“Elu tunnuseks on ainevahetus, mille käigus lammutatakse orgaanilisi happeid energia saamise eemärgil ja milles energia allikaks on VESINIK (pH). Keha kudede happelisemas suunas nihkumine on haiguste tekke põhjus ja see tähendab, et organismis on mingi põhjus, et orgaaniliste hapete lammutamine pole õnnestunud – immuunsüsteemile antakse sõnum kaitse organiseerimiseks ehk põletiku arendamiseks kaitse eesmärgil,” ütleb dr Riina Raudsik. Miks ja kuidas need protsessid kehas toimuvad, sellest räägib järgmine dr Raudsiku raamatu “Tagasi tervise juurde” katkendil põhinev artikkel.

Keha happelisemaks muutumise ilmingud:
1. Väsimus.
2. Allergiad, mõne toiduaine talumatus, nahapõletikud, akne, ekseem.
3. Limaskestade põletikud, kuiv köha, limaerituse suurenemine. Lima on kaitse limaskestadele, limaeritus suureneb alati happelisemas keskkonnas.
4. Põletikulised haigused. Kõik teadaolevad haigused on põletikud. Ilma happeta ei saagi tekkida põletikulist seisu ega valu, sest immuunsüsteem ründab happelist keha ja tekitab põletiku.
5. Keha hakkab liigse happelisuse eest kaitsma kõiki kudesid: kolesterool tormab arterite sisekeskkonna kaitsele kahjustuse ennetamiseks ning organism suurendab tema sünteesi, et põletikku likvideerida. Kuna kolesterooli määramine on meditsiinis rutiinne, siis leitaksegi selle kõrgemat taset happelisuse tõttu. Kolesterool on võimas põletikuvastane „emaaine“ hormoonidele – ta lihtsalt kaitseb meid krooniliste autoimmuunsete põletike tekke eest.
Orgaanilised happed, mis on kehas sooladena, hakkavad moodustama liiva ja hiljem kive. Neerude töö häirub, sapp saab halvemini välja sapipõiest, et rasvu lammutada, süljenäärmesse võivad tekkida kivid, eesnäärmesse kaltsifikaadid, kõhunäärme juhasse ummistused jne.
6. Hapestumise hilisstaadiumis hakkavad tekkima haavandid seedetrakti, suhu, suunurkadesse, nahale jm.
7. Lõpuks arenevad degeneratiivsed haigused: vähk, II tüüpi diabeet või osteoporoos, kilpnäärme alatalitlus, kõrgvererõhktõbi, südamepuudulikkus, neerupuudulikkus ja teised, mis peegeldavad kõike seda, kuidas olete elanud.

Järgnev skeem näitab, mis juhtub kehaga, kui vaid üheainsa stressori mõjul vabaneb signaalaine histamiin. Kõik keha süsteemid käivituvad ja arendavad kaitset nii, nagu neile looduse poolt ülesanne on pandud. Histamiin vabaneb näiteks valureaktsiooni puhul.

Allikas: www.renewamerica.com/columns/janak/150210

Veelkord – kui kuskil on probleem, siis on probleem kogu kehas. Äsja toodud näite puhul on stressoriks valu, mis paiskab verre signaalaine histamiin, käivitades kesknärvisüsteemi. Keha keskkond muutub, mälu nõrgeneb, võib tekkida peavalu, iiveldus ja oksendamine, ka pearinglus. See kõik on tingitud ainevahetuse “ülekeemisest“. Luuüdi saab signaali hakata tootma nuumrakke. Histamiini toimel suureneb guanosiinmonofosfaadi (GMP) ja adenosiinmonofosfaadi (AMP) süntees, mis on vajalik energia tootmiseks.

Stressori tõttu intensiivistub leukotsüütide paiskumine kudedesse. Tähelepanu! – leukotsüütide arvu tõus ei väljenda ainult bakteriaalset infektsiooni, mistõttu pole see näitaja antibiootikumide määramise aluseks õige. Näiteks ka veepuudus, vale toitumine (alimentaarne leukotsütoos) ja tugev emotsioon käivitab leukotsüütide aktiivsuse ja kiirendab punaliblede settimist (SR).

Seedetegevus käivitub kõhuvalu, kõhulahtisuse, oksendamise, gaasivalude jms kaudu, mis näitab veelkord, et need sümptomid ei näita alati infektsioonhaigust ning tavaliselt ei olegi sellega tegemist. Rutiinne ravi antibiootikumide ja keemiliste hormoonidega pole seetõttu õigustatud, sest immuunsüsteemi nõrgestatakse ja haigused hakkavad korduma.

Protsessid aktiveeruvad ka suguorganites: silelihased kontraheeruvad, naissuguhormoonide süntees tõuseb. Eesnäärmes suureneb lima tootmine ja nääre hakkab tasapisi suurenema. Lima hakatakse produtseerima keskkonna muutuse, mitte bakterite sissetungi tõttu. Vale keskkond on põhjuseks, miks bakterid aktiveeruvad ja asuvad lima vedeldama. Nad ei ole põletiku põhjustajad. Ja milleks siis on vaja antibiootikume? Ei olegi vaja. Hoopis keskkond tuleb korda teha.

Hingamisteedes nagu teisteski limaskestades suureneb kaitsva lima produktsioon, tõuseb endoteeli läbilaskvus. Nina limaskest tursub, ninahingamine on takistatud ja limaeritus hingamisteedes suureneb, mis viib kõripõletiku, bronhiidi, astma või kopsupõletiku tekkeni. Kui keskkonda ei korrasta, siis tulevikus areneb välja krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK), liigse limastamise haigus kui kaitsereaktsioon.

