Foto: pilgrim.ee

“Novak Djokovic tutvustab meile oma gluteenivaba menüüd ja harjutusi, mis aitasid tal parandada nii füüsilist kui ka vaimset vormi ja tõusta tennisemaailma absoluutsesse tippu. 2011. aastal tegi Novak Djokovic meeste profitennises ajalugu: ta võitis kümme tiitlivõistlust, kolm suure slämmi turniiri ja 43 järjestikust kohtumist. Tähelepanuväärne on aga see, et vaid paar aastat varem ei õnnestunud tal üldjuhul ühtegi turniiri edukalt lõpetada. Kuidas suutis valude, hingamisraskuste ja vigastuse küüsis vaevelnud sportlane tõusta maailma esinumbriks? Vastus on hämmastav: ta hakkas teistmoodi sööma,” kirjutab meditsiinidoktor William Davis tennisist Novak Djokovici raamatu “Võitja serv” eessõnas. Avaldame kirjastuse Pilgrim loal raamatust peatüki “Treening vaimule”.

Tippvormi saavutamiseks keskenduge treeningule ja stressi maandamisele

Minu jaoks ei tähenda treening lihtsalt enese hingetuks jooksmist või ühe ja sama tehnilise võtte kordamist ikka ja jälle, aastast aastasse, kuni see on mu kehale sama tuttav nagu hingamine. No hea küll, suur osa treeningust hõlmab ka seda. Aga see pole kõik. Tennises on palju vanu ja kulunud ütlusi, aga üks neist meeldib mulle eriti: mängu jälgides näib, nagu toimuks see kahel pool võrku väljakul, aga tegelikult toimub see kahe kõrva vahel.

See seostub kohe kõige sellega, mida ma olen öelnud toidu kohta, sest õige kütus ei anna jõudu mitte ainult kehale. Rasketel aastatel – enne seda, kui ma avastasin, kuidas oma keha heaks õigesti toituda – ei jäänud väga olulistel hetkedel toppama mitte ainult minu füüsiline sooritus. Lihaskrampidele lisaks olid mul ka ajukrambid. Isegi kõige pingelisemates olukordades, mida üldse on võimalik ette kujutada, olin uimane ja hajevil. Võib arvata, et kui Rafael Nadal saadab sinu poole palli, mille kiirus ületab 200 kilomeetrit tunnis, siis sellest piisab, et su vaim oleks ärkvel, kuid mina sain aru, et vaimses ja füüsilises mõttes oli minuga midagi viltu. Probleemiks oli see, mida paljud arstid on nüüd hakanud kutsuma teraviljaajuks.

Gluteeni sisaldavaid toiduaineid on hakatud seostama depressiooniga, letargiaga ning isegi dementsuse ja psüühiliste häiretega (Paljud uuringud on seostanud gluteeni ja tsöliaakiat depressiooni ja teiste psüühiliste häiretega. Mayo kliinikus 2006. aastal läbi viidud uuringu käigus leiti seoseid tsöliaakia ja dementsuse ning kognitiivsete võimete halvenemise vahel. Allikas: Archives of Neurology, Josephs, KA et al, October 2006 – autori märkus). Nii et vaimu tuleb kohelda samamoodi nagu keha – teda peab korralikult toitma.

Ent vaimu peab ka jätkuvalt treenima.

Minu käest küsitakse sageli: „Kuidas te oma vaimu mänguks ette valmistate?“ Noh, nii nagu ma olen juba öelnud: söön oma aju heaks samuti nagu keha heaks. Siiski on olemas ka vaimseid harjutusi, millega saate luua oma päevadesse rahu ja selgust. Ma ei avalda teile kõiki oma saladusi – lõppude lõpuks tahan ma ju oma karjääri jätkata –, kuid ma kasutan mitmeid vaimseid harjutusi, mis hoiavad mind vormis, et ma oleksin keskendunud ja õigesti häälestunud treeningu ja ka võistlemise ajal. Ometi ei pea ma neid ilmtingimata treeningmeetoditeks.

Nüüd aga sellest, kuidas ma oma elu elan.

