asjatundja poole on väike.

Selline käitumine perearsti poolt saab muutuda vaid siis, kui me ise klientidena hakkame nõudma koolituspabereid, mis on ikkagi väljastatud lähiminevikus. Ainukesed rinnapiima eksperdid täna on imetamisnõustajad, kes on spetsiaalse väljaõppe saanud. Töötab neid haiglate, sünnitusmajade juures. Vaatavad üle imemisvõtte, ema toidulaua, joomise jms aspektid ning koostöös emaga hakkavad aitama rinnapiima tekkele kaasa ning mured lahenevad enamik juhtudel.

SIET (Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühing) imetamisnõustajad tulevad suhteliselt väikese raha eest koju, kui emmel on nii parem. SIET on kindlasti organisatsioon, mida toetada ning kelle poole pöörduda. Töötavad nad annetuste alusel, ehk kui on soov näiteks jõulude ajal tõesti maailmamuutvat heategu teha, siis sinna tasub enda raha suunata. SIET koolitab ja nõustajad teevad head tööd. Samuti vabatahtlikkuse alusel annavad nõu Facebooki grupis – Imetamine. Küsimused. Vastused. Jälgi, et kommentaari lõppu oleks lisatud “siet” või et nõuanne ühtiks SIETi õpetatuga, sest nõu annavad ka emmed ning vahel seal siiski liigub veel müüte, mida perearstid ja hambaarstid levitavad tugevalt ühiskonnas, aga milledel pole teaduslikku alust.

Kui ka annad kunsttoitu, siis sa ei ole halb ema!

Kunsttoidust ja rinnapiimast rääkides jõuab jutt sageli veel ühte kurba teemasse. On naisi, kes ei ole saanud rinnaga toita ning kuna neil on hinges selle tõttu valus ja nad on valinud kunsttoidu olude sunnil, siis võetakse kunsttoidu pahedest rääkides seda isikliku solvanguna, nagu nad oleks halvad emad. Me keegi ei ole halb ema. Teeme oma valikuid just nii hästi kui oskame, aga me ei saa teha tulevikus paremaid valikuid, kui me pole valmis infot vastu võtma.

Sellised valud tuleks enda hinges parandada, sest oluline on teada, kuidas seda olukorda korvata. Ka laps peab tulevikus olema teadlik, kuidas keha vaatamata sellele kõige paremini toetada. Lõpuks oleneb lapse enda otsustest, mis ta ema ja isa kingitud baasiga peale hakkab.

Ise olen üks nendest emadest, kelle esiklaps ei ole saanud piisavalt rinnapiima ning see on asendunud kunsttoiduga. Samas teine laps saab rinnapiima üle kahe aastaselt ning niipea lõpetada ei kavatse. Motivatsioon on eriti kõrge peale Tehnikaülikoolis läbitud teadlase loengut nendel teemadel ja iseseisvalt teadustöid lugedes ning imetamisnõustajate grupis end harides.

Täna tean ka super hästi, kuidas toetada enda esiklapse immuunsüsteemi ning ka tema tervis on super hea tänaseks. See kõik on võimalik olnud ainult läbi selle, et olen infot võtnud faktipõhiselt, mitte emotsioonidesse laskudes ning ignoreerides infot enda valude tõttu.

Rinnapiim on imeline kogu keha arengu jaoks

See midagi enamat kui lihtsalt toit. Sellest oleneb ka närvisüsteemi areng. Kuidas meie lapsed stressiga hakkama saavad tulevikus, kuidas käituvad. Kõnearenguks on oluline see töö, mis laps suuga teeb jne. Olulisim on immuunsüsteemis toimuva loomine. Rinnapiima supervõimetest teadjad ning loomulikku immuunsüsteemi toetavates kogukondades kasutatakse neid hüvesid ka hilisemas eas raskete tõve tervenemise programmides, lisades näiteks vähihaigete toitumiskavasse rinnapiima. Ühestki haigusest ei tervene inimene vaid 1 asja kasutades aga just komplektselt lähenedes, ja rinnapiimal võib olla suur roll.

Samuti näen, et Ameerikas ja Euroopas on naturaalse immuunsuse kogukondades näiteks kunsttoit viimane valik, kui ema tõesti mingil põhjusel ei saa ise enda last toitta. Järgmiseks valikuks on ammed ning doonorpiim. Meil vaikselt ollakse harjunud, et teise ema piima saab enneaegne beebi, aga kahjuks hilisemates etappides probleemide puhul selle peale kahjuks ei tulda ning pigem tekitab see valik kuidagi vastikust inimestes. Samas lehm on ju ka teine ema ning tema piima on kuidagi normaalne kasutada lapse toitmiseks. Tekivad jällegi küsimused, kust meisse on süstitud selliseid hoiakuid.