Kannatab naha verevarustus, kuna silelihased ahenevad ja rasu produktsioon väheneb. Tekib sügelus, naha kuivus, lööbed, ekseemid jne. Nahk peegeldab sisekeskkonna seisundit. Ravi põletikku alandavate hormoonide ja antibiootikumidega peaks olema lühiaegne, kui seda üldse on vaja rakendada. Inimene peab mõistma, et tema elustiilis on midagi valesti ja selle kordategemine võtab aega kuid.

Südame ja veresoonkonna muutused on seotud veresoonte ahenemisega, ainevahetuse ülekeemisega, millele süda oskab vastata pekslemise, rütmihäirete, vererõhu tõusu, pearingluse ja äärmuslikel juhtudel ka teadvuse kaoga.

Antud skeem näitab, mis juhtub organismiga pärast histamiini purskumist kehasse, kuid samasuguse skeemi võiks koostada iga signaalaine (neurotransmitteri) kohta, mille kaudu mõjutataksegi füüsilise keha tööd. Siit tuleneb ka põhjus, miks on võimatu ravida üksikuid elundeid või elundsüsteeme.

Signaalainest ja nende toimest

Igaüks järgnevalt mainitud signaalainetest mõjutab neurokeemiliste protsesside tõttu kompleksselt kogu keha tööd, mistõttu ei saa ju rääkida ravimite või vaktsiinide toimest mingile ühele elundile või elundsüsteemile. Näiteks immuniseerimine ei toimeta ju ainult immuunsüsteemiga, vaid kõigi elundsüsteemidega. Iga kehasse viidud või sattunud võõras aine põhjustab segaduste jada.

Atsetüülkoliin mõjutab õppimisprotsesse, aktiveerib lihastööd, on seotud mälu, tähelepanu ja ärkvelolekuga.
Noradrenaliin on nii hormoon kui signaalaine, mis toetab stressi (“põgene või võitle” reaktsiooni), teeb inimese erksaks ja võitlusvalmiks.
Glutamaat on võimsaim erutust esile kutsuv signaalaine ajus, toodetud põhiliselt mälukeskuses (hipokampuses).
Gamma-aminovõihape (ingliskeelne lühend GABA) tekib glutamaadist ensüümide toimel süsihappegaasi eemaldamisel ja ühe vesinikuaatomi lisandumisel, mis on võimas pidurdust tekitav aine kesknärvisüsteemis. Keha reguleerib end efektiivselt ise tasakaalu tagasi.
Dopamiin tõstab mentaalset ja kehalist aktiivsust, parandab tuju, aktiveerib ainevahetust, tõstab motiveeritust ja seksuaalsust.
Serotoniin muudab inimese rahulikuks ja õnnelikuks, vähendab agressiivsust, motivatsiooni, suitsidaalsust ja sundmõtteid, soodustab und, pärsib liigset aktiivsust ja söögiisu, kuid ka orgasmi teket ja meestel ejakulatsiooni.
Serotoniinile on välja töötatud paljud antidepressandid ja nende ravimite kohta võib öelda, et need on päästnud palju elusid. Nende tarvitamise ajal kaovad erksad tunded ehk siis kirge ja rahulolu ei saa koos tunda. Ravimite ärajätmisel taastub keha nn automaatika tavaliselt 2–3 nädala jooksul.
Endorfiinid vabanevad kehasse mõnutunde puhul, mida põhjustab lihastöö ja seksuaalne rahulolutunne, ja aitavad vaigistada valu.

Mõtetega võime muuta oma keha keemiat, sest signaalained käivituvad ka mõtete mõjul.

Paljude ravimite toimemehhanismid on üles ehitatud just nõnda, et need mõjutaksid signaalaineid. Näiteks serotoniini kui heaolu- ja õnnetunnet loova seisundi hoidmiseks takistatakse tema tagasihaaret ja kiiret lammutamist, mis kindlustab serotoniini pikema toime. Sama on dopamiini puhul, kui on vaja suurendada motiveeritust või vähendada mõne haiguse sümptomit, mis takistab elada täisväärtuslikku elu (Parkinsoni tõve puhul näiteks käte värin).

Õnnelik inimene on tervem

Teame, et raskest haigusest informeerimine lühendab inimese eluiga, kuid samas oleme skeptilised omaks võtma mõtteviisi, et õnnelik olemine ja rõõmsameelne ellusuhtumine meid tervendab. Kui mõistame, et kõik haigused on psühhosomaatilist päritolu, on ka kergem mõista, miks just õnnelik inimene on terve. Armastus ja heatahtlikkus on kõige tähtsamad, sest loovad nende signaalainete sünteesi, mis tagavad kehas tasakaaluseisundi.

Mõte võib meid tervendada ja mõte võib meid hävitada. Keskendumine haigusele või hirmule haiguse ees teeb meid haigeks ja kindlasti pole selles süüdi geenid. Miks me siis hirmutame inimesi haigustest rääkides ega anna neile tervendavat lootust? Minu nooruses ei hirmutatud patsienti ja nn imelisi paranemisi kohtas tihti. Tänapäeval peaks imeliseks paranemiseks pidama paranemist keemiliste ainete foonil, sest kehal on raske oma immuunsüsteemi taastoota, kui seda takistatakse.

Dr Riina Raudsik

NB! Keha happe-alus tasakaalust räägib Riina Raudsik ka oma 5. märtsil algavas loengutesarjas, mille kohta saad lisainfot siit: Facebook, Piletilevi

Vaata ka: Riina Raudsik “Tagasi tervise juurde” (Pilgrim, 2018)

Pildid: thetakeout.com, joonised raamatust