Asendage silt „suletud“ sildiga „avatud“

Räägin palju avatud meelest ja sellest, kui palju minu enda hoiakud on muutunud alates sellest ajast, mil ma hakkasin maailmas ringi rändama. Kuid ma tahan teile näidata, kuidas avatud meele puudumine võib igapäevaselt mõjutada seda, kuidas te end tunnete ja mida korda saadate.

Ütleme näiteks, et teil valutab pea.

Te lähete arsti juurde ja ütlete: „Mu pea valutab.“ Tema vastab: „Olgu, selle vastu on rohtu,“ ja kirjutab teile välja tabletid, mis leevendavad sümptomeid, kuid ei ravi põhjust. Nii tegutseb lääne meditsiin. Teistes kultuurides (Hiina meditsiin, India ajurveda) keskendutakse see-eest haiguse põhjustele. Mõnikord on ravi sama lihtne kui klaas vett (dehüdratsioon võib muu hulgas põhjustada peavalu). Kuid lääne arstidel on seljataga õpiaastad ja kogemus ning see on kõik. Mina saan oma kogemusest öelda, et enamik lääne arste, kes õpib ainult üht meditsiiniharu, ei võta aega, et viia end kurssi alternatiivsete teraapiatega või kasvõi oma erialast väljapoole jäävate tõenduspõhise meditsiini harudega. Ärge arvake hetkekski, et ma teen lääne meditsiini maha – uskuge mind, kui teen põlvele viga ja vajan selle parandamiseks operatsiooni, siis otsin üles parima lääne meditsiini arsti ja lähen tema juurde.

Samas aga püüan ikkagi koguda ja imada endasse inimeste kogemusi, keda ma üle maailma olen kohanud, ning luua sellest stsenaariumi, mis sobiks just mulle. Kui kõik seda teeksid, oleks meie maailm hoopis õnnelikum ja rahulikum. Ja me oleksime tervemad. Elu tähendab tööd progressi nimel, kuid progress saab toimuda ainult juhul, kui oled avatud meele ja südamega. Vastasel juhul on võimalik meiega kergesti manipuleerida.

Olen selle mõtte juures juba peatunud, ent see väärib rohkem tähelepanu: inimesed arvavad, et skeptitsism säästab neid manipuleerimisest. Tänapäevane meelelaad on eelkõige loogiline, ratsionaalne ja modernne: „Tõestage, et see toimib.“ Ja skeptitsism on sageli õigustatud: näiteks internet võimaldab ligipääsu igasugusele „usaldusväärsele“ informatsioonile. Kuidas saab selle õigsust usaldada?

Saage aru, et igal „eksperdi“ soovitusel on olemas taustalugu ja enamik inimesi – isegi kui nad üritavad siiralt teid aidata – teevad seda sellepärast, et see aitab neid endid. Oluline on küsida nii „tõestatud“ kui uue info juures, mis kasu allikad sellest saavad, ilma et paneksite end lukku uute mõtete ees. Selle raamatu alguses ütlesin, et ainult teie saate olla enda kõige suurem käskija. Mõnikord tuleb uusi asju proovida ja küsida uutmoodi küsimusi, et leida tõestused endale: „Kas sellest oleks mulle kasu?“

Kas teate, mida see tähendab? Teil tuleb ennast sel konkreetsel hetkel objektiivselt analüüsida. See nõuab avatud meelt.

Paljud inimesed ei suuda ega tahagi seda teha.

Läheme tagasi peavalu näite juurde. Tablett on ehk kõige kiirem moodus peavalu peletamiseks. Kuid te sööte selle tableti endale sisse. Olenevalt sellest, millise tableti te võtate, võite sellega halba teha maole või maksale. Ja mis saab siis, kui täna õhtul jälle pea valutab? Või homme? Jälle tabletid? Sel ajal aga, kui pea ei valuta, hoidke meel avatuna ja küsige küsimusi. Alustuseks näiteks selliseid:

Kui palju vett ma joon?

Kui suure pinge all ma olen?

Ja kõige tähtsam: mida ma söön?

Neid kolme küsimust esitades ja neis korrektuure tehes võib väga hästi juhtuda, et vabanete peavalust ilma ühtegi tabletti võtmata. Ravimi- ja toidulisandifi rmad võtavad minuga pidevalt ühendust. Tablette ja toidulisandeid on kõige jaoks. Kuid vastus ei ole tabletis.

