Foto: Julia Teichmann / Pixabay

4.20 ehk nn üleilmse kanepipäeva puhul avaldame kordusena meie ühe põhjalikuma ravikanepi artikli, mis ilmus 2015. aasta suvel ka Telegrami paberlehe 1. numbris.

Miks pole ravikanep juba ammu igas ravimikapis? Millised on kanepiravi konkreetsed näidustused? Kas väide, et kanepiga saab vähki ravida, peab paika? Miks ravikanepit Eestis välja ei kirjutata? Nendele ja muudelegi küsimustele leiad vastuse käesolevast Mart Kalveti artiklist kanepiravi minevikust, olevikust ja tulevikust. Kirjatüki aluseks on tänavu kevadel Eesti Klassikalise Hiina Meditsiini Seltsi seminaril peetud ettekanne.

Kanep on kõige tõhusam ja laiema näidustustepaletiga ravimtaim, mida inimkond tunneb. See on paraku ka üks põhjustest, miks paljud arstid ravikanepit umbusaldavad: kanepitaimele omistatakse liiga paljusid tõhusaid meditsiinilisi mõjusid ja näidustusi. Väited kanepi toimeainete – kannabinoidide – tervisemõjude kohta kõlavad sama uskumatult kui suvalise soolapuhuja parseldatava umbluulise „imeravimi“ reklaam.

Kannabinoidravi toimemehhanismide mõistmine ja tõhus rakendamine haiguste ravis eeldab arusaamist inimese endokannabinoidsüsteemist. Sellega on aga probleem – kannabinoidiretseptorid inimese organismis avastati suhteliselt hiljuti ning seetõttu pole teadmine kogu organismis mitmeid olulisi ülesandeid täitvast endokannabinoidsüsteemist veel jõudnud arstiteaduskondade õppekavadesse. Seega alustan veidi kaugemalt, narkootilise kanepi ja selle toimeainete meditsiinilise uurimise ajaloost.

Kanepiravi minevikus

Hiina meditsiini uurinud ajaloolased teavad, et rohkem kui sadat ravikanepi kasutusviisi kirjeldati juba farmakopöas „Shennong Bencaojing“, mis pärineb esimesest aastasajast m.a.j. Kanepi raviotstarbeline tarvitamine piirkonnas ulatub ilmselt oluliselt vanemasse aega ja see peegeldub ka keeles: nii mandariini kui ka kantoni keeles tähendab sõna „ma“ nii kanepit kui ka tuimust; hiinakeelne termin anesteesia kohta (mazui) tähendab sõna-sõnalt kanepijoovet, mis annab mõista, et kanepi kõige ilmsem (ja kõige rohkem nüüdisteaduslikku kinnitust saanud) ravitoime – valu vaigistamine – oli tuntud juba väga ammu. Seni leitutest vanimad narkootilise kanepi hauapanused Hiinas Gobi kõrbes pärinevad vähemalt 2700 aasta tagusest ajast. Kanep on üks 50-st „fundamentaalsest“ ravimtaimest Hiina rahvameditsiinis, mille kontekstis tarvitatakse ravimina kõiki selle osi juurtest seemneteni. Ehkki nüüdis-Hiinas on kanep ja kanepiravi veel rangelt keelatud, kuulub Hiina ettevõtetele kõige rohkem ravikanepi-alaseid patente, mis annab mõista, et ülemaailmse kanepivastase sõja lõppu eeldatakse ja oodatakse ka seal pikisilmi.

Ravikanep nüüdisajal

Ravikanepi nüüdisaegses tähenduses teadusliku uurimise ajalugu algas 1838. aastal, kui Calcuttas töötanud iiri arst William B. O’Shaughnessy osa kanepi raviomadusi kaardistas. 1899. aastal eraldasid Thomas Wood ja kolleegid ühe kanepi toimeainetest, kannabinooli, mille struktuuri 1932. aastal kirjeldas Robert Cahni töörühm ning mida 1940. aastal koos kolleegidega sünteesis geniaalne keemik ja Nobeli preemia laureaat Alan Todd. Alles 1964. aastal, kui Raphael Mechoulam ja kolleegid Jeruusalemmas THC (delta-9-tetrahüdrokannabinooli) struktuuri kirjeldasid, sai selgeks, et kanepi olulisim toimeaine pole mitte kannabinool, vaid hoopis THC.

Järgnes paarkümmend aastat kanepi farmakoloogia üha põhjalikumat uurimist. 1988. aastal leiti ajus mõned piirkonnad, mida THC otseselt mõjutab, 1990. aastal klooniti esmakordselt kannabinoidiretseptor (rakumembraani välispinnal turritav spetsiifilise struktuuriga valk) CB1, 1992. aastal avastati kehaomane kannabinoid anandamiid, mis on ehituselt sarnane THC-ga ja aktiveerib samu retseptoreid üsna sarnasel moel. 1993. aastal klooniti teine kannabinoidiretseptor CB2. 1994. aastal töötati välja rimonabant – esimene CB1-retseptori antagonist ehk ühend, mis retseptori aktiveerumist takistab.