Kunsttoit on tore asi, mis on kunagi loodud heal eesmärgil nagu ikka paljud asjad meie elus aga on läinud üle äri ettevõtete huvide ja raha tegemise tooteks, kus tegelikud mõjud pole enam oluline info. Väga paljude asjadega läheb nii. Praegu on uueks trendiks sünnitusmajas iga väiksema mure peale anda kätte emadele rinnakaitsed, mis pärsivad tugevalt loomulikku imetamist. Laps ei saa oma ilaga anda signaali, mis tal vajalik ema kehast saada on ning lihastöö ei stimuleeri ka piima kerget tootmist. Selle asemel peaks jälgima imemisvõtte õigsust, õpetama kuidas naturaalselt ema saab enda nibusid valu eest kaitsta. Tegelema juurpõhjuste väljaselgitamisega. Lihtsam on ju nibukaitse ulatada. Pikaajalistele mõjudele taas mõtlemata.

Kui pikalt anda rinnapiima?

Esimesed 6 kuud on siis ülioluline anda ainult rinnapiima. Esimene aasta on rinnapiim põhitoit, aga ideaalne oleks jätkata rinnaga toitmist ka teisel ja kolmandal eluaastal. Seda soovitab ka Maailma Terviseorganisatsioon. Miks siis on meil väga vähe peale esimest eluaastat rinnapiima saavaid lapsi. Siin tulevad suures osas mängu taas arstide poolt levitatavad müüdid, nagu “rinnapiim kaotab igasuguse tähtsuse peale esimest eluaastat” ning et “see on vaid vesi ning kõige tipuks rikub hambaid”. See kõik on puhtalt külajutt, müüt, sest teadustööd on hoopis vastupidist välja toonud.

Suureks mõjutajaks on ka ühiskonna surve. Kuidagi tuuakse imetamise sisse seksuaalsust, eriti poisslaste puhul, mis sinna kuidagi ei käi. Juba mõned kuud üle aastaste laste puhul hakkab tuttavatelt ja sugulastelt kuulma kommentaare, et see on rumal tegu enda last imetada. Palju tuginetakse siinjuures müütidele. Paljud hoiakud on kujunenud ka ajastul, kus sünnitusmajades toodi lapsi vaid korraks toituma ja emad pidid maske kandma. Lapsed läksid beebidena lasteaeda ning rinnapiima tähtsusest ei räägitud. Vanemast generatsioonist tuleb selles osas aru saada, aga mitte neid samu ideid ja hoiakuid edasi kanda. Tuleb naeratada toetavalt ka 2 või 3 aastast imetavale naisele, sest see on parim, mis ta enda lapse jaoks teha saab. Facebookis on ka väikelapsi imetavate emade toetusgrupp Väikelaste imetamine. Mis on siis mõeldud põhiliselt üle aastaste laste või siis lihtsalt pikaajalist imetamist plaanivatele emmedele. Ka seal saab nõu küsida SIETi imetamisnõustajatelt.

Kui maailm oleks täiuslik…

…siis kõik lapsed saaksid vähemalt 3 aastat rinnapiima ilma kõrvalseisjate halvakspanuta. Ja emmed saaksid asjatundlikku ja ühesugust nõu imetamise ajal juba sünnitusmajast alates. Selleks, et see kõik toimuma saaks, peame me ise hästi teadlikud olema ning oskama õigetesse kohtadesse pöörduda raskuste korral. Ainult meie ise saame hoida läbi teadlikkuse enda motivatsiooni üleval.

Ainult meie ise vastutame selle eest, et meie lapsed oleksid hoitud ja terved.

“Elagu tissid!” on minu moto ning soovin, et kõigil oleks sama imeline imetamistee, kui minul endal teise lapsega ning tänan SIETi imetamisnõustajaid, kes on alati iga murega andnud mind ja last toetavat nõu. Naudin imetamist siiani ning loon uut normaalsust tehes ka tervisealaseid konsultatsioone ning loenguid oma väikelaps rinnal. Loodan, et selline pilt saab igapäevaga aina tavapärasemaks ning me loome enda lastele uue ja tervislikuma maailmapildi.

Merle Martinson

Foto: Dawn V Gilmore

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.