Kõik taandub ikkagi teadlikkusele. Ma sõltun oma kehast. Teie võite mõelda, et teie ei sõltu oma kehast nii palju, kuna töö- tate kontoris. Aga sõltute küll. Te peate oma töö jaoks parimas vormis olema. Ja kodus? Kas kodused ei sõltu teist? Kui te oma keha eest ei hoolitse, siis hakkab ta teile signaale saatma: väsimus, unetus, krambid, viirused, külmetused, allergiad.

Mis siis juhtub? Kas küsite endalt küsimusi, mis tõesti tähendavad midagi? Kas vastate neile ausalt ja avatud meelega?

Loodan väga. Mina olen õppinud seda tegema ja te ju teate, et ma tunnen oma keha sedavõrd hästi, et ma suudan öelda, kui midagi on viltu ja mida ma pean selle parandamiseks ette võtma. Selline avatus on oluline, sest see määrab ära teie energeetilisuse. Olen kogenud, et avatud meelega inimestest kiirgab positiivset energiat. Kitsarinnalistest inimestest kiirgab aga negatiivsust. Tuletage meelde seda katset veeklaasidega, mida teile kirjeldasin, kus need ümbritseti negatiivsuse ja vandesõnadega.

Võib-olla hakkate aru saama, millest ma siin praegu räägin.

Idamaade meditsiin õpetab, et mõistus, keha ja hing peaksid olema tasakaalus. Kui teie meel on positiivsetest mõtetest tulvil – armastus, rõõm ja õnn –, siis mõjutab see teie keha. Mulle meeldivad kohtumised rahvahulkadega, eriti kui seal on palju lapsi. Lastes polegi midagi muud kui positiivne energia. Nad on avatud kõigele. Nad on innukad, uudishimulikud ja varmad iga hetk naerma. Püüan igal võimalusel fännidega kohtuda, autogramme jagada ja fotode jaoks poseerida. Jah, see on kena fännide suhtes, kuid on hea ka mulle. Võtan sellistelt kohtumistelt kaasa tohutu hulga positiivset energiat ning ma vajan seda, et olla edukas. Inimesed, kes mulle kaasa elavad ja peatavad mind tänaval kinni, et mulle tere öelda – neil pole aimugi, kui olulist rolli nad minu edus mängivad.

Paljusid inimesi, eriti kitsarinnalisi, juhib hirm. Hirm ja viha kannavad endas kõige hullemat negatiivset energiat, mis üldse olemas on. Mida need inimesed kardavad? Küllap nii mõndagi. Nad kardavad, et neil pole õigus; kardavad, et kellelgi teisel läheb paremini; kardavad, et midagi peab muutuma. Hirm piirab su võimekust oma elu elada.

Puutun reisidel kokku ka sellega, et mõned tipus olevad inimesed toituvadki negatiivsusest. Mina näen seda nii, et ravimifirmad ja toiduainetööstus tahavad näha hirmul inimesi. Nad tahavad, et inimesed oleksid haiged. Kui paljud telereklaamid reklaamivad toitu ja ravimeid? Ja mis on kõigi nende sõnumite aluseks? Meie parandame sinu enesetunnet oma toodetega. Kuid veelgi peidetumal tasandil: me paneme su hirmu tundma, et sul pole piisavalt neid asju, mida sa meie ütlemise järgi vajad. See on hullumeelne – isegi kui oled täie tervise juures, on nende sõnutsi sul vaja toidulisandeid, et terve püsida.

Mina võtaksin parema meelega omaks hoopis sellise mustri: hea toit, liikumine, avatus, positiivne energia, suurepärased tulemused. Olengi selle järgi elanud nüüdseks juba mitu aastat ja see toimib paremini kui mõni teine.

Ärge kartke tunnistada omaenda tõde, ärge kartke muutuda, analüüsida. Asetage küsimused laiemasse perspektiivi. Püüdke olla objektiivne, mitte skeptiline. Ja jääge positiivseks. Selline energia täidab teie keha ja parandab igati teie tervist, füüsilist vormi ja mistahes sooritusi.

Mida te mõtlete?

Mul on positiivse energia säilitamiseks üks oluline meetod, mida ma kasutan, kui negatiivsed tunded ligi hiilivad.

Minu emotsionaalsed mõõnad on tegelikult üldiselt üsna kõrged. Isegi neil päevadel, mil mu enesetunne pole kiita, läheb kõik õigetele rööbastele niipea, kui alustan oma rutiiniga ja löön igat palli eesmärgiga. Kuidas see mul õnnestub, et mõõn ei murra mind maha? Siin pole muud nippi kui mõtlemise viis või vähemalt see, kuidas ma suurema osa ajast üritan mõelda. See pole absoluutne või lollikindel. Kuid sellega võib imesid korda saata.

Psühholoogid nimetavad seda teadvustatuseks või teadlikkuseks (mindfulness). See on üks meditatsiooni vorm, mis ei nõua seda, et sa üritaksid oma meelt vaigistada või sisemist rahu leida, vaid lubab sul oma mõtteid mõelda ja neid aktsepteerida, nii nagu nad pähe tulevad, objektiivselt, ilma neid arvustamata, ning olla samal ajal teadlikult käesolevas hetkes. Võtmesõnaks on objektiivsus – just nii saan ma ühendust oma kehas parajasti toimuvate protsessidega ja mõistan, kuidas mu mõtted neid otseselt mõjutavad. Nii saan ma oma mõtteid analüüsida ilma neid hukka mõistmata. See protsess annab mulle selgust.

Teen seda harjutust iga päev umbes veerand tundi ja see on minu jaoks sama tähtis kui füüsiline treening. Harjutamine on lihtne. Alustage viiest minutist (kui vaja, võite telefonis äratusfunktsiooni sisse lülitada). Lihtsalt istuge vaikselt, pöörake tähelepanu hingamisele, hetkele ja füüsilistele aistingutele, mida tunnete. Laske mõtetel tulla. Nad hüplevad hullumeelselt ringi – seda võin ma teile öelda. Aga see peabki nii olema. Teie ülesanne on lasta neil tulla ja minna. Püüdke meeles pidada, et füüsilised aistingud, mida kogete, on reaalsed, kuid mõtted teie peas ei ole seda – need on lihtsalt väljamõeldis. Teie siht on õppida neid kahte eristama.

Selle harjutuse tähtsaks osaks on vaikus. Nagu ma juba mainisin, meeldib mulle nüüd aeglaselt ja vaikselt süüa. Ja põhjus on sama. Sel moel üritan söömise ajal edastada oma kehale nii toitu kui ka positiivset energiat. Elus on nii palju vältimatut müra, millega kaasneb paratamatult stress. Teadvustatus on moodus eemalduda ja lihtsalt … olla.

Kui teete seda harjutust regulaarselt, isegi vaid üürikestel hetkedel, saate enda kohta teada imepäraseid asju, sest teadvustate endale olemasolevat hetke ning panete tähele, viimaks ometi. Mis minusse puutub, siis mina taipasin, kui palju negatiivset energiat ma ajust läbi lasen. Kui ma keskendusin eemaldumisele ja vaatasin oma mõtteid objektiivselt, nägin seda väga selgelt: tohutu hulk negatiivseid emotsioone. Eneses kahtlemine. Viha. Mure oma elu ja perekonna pärast. Hirm, et ma pole küllalt hea. Et ma treenin valesti. Et mu lähenemine eesseisvale mängule on vale. Et ma raiskan aega ja potentsiaali. Ja sellele lisanduvad veel väikesed lahingud: kujuteldavad vaidlused, mida sa pead inimestega, keda sa sel päeval isegi ei näe, asjade üle, mis üldse ei juhtu.

Te võite mõelda: miks ma peaksin kogu seda inetust välja kaevama? Tundub kohutav. Aga see pole kohutav. See on vabastav. Mõistke mind õigesti: ma ei hoia nendest mõtetest kinni. Ma lasen neil tulla ja seejärel minna. Ja kuna ma olen sellel hetkel teadlik, siis näen, kui palju eluenergiat selliste mõtete käiamine minult röövib.

Pärast mõnda aega mediteerimist käis minus mingi klõps: minu meel lihtsalt töötab nii. Arvatavasti töötab igaühe meel sel moel. Raiskasin palju energiat ja aega oma sisemisele nõiakatlale või ükskõik, kuidas seda nimetada. Olin sellele sisemisele võitlusele niivõrd keskendunud, et ei näinud enam, mis toimus minu ümber; mis toimus parajasti sel hetkel.

Olen teadlikkuse meditatsiooni nii palju teinud, et nüüd töötab mu aju automaatselt paremini, isegi kui ma ei mediteeri. Mul oli kombeks iga kord kangestuda, kui vea tegin; olin kindel, et ma pole Federeride ja Andy Murraydega samast liigast. Nüüd, kui ma servin või teen tagantkäelöögi, tunnen mõnikord ikka kahtlusesähvatusi, aga ma tean, kuidas nendega toime tulla: ma tunnistan neid negatiivseid mõtteid ja lasen neil siis minema libiseda, keskendudes samal ajal hetkele. Selline teadvustatus aitab mul töödelda valu ja emotsioone. See laseb mul keskenduda tõeliselt tähtsale. See aitab mul oma aju häält vaiksemaks keerata. Kujutage ette, kui käepärane vahend see on keset suure slämmi turniiri fi naalmängu. Sellepärast ongi teadlikkus aidanud mul enda jaoks välja kujundada ühe juhtivama fi losoofi a spordis: kui suudad keskenduda konkreetsele mängule ja tänasele päevale kui kõige olulisemale just praegu, siis on tulemus võimalikest parim.

Paljud küsivad minu käest: „Kuidas te mediteerite? See näib nii kummaline.“ Tegelikult on see lihtne. Alustage tasapisi, üürikestest hetkedest. Te ei pea istuma rätsepistes, põletama viirukit ega ümisema omm. Te võite lihtsalt vaikselt istuda, pöörata tähelepanu hingamisele või väljas kõndides igale sammule. Eesmärk pole jälgida, kui kaua te suudate seda teha. Tegemist pole taluvuse proovilepanekuga. Mediteerimise eesmärk on leida rahulik, keskendatud ja positiivne energia.

Kui hakata mediteerima, on esimeseks proovikiviks võimaldada endale oma aega. Tundub, et me võimaldame seda endale üha vähem, pühendades rõõmsalt üha rohkem aega sellistele segajatele, mis ei leevenda stressi, vaid süvendavad seda. Mul oli kombeks mõelda, et pean olema tegus igal hetkel kogu päeva vältel. Kuid jällegi, avatud meelega õppisin võtma aega, mida ma vajan. Söömise aeg on minu jaoks püha. Hindan ülikõrgelt vaikust, kui seda õnnestub leida (mõnikord tuleb vaikust endale vägisi võtta sel moel, et kaon mõneks ajaks teiste seltsist).

Selleks et see teie heaks toimima hakkaks, avastage enda jaoks see aeg ja mahutage see oma päeva sisse. Sööge tervislik eine või minge õue värske õhu kätte. Ärge mõelge, et olete isekas või laisk või midagi sama rumalat, kui te endale vaikse aja võtate. Paljud inimesed eeldavad, et kui nad kogu aeg ei toimeta, siis raiskavad nad aega, on kasutud või laisad. Ma tundsin ka seda varem, enne seda kui hakkasin neid hetki oma päevas kalliks pidama ja austama.

Nii saate olla valvel, et võimalusi ära kasutada. Oletame, et teil on lapsed ja te vaatate nende järele kogu päeva. Äkki on kõik kolm haaratud mingi oma asjaga ja teil on kümme minutit aega iseendale. Selle asemel et mõelda: „Ma pean tegema seda, teist, kolmandat …“, üritage kasutada seda hetke, et olla oma mõtetega. Teadvustage neid endale ja laske neil siis minna.

Mida rohkem harjutate, seda osavamaks muutute. Varsti osutub see aeg teie päeva ainuvõimalikuks osaks. Ja te tunnete, kuidas mõtted, mida te kogu päeva vältel mõlgutate, on hakanud muutuma. Negatiivne energia libiseb mööda. Positiivne energia hakkab domineerima.

Te tunnete end uskumatult hästi.

Allikas: Novak Djokovic “Võitja serv” (Pilgrim, 2016)

Foto: pilgrimbooks.ee

Toimetas Mariann Joonas